12. Dadaism

Suurriikide imperialistlike huvide kokkupõrkest puhkenud Esimene maailmasõda (1914-1918) oli Euroopale tõeline šokk. Varem Pariisi paljurahvuselises kunstnike kogukonnas rahvusprobleeme polnud. Sõda muutis olukorda, välismaalased saadeti Prantsusmaalt välja. Saksamaa ja Austria-Ungari keisririik olid sõjas ühel pool, vastaspoolel asusid Prantsusmaa, Inglismaa ja nõrgenev Vene impeerium. Paljud kunstnikud läksid kaasa oma maa valitsuste šovinistlike üleskutsetega, mindi ka rindele. Hulk kunstnikke, kes sõjas osaleda ei soovinud, kogunes käimasolevas maailmasõjas neutraalsesse Šveitsi.

Loominguline intelligents on uusajal kõige tundlikum ühiskonnakiht, kes oma vahenditega reageerib ühiskondlikule olukorrale. Kunstnikke ja kirjanikke vapustas sõja julmus ja mõttetus, senise suhteliselt stabiilse maailmakorra kokkuvarisemine. Esimese maailmasõja järel polnud Euroopa enam endine. Riigipiirid muutusid, impeeriumid lagunesid, sündisid uued rahvusriigid. Sõja üle elanuid hakati nimetama „kadunud põlvkonnaks“, sest suurt hävingut ja vapustusi kogenud noored ei suutnud enam leida omale kohta elus. Lisaks haarasid Euroopat suured sotsiaalsed ja majanduslikud ümberkorraldused. 1917. aastal uut ja paremat ühiskonda tõotavate loosungite all alanud Vene revolutsioon, tegelikkuses julm ja verine sotsiaalne eksperiment, muutis alatiseks maailma ajalugu.

Kunstnikel-kirjanikel, kes ühiskonnas toimuvat jälgisid, polnud kindlat poliitilist programmi. Pigem olid nad anarhistid, nihilistid – eitati kõike, eitati kogu senist ühiskonda ja kultuuri, mis sellise koletu sõjani oli viinud. Erilise viha objektiks oli kunstnikkonnale enesega rahulolev väikekodanlane, kelle huvide kaitseks sõda tegelikult puhkes.

Seepärast tahtis olemasoleva suhtes kriitiliselt meelestatud loominguline intelligents teha kõike teistmoodi kui seni. Ehk siis:

• luule asemele tuli kooris röökimine
• kaunite maalide asemel toodi näitusesaali WC-potid
• sümfoonia asemele tuli kakofoonia (=kaos)

Tavaliselt alustatakse dadaismi (lühendatult: dada) ajalugu Zürichist (Šveits). Seal kogunes 1916. aastal rahvusvaheline kirjanike-kunstnike seltskond, kes oli tulnud sõjapakku. Enda käsutusse saadud ruumides hakati pidama kohvikut Cabaret Voltaire. Sellega olid seotud kirjanikud ja kunstnikud Tristan Tzara, Marcel Janco, Hans Arp, Max Ernst, Kurt Schwitters jt. Koos korraldati mitmesuguseid üritusi: näiteks nn simultaanne poeem – kooris deklameeriti seosetuid sõnu, mille juurde käisid vile ja karjed. Tehti „muusikat“, millega šokeeriti seal kohvikus käima harjunud väikekodanlasi. Mõnel korral kohtus dadaistidega ka Vene revolutsiooni juht Lenin, kes tol ajal Šveitsis emigratsioonis viibis ja olevat elanud kohvikust otse üle tänava. Neid sidus protest oma kaasaegse maailma vastu, kuid kunstnikud ei pooldanud võitlusvahendina massiivset vägivalda, mis seisis kommunistide programmis.

Dadaismi keskused olid samal ajal ka Pariisis ja New Yorgis, hiljem kujunesid dada tugipunktideks Hannover, Köln ja Berliin Saksamaal.

1917. aastal hakati välja andma ajalehte „Dada“. Seal avaldati ka dadaistide programm. Hiljem sõnastati veel mitmeid manifeste. Näiteid dadaistide seisukohtadest:

„Dada ei oma programmi, vaid on kõikide programmide vastu. Dada ainus programm on igasuguse programmi puudumine.“

„Ka purustamine on looming!“

„Dada ei ole kunstikoolkond, vaid häiresignaal, /…/ meeleheitlik üleskutse kõikide kunstide nimel, et luua baas, millele ehitada üles kunsti universaalne teadvus.“