Nimekas Prantsuse kunstnik Edgar Degas (1834-1917) on impressionist vaid teatud mõttes. Ise ta end nii ei nimetanud ja elu lõpul eemaldus ta impressionistidest, kritiseerides neid.

Degas oli pärit jõukast kodanlaseperest ning sai akadeemilise kunstihariduse. Algul maalis ta peamiselt portreid ja ajaloomaale. Hiljem lisandusid olustikustseenid: kohvik, teater, tänav. Erinevalt impressionistidest ei maalinud Degas vabas õhus. Impressionistidega liitus kunstnik 1870. aastatel. Degas` maalidele on iseloomulik kõrge silmapiir ja pildiserva poolt pooleks lõigatud figuurid.

Maalide ainestiku leidis Degas suurlinna elust: naised (sageli tualetti tegemas), hobuste võidujooks, kohvikud jne. Eriti armastas Degas kujutada balletistseene, kuid rõhutas mitte selle ala graatsiat ja ilu, vaid pigem vaeva ja rasket füüsilist tööd. Naine Degas` kunstis pole mitte kaunis meeleline olend nagu Renoiril, vaid Degas rõhutab pigem tavalisust, isegi inetust. Kunstnik kujutab naisi justkui “läbi lukuaugu” – tegevuste juures, kus pole pealtvaatajaid ehk riietumas või pesemas; maalide kompositsioongi tundub sageli juhuslik nagu vaade kaamerasilmast. Võib öelda, et kunstnikuna on Degas külm ja kiretu, kujutatava pessimistlik fikseerija.

Degas armastas pastelltehnikat. Tema töödele on iseloomulikud külmad heledad toonid, eriti armastas kunstnik sinist. Ka oskas Degas hästi maalida kunstlikku valgust. Degas on hea liikumise kujutaja. Vanas eas, juba peaaegu pimedana, harrastas ta ka skulptuuri. Degas` loomingu muudavad impressionistlikuks järgmised jooned: 1) suur tähelepanu on valgusel, 2) värvitoonid on heledad, 3) püütud on fikseerida mööduvat. Impressionistlik ei ole: 1) plastilisus, 2) maali sisulise külje rõhutamine.