13. Sürrealism

Sürrealism on 20. sajandi oluline ja mõjukas kunsti- ning kirjandusvool (mis on mõjutanud ka muid valdkondi, nt filmi). On ka öeldud, et sürrealism pole mitte kunstivool, vaid maailmavaade ja ellusuhtumine. Nimetus, mille andis Prantsuse luuletaja ja kirjanik Gillaume Apollinaire, tuleneb prantsuse keelest: „sur“ tähendab „peal“ ehk siis tegemist on rohkem kui realismiga, sürrealism – see on tõeline realism.

Sürrealismi eelkäijateks kaugemas kunstiajaloos on peetud renessansiaegset Madalmaade kunstnikku Hieronymus Boschi ja 18.-19. sajandi Hispaania kunstnikku Francisco Goyat. Sürrealismi vahetud eelkäijad olid dadaism, metafüüsiline maal ja omapärase kunstnikukäekirjaga juudi rahvusest Vene-Prantsuse kunstnik Marc Chagall. Sürrealismi on oluliselt mõjutanud psühholoog Sigmund Freudi õpetus, eriti alateadvuse teema ja seksuaalsuse tähtsustamine.

Sürrealismi kõrgaeg oli 1920.-1930. aastatel Prantsusmaal. 1960. aastatel oli sürrealismi uus puhang. Sürrealism pole tegelikult lõppenud, sürrealistlik loomemeetod elab tänini.

Sürrealismi kunstis iseloomustavad järgmised tunnused:

• tähtsaks peeti inimese alateadvust, selle vabastamist mõistuse, teadvuse piirangutest;
• oluliseks inspiratsiooniallikaks kunstnikele olid unenäod, nägemused, fantaasiat;
• loomise juures rõhutati automaatsust, spontaansust, juhuslikkust;
• realistlikult maalitud esemed asetati harjumatutesse olukordadesse ja seostesse (tekkisid absurdsed assotsiatsioonid, nt põlev kaelkirjak);
• sageli kasutati töödes võikaid, koledaid motiive;
• sürrealistlike tööde sisu ei ole kergesti mõistetav, vaatajal on rohkesti tõlgendamisvõimalusi

Sürrealism tegeles rohkem loomeprotsessi kui maali enda probleemidega.

Esmalt ilmnes sürrealism kirjanduses. Sürrealismi tähtsaim teoreetik on Prantsuse kirjanik ja luuletaja André Breton (1896-1966). Ta sõnastas 1924. aastal sürrealismi esimese manifesti (hiljem ilmusid manifestid veel 1930, 1942). Manifestis on sürrealismi olemust iseloomustav lause: „Sürrealism on puhas psüühiline automatism, mille abil väljendatakse suuliselt või kirjalikult või mõnel muul viisil mõtte tõelisi käike. Olles dikteeritud mõtte enda poolt, on ta vaba igasugusest mõistuse kontrollist ja seisab väljaspool kõiki esteetilisi ja moraalseid nõudeid."

Kirjanikud harrastasidki automaatset kirjutamist, st kirjutati üles esimesed pähetulevad sõnad. Kasutati ka meetodit, et paber käis käest kätte ja igaüks lisas ühe sõna (eelnevaid sõnu teadmata). Kuulsaks said esimese sedalaadi katsetuse algussõnad „oivaline laip“. Samal meetodil üritati teha ka kunsti.

Psüühilist automatismi püüti viia ka kunsti. Kunstnik André Masson, olles alkoholi või joovastava aine mõju all, tegi nn psühhogramme ehk laskis käel vabalt liikuda.

Kuna teoreetiline taust oli mõlemal sama, siis sürrealistlik kunst ja kirjandus sageli ka segunesid:

• luuletekste maaliti lõuendile
• pildiallkirjadele pöörati suurt tähelepanu

Nii kirjanikud kui kunstnikud töötasid sageli koos, tähtsal kohal oli kollektiivne looming (nt skulptuuris, ka filmide tegemisel).

Sürrealistid ise ei tahtnud piirduda vaid kunstiga, nad tahtsid kogu ühiskonda muuta seeläbi, et vabastada inimene kõigist tema alateadvust piiravatest ühiskondlikest, moraalsetest ja religioossetest piirangutest. 1924. aastal asutati ajakiri „Sürrealistlik Revolutsioon“. Loodi Sürrealismi Uuringute Büroo. Inimese alateadvust piiravaid norme kehastas sürrealistide jaoks nende kaasaegne Prantsuse kodanlik ühiskond. Võitluses oma kaasaegse kapitalistliku korra vastu lähenesid sürrealistid kommunistlikule liikumisele.

1920. aastate lõpul oli sürrealismis väike kriis – tekkisid isiklikud vastuolud, lisaks hakkas psüühilise automatismi meetod ammenduma. Just sel ajal hakati rohkem tähelepanu pöörama unenägudele ja vaimuhaigetele (oluline oli Freudi unenäokäsitlus). Kritselduste ja abstraktsete vormide asemel hakkavad tulema täpselt, akadeemiliselt maalitud esemed.