3. Sümbolism

Sümbolism on 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjandus- ja kunstivool. Sümbolismi väljakujunemise taustaks on sajandivahetuse uusromantilise ideoloogia levik. Euroopas valitses küll rahu, kuid imperialistlike suurriikide ambitsioonide kasv, agressiivne koloniaalpoliitika ning relvatööstuse kiire areng lisasid ühiskonnaellu ja rahvusvahelistesse suhetesse pinget. Pettumine oma kaasajas ja arusaam, et teaduse ja tehnika areng pole muutnud ühiskonda paremaks ega inimesi õnnelikumaks, sundis paljusid haritlasi ja ka tavalisi inimesi pöörduma religiooni ning esoteeriliste salaõpetuste (spiritism, teosoofia) poole.

Sajandivahetuse kunstielu oli kirev, omavahel põimusid mitmed kunstinähtused. Piir ametliku ja sõltumatu kunsti vahel hägustus üha enam. Sümbolism on tihedalt seotud juugendi ja rahvusromantismiga. Sümbolism avaldus eeskätt kujutavas kunstis, ka lavakujunduses. Ei ole tavaks rääkida sümbolistlikust arhitektuurist, sisekujundusest, tarbekunstist. Sümbolism eripära on, et tal pole kindlaid vormitunnuseid, sümbolismile kui kunstivoolule viitavad eeskätt teoste meeleolu, teatud kujundid, teemad, sümbolid jne.

Sümbolistliku sisuga kunstiteose vorm võib olla juugendlik (vaata järgmine peatükk) ja töö võib samal ajal olla kantud rahvusromantismi vaimust.

Põhja-Euroopas (Skandinaavias, Venemaal, Eestis) oli sümbolism eriti sageli rahvusromantilise ilmega – see tähendab, et ainestik võeti oma maa ja rahva ajaloost, mida ilustati, kujutati kangelaslikumana kui see tegelikult oli. Rahvusromantism ilmnes ka arhitektuuris ja sisekujunduses, näiteks kasutati hoonete ja mööbli kujundamisel vorme, elemente, mustreid vms talurahvaarhitektuurist. Erinevalt Lääne-Euroopast polnud 19.-20. sajandi vahetusel rahvusriike veel paljudel Euroopa äärealade rahvastel. Rahvusriikide tekkeks valmistas pinda ette rahvuslik eneseteadvus, mille kasvatamise üheks oluliseks vahendiks oli kunst.

Sümbolism nägi kunstiloomingu ülesannet metafüüsilise (ehk ülemeelelise) reaalsuse avastamises igapäevase argimaailma taga. Sümbolismist lähtuvaid kunstnikke ei huvitanud ümbritseva maailma jäljendamine (mis oli olnud oluline realistidele). Sümbolistid käsitlesid nn suuri ja igavesi teemasid: sünd, surm, armastus, erootika, elu ringkäik, inimese osa looduses jne. Sümbolismist lähtuvad kunstnikud armastasid fantaasiat, nad mõtlesid maalidele välja põnevaid süžeesid. Kunstnikke huvitas eelkõige, mis on pildil kujutatud, mitte see, kuidas see on tehtud. Mitmesuguseid märke ja sümboleid uudselt ühendades ning ümber mõtestades püüdsid sümbolistid kajastada „nähtavas“ tegelikkuses „nähtamatu“ maailma.