18. Kunsti arengu põhijooni Teise maailmasõja järgsest perioodist

1930. aastate algul hakati USAs eelmisel kümnendil Euroopas sündinud funktsionalismi tähistama mõistega “internatsionaalne stiil”. 1930. aastate lõpul põgenesid Saksamaal pealetungiva natsismi eest Ameerika Ühendriikidesse mitmed juhtivad funktsionalistlikud arhitektid, sh Bauhausi kunstikooliga seotud Walter Gropius ja Ludwig Mies van der Rohe. Projekteerides seal pilvelõhkujaid, kasutasid nad uudselt teraskarkassi ja loobusid kandvatest välisseintest, mille asendasid klaasfassaadidega.

Lihtsate mahtudega klaasseintega pilvelõhkujate ehitamine jõudis USAst Lääne-Euroopasse, kus Teise maailmasõja purustusi likvideerides oli vaja ehitada palju, kiiresti ja moodsalt. Funktsionalism teisenes tõeliselt rahvusvaheliseks stiiliks, levides paljudes maades, sh sotsialismileeri riikides; suunale kinnistus nimetus internatsionaalne stiil. Suuri hooneid kavandasid mitte enam üksikud arhitektid, vaid terved arhitektuuribürood. Üksikobjektides mõjus internatsionaalne stiil huvitavalt ja efektselt, maasiliselt ehitades hakkas aga muutuma igavaks. Internatsionaalse stiili põhimõtteid järgides püstitati nii Lääneriikides kui ka Nõukogude Liidus suurlinnade äärealade korrusmajadega magalarajoone. Ühetaoline ja isikupäratu keskkond kippus sageli olema kõle ja ebaõdus, mis soodustas kuritegevust ja võimendas mitmesuguseid sotsiaalseid probleeme. Halvemal juhul taolised piirkonnad getostusid. Nõukogude Liidu oludes madaldas internatsionaalset stiili järgivate magalarajoonide elukvaliteeti äärmiselt kehv ehituskvaliteet ning olematu infrastruktuur. Internatsionaalsest stiilist lähtuvad meiegi magalad – Musta-, Õis- ja Lasnamäe.

Internatsionaalse stiili erivariant on orgaaniline arhitektuur. Orgaaniline arhitektuur taotles ehitise vormi ja funktsiooni looduslähedast kooskõla ning sobivust maastikku. Hoone kuju ei olnud enam rangelt geomeetriline, vaid võis otstarbest ja asukohast lähtuvalt olla ebakorrapärane, isegi skulpturaalne. Seda suunda järgivad arhitektid eelistasid looduslikke materjale ja rakendasid nn voolava ruumi põhimõtet.

Orgaanilise arhitektuuri suurmeister oli ameeriklane Frank Lloyd Wright (1867-1959). Ta oli üks funktsionalismi rajajaid, kuid hiljem kujundas välja isikupärase stiil. Varases loomejärgus projekteris ta loodusega seostatud, terviklikku ruumimõju ja materjalide looduslikkust rõhutavaid eramuid, nn preeriamaju.