1. Impressionism

Kunstiajalukku on sügava jälje jätnud prantsuse maalikunstis 1860.-70. aastatel tekkinud kunstivool (kunstisuund) nimega impressionism. Sõna ise tähendab “muljet”, voolu nimetuseks see sai tänu Claude Monet` esimesel impressionistide näitusel välja pandud maalile “Impressioon. Tõusev päike”, mis kujutab vaadet Le Havre`i sadamas Põhja-Prantsusmaal.

Aastatel 1874–1886 toimus 8 impressionistide näitust, kuid tol ajal ei leidnud kunstnikud mingit tunnustust, neile sai osaks mittemõistmine ja pilkamine. Tähelepanu ja tunnustus tulid alles 1890. aastatel, kui voolu kõrgaeg oli juba möödas.

Impressionistlik maalikunst on mõjutanud teisigi kunstiliike. Mõiste “impressionism” on kasutusel nii kirjandus- kui muusikaajaloos, põhiliselt prantsuse ja saksa kultuuri mõjupiirkonnas. Impressionismi mõjusid jõudis ka eesti kunsti, eriti võis neid täheldada 1930. aastatel, kui paljud Eesti kunstnikud käisid Pariisis õppimas.

Impressionism erineb suuresti kõikidest varasematest kunstistiilidest ja - vooludest. Sellega on seletatav ka kunstipubliku esialgne võõristus uudsete maalide suhtes. Impressionism vastandus teravalt ametlikule, akadeemilisele kunstile. Ametliku kunsti standardid määras Prantsuse Kunstiakadeemia. Akadeemia iga-aastasel kunstinäitusel Pariisi Salong olid väljas ainult žürii poolt heaks kiidetud tööd ja ainult nende autorid võitsid auhindu ning said tellimusi. Impressionistide töid ei tahetud võtta näitustele, neid ei ostetud ja seetõttu elas enamik kunstnikke üsna kehvades oludes.

Impressionism kui kunstivool tekkis ja arenes täiuseni Prantsusmaal. Impressionism ei ole rangelt võttes koolkond, sellel puudub kindel manifest ja ühtne stiil. Impressionism oli mõttekaaslaste keskkond, mis aitas vahetada ideid ja katsetada uusi kunstilisi võtteid. Impressionistliku maalitehnika väljakujunemist on mõjutanud 19. sajandi Inglise kunstnikud John Constable ja William Turner, samuti Barbizoni koolkonna maalijad ja realismi esindajad. Näiteks väitis juba kuulus Prantsuse realist Gustave Courbet, et ta maalib ainult seda, mida näeb.

Impressionistid leidsid inspiratsiooni tol ajal Euroopasse jõudnud omapärasest Jaapani puulõikekunstist ning eriti fotograafiast, mis ärgitas tabama argielu põgusaid hetki ja mõjutas kompositsiooni otsekui juhuslikku kadreeringut.

Impressionistlikule maalikunstile on omased järgmised jooned:

1. tähelepanu pöörati eeskätt õhu ja valguse maalimisele. Kuna need muutuvad kiiresti, tuli ka maalida kiiresti ja kindlasti vabas õhus (mitte ateljees);
2. sageli maaliti ühest ja samast motiivist terveid seeriaid eri päevaaegadel ja erinevas valguses (näiteks Claude Monet seeriad Roueni katedraalist);
3. armastati heledaid, erksaid, rõõmsaid värve;
4. musta värvi peaaegu ei kasutatud. Kui seda siiski tehti, otsiti musta sees omakorda erinevaid värvivarjundeid;
5. kadus must, selge, rõhutatud kontuur ehk piirjoon. Värvide ja esemete piirjooned on sulavad, hajuvad;
6. maalides ei kaetud pindu ühtlaselt ja siledalt (nagu tegi akadeemiline kunst), vaid maaliti väikeste pintslilöökidega, mille jäljed on lõuendil hästi näha. Kõrvuti asetati puhtad värvitoonid, õige mulje saadi alles maali vaatamisel kindlalt kauguselt;
7. toimusid suured muutused kompositsiooni ehk maali ülesehituse alal: loobuti rangest, läbimõeldud kompositsioonist. Pildi ülesehitus oli justnagu juhuslik, otsekui “kaader elust”, kus pildi serv võis vabalt poolitada figuuri (akadeemilises kunstis olnuks see olnud ennekuulmatu);
8. ilmnesid muutused temaatikas (impressionistidele oli üldse teemast tähtsam pildi maaliline külg): loobuti akadeemilise kunsti poolt armastatud ajalooainelistest ja mütoloogilise sisuga kompositsioonidest, peamisteks said igapäevaelu stseenid, portreed, aktid, maastikud ja esmakordselt suurlinnaelu kujutamine

Impressionismi tähtsamad esindajad on

• Édouard Manet
• Claude Monet
• Pierre-Auguste Renoir
• Edgar Degas
• Camille Pissarro
• Alfred Sisley
• Auguste Rodin