4. Juugendstiil

19.-20. sajandi vahetusel õitsenud juugendstiil ehk lihtsalt juugend oli esimene omanäoline stiil peale 19. sajandil pikalt valitsenud historitsismi ehk ajalooliste stiilide jäljendamist. Stiil sai oma nimetuse Saksa ajakirja „Jugend“ (eesti k „Noorus“) nimest, kus uut stiili esitleti. Eri maades kannab juugendstiil erinevat nimetust (Prantsusmaal art nouveau, Inglismaal ja USAs modern style, Austrias Sezession, Venemaal стиль модерн). Juugendstiil ilmneb kõige selgemalt arhitektuuris, sisekujunduses, tarbekunstis ja graafikas, eriti raamatu- ja plakatikujunduses; maalikunstis ja skulptuuris vähem.

Juugendstiil on saanud mõjutusi 19. saj teisel poolel Euroopas tuntuks saanud Jaapani puugravüürist ning Euroopa keskaegse ornamentika looklevatest joontest ja taimemotiividest. Vastukaaluks järjest rohkem levinud, sageli kohmakale vabriku masstoodangule hakati taas väärtustama traditsioonilist, ehedat käsitööd. 1880. aastatel sai Inglismaalt alguse ja levis mujale Euroopasse ning Põhja-Ameerikasse tööstustoodangule vastanduv, kunstkäsitööd taaselustav, sageli rahvakunsti motiive kasutav liikumine nimega Arts and Crafts Movement.

Juugendstiil on dekoratiivne stiil, mille põhilised väljendusvahendid on joon, kontuur ja siluett. Juugendlik joon on nõtke, graatsiline, pehmelt ja sujuvalt voogav. Jooned kulgevad üksi või kimpudena mööda kaunistatavat pinda. Sageli on jooned põimitud taimemotiividega, iseloomulikud on pikad ja väänlevad varred, õite longus kroonlehed – kõik on justkui mingis kerges, kuid kaunis närtsimisseisundis. Maalikunstis olid juugendile omased stiliseeritud, pikaks venitatud figuurid, armastati lillakaid-rohekaid toone. Maalis polnud kunstniku eesmärgiks edasi anda ruumilist sügavust, vaid luua pinnaline dekoratiivne tervik.