15. Eesti kunst 1905-1919

Perioodil 1905-1919 toimus Eesti kunstielus kiire areng. Järjest rohkem kunstnikke õppis Lääne-Eurooopas, kus võeti vastu mõjutusi sealsetest moodsatest vooludest.

Eestis oli võimalusi kunstihariduse omandamiseks suhteliselt vähe (olid vaid mõned kunstnike ateljeekoolid, Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi õhtused joonistuskursused jm).

Mitmed hilisemad nimekad kunstnikud käisid läbi suhteliselt sarnase kunstiharidustee, mis oli järgmine: lähedalasuv, heatasemeline ja majanduslikult soodne õppeasutus oli nn Stieglitzi kunstikool Peterburis. See kool andis head praktilised kunstioskused ja joonistusõpetaja või tarbekunstniku kutse. Stieglitzi kunstikoolis õppisid 20. sajandi algul Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort jt. Seal õppides saadi osa ka Peterburi vilkast kunstielust. 1905. aasta revolutsioon katkestas õppetöö koolis. Paljud õpilased ka osalesid revolutsioonisündmustes ja olid seetõttu sunnitud koolist lahkuma. Revolutsiooni mahasurumisele järgnenud aastatel pidid paljud haritlased kodumaalt lahkuma. Ka mitmete kunstnike tee viis (sageli üle Soome) Lääne-Euroopasse, kus sihtpunktiks oli Euroopa kunstielu keskus – Pariis. Pariisi jõudsid (eri aegadel) ka Mägi, Triik ja Koort. Nimekas ametlikus kunstikoolis École des Beaux-Arts õppisid mõnda aega vaid Koort ja Triik, enamasti õpiti vabaakadeemiates. Viljakalt mõjus Pariisi kunstielust osasaamine ja suhtlemine teiste kunstnikega. Ka Eestist pärit kunstnikke elas kuulsas rahvusvahelises boheemlaslikus kunstnike koloonias “La Ruche” (eesti k “Mesipuu”), mis oli ümber ehitatud endisest maailmanäituse veinipaviljonist. Suviti käisid kunstnikud rändamas, maalimiseks uusi paiku otsimas. Eriti populaarne oli eestlaste seas Norra. Pärast 1912. aastat hakati tasapisi Eestisse tagasi pöörduma.

Eesti esimene iseseisev kunstikool rajati 1914. aastal Tallinnas – see oli Riigi Kunsttööstuskool, mis andis keskastme tasemel tarbekunstialast koolitust.