22. Nüüdiskunst

Nõukogude Liidu lagunemisega 1991. aasta lõpul lõppes ühtlasi ka külm sõda – selle üks osapool lakkas ju olemast. Nii Nõukogude Liidu surve alt vabanenud sotsialismileeri maades kui taasiseseisvunud Balti riikides algas üleminek sotsialistlikust ühiskonnast turumajanduslikku. Idablokis kujunes uudne, ajaloos esmakordne postkommunistlik olukord. Majanduslikult keeruline, kuid kultuuriliselt huvitav siirdeperiood Eestis kestis kuni 2004. aastani, mil Eesti liitus Euroopa Liidu ja NATOga. Lühikeseks jäänud demokraatia- ja vabadusepuhangu tegi 1990. aastatel läbi isegi Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa, enne kui aastal 2000 algas seal Putini ajastu.

Läänes oldi külma sõja lõppedes rõõmsad ja optimistlikud. Ameerika filosoof Francis Fukuyama väitis oma 1992. aastal ilmunud raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“, et külma sõja järel on ajalugu kui ideoloogiate võitlus suuremalt jaolt lõppenud, sest maailm on jõudnud liberaalse demokraatia ajajärku.

Venemaa ei suutnud siiski asuda vabade riikide ritta ja tema suhted demokraatliku Läänega on 21. sajandil järjest pingestunud. Kõlavad retoorilised küsimused: kas uus külm sõda on alanud?

Kui külma sõja lõpul, Berliini müüri langedes (1989) valitses illusioon, et „Ida“ ja „Lääs“ sulavad õnnelikult kokku, siis tegelikkus tõi paraku kaasa veriseid konflikte (nt Jugoslaavia sõjad). Nüüd on mõistetud, et Ida ja Lääne kokkusulamine pole nii ühene protsess, selleks on nende taustad, ajalood liiga erinevad. Taas toimub näitusi, kus Ida ja Lääne kunsti käsitletakse eraldi.

Uue julgeolekuolukorra algust maailmas tähistas 9/11 ehk islamiterroristide rünnak Ameerika Ühendriikides 11. septembril 2001. aastal, mis tõi kaasa New Yorgi World Trade Centeri kaksiktornide hävimise.

Meie kaasajal, 21. sajandi teise kümnendi lõpul on maailmarahu ja inimkonna tulevik ebakindlam ja probleemiderohkem kui eales varem. Läänelik heaoluühiskond on sügavas kriisis. Lisaks hulgale globaalprobleemidele nagu kliimamuutused, loodusressursside häving, keskkonna reostus, toidu- ja veepuudus jm, ohustab Läänemaailma ka kontrollimatu rahvastiku sisseränne, mis toob kaasa religiooni, kultuuri ja kombed, mis Euroopa jaoks on võõrad. Omamoodi maksab Euroopa praegu oma võlga kunagise koloniaalajastu eest. Lääne tsivilisatsiooni kristlikud, humaansed, „pehmed“ väärtused on asetatud tugevalt löögi alla Kahjuks õõnestab läänelikku kultuuri seestpoolt ka tema enda liigne sallivus, äraspidine poliitkorrektsus. Need tendentsid omakorda õhutavad takka mitmesuguseid äärmuslasi, kes taolise olukorraga rahul pole.