19. Eesti kunst stalinismi perioodil 1944-1955

Stalinismi aeg on Eesti kunstiajaloo süngeim periood. Eesti raske aeg olid aastad 1950-1953, EK(b)P VIII pleenumist kuni Stalini surmani. Totalitaarse diktatuuri tingimustes ei saanud kunst areneda vabalt, vaid ta oli nõukoguliku, kommunistliku ideoloogia teenistuses. Sidemed Lääne-Euroopa kunstieluga katkesid, eeskuju tuli võtta Nõukogude ja Vene kunstist. Kogu Lääne ja Eesti varasemat kunsti, õieti kogu kultuuri, halvustati. Põhilised sõimusõnad, millega nõukogude võim talle mitte meelepäraseid kunstnikke maha tegi, olid “formalist”, “kosmopoliit” (=maailmakodanik), “natsionalist” (=rahvuslane) või “kodanlik natsionalist”.

Ametlik loosung oli, et kunst peab olema “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik”. See oli absurdne nõue, mida arusaadavalt lahti seletada polnudki võimalik. Ametlik kunstisuund (ühtaegu nii stiil kui meetod) pidi olema sotsialistlik realism. Ka see oli sisutu sõnakõlks, millest õieti keegi aru ei saanud, aga mille järgimist võimud hoolikalt valvasid. Kujutav kunst pidi järgima kohustuslikke teemasid, nagu Nõukogude võimu ja kommunistliku partei kiitmine ja ülistamine, töörahva (tööliste ja talupoegade) elu ja töö kujutamine jne.

Stalini surma järel kestis Nõukogude Liidu võimuladvikus mitu aastat võimuvõitlus. Sellest väljus võitjana Nikita Hruštšov, kes jäi riigi liidriks kuni 1964. aastani. Hruštšovi võimuaeg tõi kaasa ühiskonnaelu, sealhulgas kultuurivaldkonna, mõningase liberaliseerumise. Stalinismiperioodi lõpudaatumiks kunstis (1955) on võetud kommunistliku partei otsus liialduste hukkamõistmisest arhitektuuris.

Nõukogude võim nägi ette, et kunstnikud koonduksid Kunstnike Liitu. Liitu mittekuulujatel praktiliselt polnudki tegutsemisvõimalusi. Kunstnike selline kokkukoondamine andis Nõukogude võimule parema võimaluse neid jälgida ja kontrollida.

1950. aastal, pärast EK(b)P VIII pleenumit, algas kõikides loomingulistes liitudes, sh Kunstnike Liidus, massiline “puhastamine” ehk suvaliselt vaenlasteks tembeldatud liikmete väljaheitmine, jõhker mõnitamine, tiitlite ja ametite äravõtmine jne. Sellise põhjusetu, laastava hävitustöö tagajärjel kunstnik Adamson-Eric näiteks läks jalatsivabrikusse tööliseks, paljud kunstnikud lõpetasid loomingulise tegevuse, mõni aga (Johannes Greenberg) sooritas koguni enesetapu.

Vahetult peale sõja lõppu oli Eestis kaks kunstikõrgkooli: Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Peale 1950. aasta jõhkraid reforme kunstielus “madaldati” Tartu õppeasutus keskastme kunstikooliks. Nõukogude võimu eesmärk oli lõhkuda “Pallase” kunstikooli traditsioon, hävitada Tartu kui vaimukeskus. Kõrgem kunstiharidus koondus Tallinna, kus aastakümneteks jäi ainsaks kunstikõrgkooliks ERKI (Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut).