18. Kunsti arengu põhijooni Teise maailmasõja järgsest perioodist
Kunst piire avardasid 1960.-1970. aastatel tekkinud maakunst, kehakunst ja kontseptualism. Maakunst on loodust ümberkujundav või loodusnähtusi kasutav kunst.
Robert Smithson. „Spiraalne muul“. 1970
USAs Utah` osariigis Suure Soolajärve äärses kõrvalises kohas asuva teose rajamiseks kulus mitu tonni kive ja mulda. Spiraal sümboliseerib siin nii müütilist keerist järve põhjas kui inimese vereringet.
Kehakunst kasutab väljendusvahendina inimkeha.
Orlan. „Portree“. 1997. Fotograaf Fabrice Lévêque
Prantsuse naiskunstnik Orlan (s 1947), kes on tegutsenud kehakunsti, videokunsti ja performance`i alal, kasutas esimesena plastilist kirurgiat kunstilistel eesmärkidel.
Kontseptualism on tavalisele kunstikaugele inimesele raskelt mõistetav ideekunst, kus kunstiteose idee on teostusest tähtsam. Kunstiteos ise võis üldse puududa, näitusel oli esitatud (näiteks paberil) vaid selle kirjeldus, idee. Kontseptualism seadis kahtluse alla inimeste arusaamad mitte ainult kunsti olemusest, vaid ka kunstniku funktsioonist ja vaatajate rollist, samuti galeriide ja muuseumide rollist kunsti vahendajatena.
Jaapani kontseptualistlik kunstnik On Kawara, kes alates 1965. aastast elas New Yorgis, maalis kalendrikuupäevi, püüdes lõpetada iga maali sellel näidatud kuupäeval.