13. Sürrealism


Sürrealismi kuulsaim esindaja kunstis on hispaanlane Salvador Dalí (1904-1989). Dalí sai korraliku kunstihariduse, ta õppis Madriidi Kunstiakadeemias 1921-1926. Aastatel 1928-1940 elas Dalí Pariisis, 1940. aastast alates nii USAs kui Hispaanias. Dalí oli värvikas isiksus, kellega on seotud rohkesti skandaale. Lapsena oli Dalí raske iseloomuga. Enda sõnul tahtis ta 3-aastaselt saada kokaks, 5-aastaselt Napoleoniks. Kunstnikuna oli Dalí varaküps, juba 12-aastasena proovis ta läbi kõik moodsad voolud.

Dalí väitis, et maalib unenägusid ja hallutsinatsioone. Ta nimetas oma loomemeetodit paranoiakriitiliseks meetodiks (paranoia on vaimuhaigus, milles inimese maailm kahestub: ta näeb igas asjas varjatud tähendust, tagamõtet). Kunstiga seostub see nii, et Dalí armastas maalida pilte, milles saab näha kahte erinevat kujundit (vaata nt „Luiged peegeldamas elevante“)

Tehnilises mõttes maalis Dalí väga realistlikult ja täpselt. Tema tööde teemadeks olid sageli erootika, õudus; Teise maailmasõja järel ka religioon (eesnimi „Salvador“ tähendab „Lunastaja“ ehk Kristust). Dalí maalidel korduvad kindlad motiivid: pehmed kellad, põlevad loomad, peenikestel jalgadel elevandid jne. Koos Hispaania filmirežissööri Luis Buñueliga on Dalí teinud ka filme („Andaluusia koer“). Dalí kunstis on oluline roll tema naisel. Vene päritolu Gala (pärisnimega Jelena Djakonova) oli Dalíle nii muusa kui modell. 1942. aastal avaldas Dalí autobiograafia "Salvador Dalí salajane elu". Eesti keeles on ilmunud Salvador Dalí aastatel 1952-1963 kirjutatud “Geeniuse päevik” (1999).

Freudi õpetusega oli Dalí tuttav juba varem, kuid kui ta 1928. aastal Pariisi tuli ja sürrealismiga tutvus, asus ta hoogsalt tegelema oma seksuaalsete probleemide ja kompleksidega. Freud ja Dalí on ka kohtunud, kuid Freudile Dalí erilist muljet ei jätnud (Freudi huvitasid vanema kunsti suurkujud nagu Leonardo da Vinci ja Michelangelo).

Hiljem läks Dalí tülli Bretoniga ja heideti sürrealistide grupist välja.

Mõningaid Dalí mõtteavaldusi:

„Minu ja hullumeelse ainus vahe on see, et mina pole hull.“

„See asjaolu, et ma loomise momendil oma pilte ei mõista, ei tähenda, et nendes piltides puuduks igasugune mõte. Vastupidi, see on niivõrd sügav, terviklik, keeruline, et ei allu lihtsalt loogilise olukorra analüüsile.“

„Meie ideaal on saavutada sedavõrd selget kunsti kui hullude oma, aga seejuures mitte hulludeks muutuda.“

„Maalikunst tuleb avada unenägudele, sonimisele, alateadvuslikele impulssidele, milles avaldub tõeline, mistahes keeldudega tõkestamata inimese olemus.“

Veidrad ja raskestimõistetavad olid ka Dalí tööde pealkirjad. Mõned näited:

  • Sügisene kannibalism
  • Orjade turg Voltaire`i kaduva büstiga
  • Kolm noort sürrealistlikku naist, kes hoiavad käes orkestri kesta
  • Pimedat hobust sünnitava auto jäänused, mis õgivad telefoni
  • Vedelate soovide sünd
  • Parteilase hallutsinatsioon: Lenini kuus viirastust pianiinol
  • Küpressi hommikune sonimine
  • Kolju oma lüürilise lisandiga, mis toetub öölauale, mis peab olema kardinali linnu pesa temperatuuriga
  • Vermeer van Delfti viirastus, mida saab kasutada lauana
  • Juuksur, kes kurvastab hea ilma püsimise pärast
  • Harilik prantsuse leib kahe härjasilmaga, mis püüavad võrgutada pehmet portugali saia

