18. Kunsti arengu põhijooni Teise maailmasõja järgsest perioodist

Teine maailmasõda (1939-1945) muutis jõujooni Euroopas ja kogu maailmas. Sõja-aastail tegid Lääneriigid Hitleri-Saksamaa purustamise nimel koostööd Nõukogude Liiduga, kuid mõne aasta pärast viisid ületamatud erimeelsused kahe riikide bloki moodustumiseni. Ühelt poolt USA ja demokraatlike turumajanduslike riikide ning teiselt poolt Nõukogude Liidu ja tema mõjualuste sotsialistlike riikide vahel kujunes pingeseisund ehk külm sõda (1948-1991), mille erinevate vormide seas olid ka ideoloogiline ning kultuuriline võistlus.

Ida-Euroopat eraldas Läänest piltlikult öeldes „raudne eesriie“ ning sealsete riikide kunstielu hakkas määrama kommunistlik ideoloogia. Vabas Läänemaailmas arenes kunst omaenda sisemiste reeglite järgi. Sõjapurustustest kiirelt taastuvas Lääne-Euroopas ehitati peagi üles jõukas heaoluühiskond. Ameerika Ühendriigid, kes erilisi sõjakahjusid ei kandnudki, oli jätkuvalt rikas ja meelitas ettevõtlikke inimesi. Hitleri võimule tulles Saksamaal ja hiljem sõja-aastatel leidis USAs varjupaiga hulk Euroopa loomeinimesi, sh kunstnikke.

Peale Saksa okupatsiooni lõppu muutus moodne kunst, mida natsirežiim oli taga kiusanud, Prantsusmaal omamoodi rahvusliku vastupanu sümboliks. Kõrvuti moodsate suundadega leidis tunnustust aga ka realistlik kujutamislaad. Jõuliselt arenev USA suutis pakkuda uudset ja jõulist lähenemist paljudes kunstiliikides. Abstraktse ekspressionismi radikaalsed ilmingud Ameerika Ühendriikides osutasid, et avangardistliku, kõige moodsama ja uuenduslikuma kunsti keskuseks oli Teise maailmasõja järgsel perioodil saanud Pariisi asemel New York.