22. Nüüdiskunst

Eesti kunst, nagu kogu Ida-Euroopa oma, sai Läänemaailmale tuttavaks juba 1980. aastate perestroikaperioodil. Idabloki lagunedes „avastas“ muu maailm hoopis teiste mängureeglite järgi elanud kunstiruumi, mis tundus väljastpoolt vaadates väga eksootiline ja põnev. Mõnda aega pakkus Ida-Euroopa kunst Läänele suurt huvi, milles küll ei puudunud pisuke üleolekutunne. Eesti kunstnikud aga ei soovinud määratleda end idaeurooplastena, sooviti samastuda pigem Lääne ja Skandinaaviamaadega. Peale saamist Euroopa Liidu ja NATO võrdväärseks liikmeks pole geopoliitiline aspekt Eesti kunsti määratlemisel enam esmatähtis.

Omariikluse taastudes suundus Eesti kunstielu, nagu kogu ühiskondki, kindlalt sissetöötatud reeglitega omamoodi turvalisest nõukogulikust maailmast liberaalse turumajanduse tundmatutele radadele. Kunstnike jaoks oli üleminek väga valuline. Nõukogude aja lõpu Eesti kunstnik elas üsna hästi, tema sotsiaalne staatus oli kõrge, majanduslik olukord rahuldav, isegi hea. Kunst oli prestiižne, näitusi toimus palju, külastajate arvu ja tähelepanu puuduse üle ei saanud kurta. Eesti kunsti tunti ja hinnati terves Nõukogude Liidus.

Kapitalismile üleminek 1990. aastate alguse Eestis tõi tavalistele kodanikele kaasa suuri majanduslikke raskusi, ehkki õigel ajal õiges kohas olnud ettevõtlikud inimesed asusid erastamise ja ärastamise kaasabil kiirelt looma uut majanduslikku eliiti. Üldises vaesuses oli kunst viimaseid valdkondi, millele kulutada. Rahalised suhted tungisid ka kunstiellu, kõik hakkas äkki maksma palju raha: ateljee- ja galeriipind, kunstitarbed; kallinesid näituse- ja muuseumipiletid. Piltlikult võib öelda, et Eesti kunstnik sattus Nõukogude Liidu esirinnast Läänemaailma tagahoovi.

Keeruline olukord aga sünnitas andekaid, teravmeelseid kunstiteoseid, mis situatsiooni tabavalt kokku võtsid. Väga menukaks sai Eesti kunstniku Kai Kaljo (s 1959) 1997. aastal valminud video „Luuser“, milles kunstnik lihtsate võtetega, ent väga kujukalt annab edasi Eesti üleminekuaja kunstniku elu paradoksi – on suur vabadus, aga rahaline olukord ja olme lausa naeruväärsed. Videos kunstnik lihtsalt seisab ja kõneleb (inglise keeles): „Tere, minu nimi on Kai Kaljo. Ma olen eesti kunstnik. Ma kaalun 92 kg. Ma olen 37 aastat vana, aga elan ikka koos emaga. Ma töötan õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias 80 dollari eest kuus. Arvan, et tähtsaim asi kunstnikuks olemise juures on vabadus. Ma olen väga õnnelik.“ Seda iseenesest tõest juttu saadab taustal iga lause järel nähtamatu publiku ohjeldamatu naer nagu Ameerika komöödiasarjades.

Omamoodi idaeurooplaslikust alaväärsusest ja olmelisest ängist oli kantud ka Eesti alalhoidlikku kunstipublikut tõeliselt šokeerinud Jaan Toomiku installatsioon „16. mai–31. mai 1992“ (mida rahvas kõnekeelselt hakkas nimetama purkis***umiseks). Kunstnik dokumenteeris kõnealusel ajavahemikul oma kesist menüüd ja selle kehast läbi käinud tulemust, mis järjest kahanes. Otsesõnu öeldes – kunstnik peaaegu nälgis. Tavatule vormile vaatamata kandis vaimukas teos endas selget, valusat sõnumit.