Selle Dalí ilmselt tuntuima maali sümboolika üle on palju arutletud. Kellad viitavad aja möödumisele, nende pehmus aga muudab nad justkui ebausaldusväärseks. Siit on välja loetud sõnumit, et aeg ei ole jäik ega ettemääratud. On arvatud ka, et pehme kell võib viidata tagasipöördumisele vormituse, sünnieelse aja juurde. Osa kunstikriitikuid on lugenud maalist välja viiteid Dalí seksuaalsetele hirmudele.

Maal, mis kujutab groteskset keha justkui võitlemas iseendaga, valmis pool aastat enne Hispaania kodusõja algust.

Maal on näide Dalí paranoia-kriitilisest meetodist, sisaldades tema kuulsaid topeltkujutisi. Luikedest ja raagus puudest saavad järveveel peegeldudes elevandid.

Suurte ja raskete loomade kujutamine peenikestel ämblikujalgadel loob kummalise vastuolu. Seda motiivi kasutas Dalí korduvalt.

Maal on näide Dalí stiili muutumisest 1940.-1950. aastatel, kui vähenes Dalí huvi traditsioonilise sürrealismi ning suurenes huvi tuumateaduse vastu. Dalí on ristilöödud Kristuse asetanud traditsioonilise risti asemel geomeetrilisele vormile nimega hüperkuup. Maali all vasakus nurgas on Dalí Maarja Magdaleenana kujutanud oma naist Galat.

Kuulsad sürrealistid on veel:

Joan Miró (1893-1983). Maalija, graafik ja skulptor Miró oli rahvuselt hispaanlane, õppis Barcelona kunstikoolis. Töötas Prantsusmaal, USAs ja Hispaanias. Miró tööde skemaatilised kujutised (molluskid? amööbid?) meenutavad lastejoonistusi, need on näited sürrealistlikust automaatsest joonistamisest. Miró töödele on iseloomulik särav koloriit. Miró kunst on omamoodi helge, naljakas, lüüriline – sellega erineb ta teistest sürrealistidest.

Yves Tanguy (1900-1955). Tanguy oli prantslane, kes elas alates 1939. aastast USAs. Tanguyst sai kunstnik nii, et näinud kord juhuslikult ühel vaateaknal Giorgio de Chirico maali, oli Tanguy sellest nii lummatud, et otsustas ka ise hakata maalima. Tanguy looming on kohati lüüriline, kohati groteskne. Sageli korduvad tema heleda ning külma koloriidiga töödes kummalised olendid tühjas kõledas ruumis. Tanguy harrastas automaatset joonistamist, töid pärast viimistledes. Tanguy piltidel on sageli ka veidrad pealkirjad .


Max Ernst (1891-1976). Sakslane Ernst oli algul Kölni rühmituse juhtivaid dadaiste. 1922. alates elas Ernst Pariisis, kus liitus sürrealistidega. 1941. aastal põgenes Ernst natside eest USAsse, kuid naasis hiljem Prantsusmaale. Ernsti looming on mõjutatud Giorgio de Chiricost. Tema maalide korduvad motiivid on kosmilised maastikud, antropomorfsed kujud, linnud, kimäärid jne. Ernst mõtles välja uusi tehnikaid, ta hõõrus, kratsis ja suitsutas oma maale.


Kuningas Ubu on 1896. aastal esietendunud prantsuse kirjaniku näidendi tegelane, pealtnäha pehme ja rumal, tegelikult kaval ja võimuahne kuju.

Tee enesekontrollitest nr 3 (ainult registreeritud õppijaile)

Tee 1-3.nädala arvestuslikud testid (ainult registreeritud õppijaile)

Vt edasi 14. Eesti kunst 19.-20. sajandi vahetusel