7. Ekspressionism

1. Sõnal „ekspressionism“ on õieti kaks tähendust:
2. eriti kirglik ja väljendusrikas, suure sisemise pingega maalimine ehk rõhutatud eneseväljendus
3. 20. sajandi algul maalikunstis tekkinud ja hiljem muussegi kujutavasse kunsti, arhitektuuri, kirjandusse, lava-, filmi- ja helikunsti levinud vool; eriti õitses Saksamaal ja Saksa kultuuri mõjupiirkonnas

Saksa ekspressionismi kõrgaeg oli Esimese maailmasõja (1914-1918) ajal ja järel. Ekspressionismil on ühisjooni fovismiga. Võib isegi öelda, et ekspressionism on Saksa fovism.

Saksamaal tegutsesid kunstnike rühmitused:

• „Die Brücke“ (eesti k „Sild“) Dresdenis
• „Der Blaue Reiter“ (eesti k „Sinine ratsanik“) Münchenis

Ekspressionistid kujutasid oma kaasaegset närvilist, kiiret, pahelist suurlinnaelu. Maaliti ka portreid ja maastikke. Ekspressionistlik kunst oli sageli ühiskonnakriitiline. Ekspressionistid rõhutasid emotsionaalsust, dramaatilisust. Sageli valitsesid ekspressionistide kunstis masendus- ja pettumusmeeleolud - see on suurim erinevus üldjoontes rõõmsameelsest fovismist. Saksa ekspressionismi rasket ja sünget vaimsust on mõjutanud Esimese maailmasõja (milles Saksamaa jäi kaotajate poolele) koledused ning sõja järel Saksamaale pealesunnitud Versailles` rahulepingu rängad tingimused. Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel valitses Saksamaal majanduslik kaos ja ülikõrge inflatsioon. Sõjas füüsiliselt ja vaimselt invaliidistunud noored mehed ei leidnud endale ühiskonnas kohta, kogu rahvale vajutas pitseri sotsiaalne pessimism, pettumus ja lootusetus.

Ekspressionismile on iseloomulik:

• hooletu, rahutu pintslikäsitlus
• vormide lihtsustamine, kohati moonutamine
• intensiivsed värvid; sageli ka toored, võikad, räiged, porikarva toonid

Ekspressionismis harrastati palju graafikat, eriti puulõiget. Ekspressionismile, nii nagu kogu moodsale kunstile Saksamaal, tegi lõpu Hitleri võimuletulek 1933. aastal.