Jaan Toomik (s 1961) äratas kunstnikuna tähelepanu esmalt 1980. aastate lõpus oma maalidega ja 1990. aastatest alates installatsiooni- ja videokunstnikuna. Kriitikud on nimetanud teda rahvusvaheliselt tuntuimaks Eesti kaasaegseks kunstnikuks. Toomik on osalenud mitmetel mainekatel rahvusvahelistel suurnäitustel. Tema tuntumaid videoid on „Isa ja poeg“ (1998).

Ene-Liis Semper (s 1969) on nimekas ja väljaspool Eestitki tuntud video-, performance`i- ja teatrikunstnik. Tema 2012. aastal KUMUs toimunud isikunäitus hõlmas terve viienda korruse. See ruumiinstallatsiooni ja videokunsti süntees oli Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna 2011 kunstiprogrammi üks olulisemaid projekte. Semper on oma videoloominguga osalenud tervel real näitustel mitmel pool maailmas, sh kaasaegse kunsti festivalil „Manifesta“ (aastal 2000 Ljubljanas) ja Veneetsia biennaalil (aastal 2001).

Rahvusvaheliselt tuntud on ka graafik ja multimeediakunstnik Marko Mäetamm (s 1965), kes on Eestit esindanud Veneetsia biennaalil lausa kahel korral (2003. aastal koos Kaido Olega pseudonüümi John Smith all ning 2007. aastal).

Viimase kümnekonna aasta jooksul on Eestit Veneetsia biennaalil esindanud veel Kristina Norman (s 1979), kelle näitusetöö 2009. aastal oli inspireeritud „Pronkssõduri“ skulptuurist; foto- ja videokunstnik Liina Siib (s 1963); Dénes Kalev Farkas (s 1974) – eesti-ungari postkontseptualistlik fotokunstnik ja Jaanus Samma (s 1982), kelle 2015. aasta biennaalitöö käsitles geimeeste elu Nõukogude ajal.

Noorema põlvkonna Eesti kunstnikest on suurt tähelepanu äratanud Katja Novitskova (s 1984). 2017. aastal esindas Katja Novitskova Eestit 57. Veneetsia biennaalil näitusega "Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud". Näitusel käsitleb Katja Novitskova kaasaja maailma ulmelise nägemusena, kommenteerides kaasaega kaugest tulevikust, mil maailma sellisena, nagu seda tunneme, ei ole enam olemas. Loomade pilt-skulptuuride, beebihällidest masinate ja kummastava varjuteatri abil pakub kunstnik välja võimalikke tulevikustsenaariume, kui loomadest on järel vaid masinate tehtud fotod ja kõrgtehnoloogia valitseb inimeste üle. Maailmakäsitluselt langeb Novitskova kokku rahvusvahelises kaasaegses kunstis valitseva suundumusega, kus kommentaarina valitsevatele ebakindlatele poliitilistele oludele ja aina hoomamatumaks muutuvale tehnikarevolutsioonile mängitakse läbi erinevaid maailmalõpustsenaariume.

Fotokunstnik Marge Monko (s 1976) looming on mõjutatud feminismi, psühhoanalüüsi ja visuaalkultuuri teooriatest. Teda huvitavad teemad nagu naine, keha, armastus jm kaasaja turumajanduslikus tõejärgses ühiskonnas.

Kuigi video- ja etenduslikud kunstid on nüüdisajal ülekaalus, on ka traditsioonilisemas laadis töötavaid maalikunstnikke, nagu Tõnis Saadoja (s. 1981), Merike Estna (s 1980), Maarit Murka (s 1982) jpt.

Põneva ja omanäolise loominguga on silma paistnud keraamikat õppinud Kris Lemsalu (s 1985), kes oma töödes ühendab ohjeldamatu fantaasiaga erinevaid objekte, materjale ja tehnikaid. 2015. aastal äratas Lemsalu suurt tähelepanu näitusel New Yorgis, lamades viis päeva näitusesaalis enda valmistatud portselanist kilpkonnakilbi all.

1992. aastal asutati Eestis Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, mille eesmärk on elavdada ja arendada Eesti kaasaegse kunsti maailma, mõtestada kaasaegset kunsti nii teoreetiliselt kui ka muuta seda ühiskonnaelus nähtavamaks.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kodulehte saad vaadata siit.