Eesti ala oli olnud 18. sajandi algusest Vene impeeriumi koosseisus. 19. sajandi algul kaotati pärisorjus, sajandi keskel algas talude päriseksostmine. Eesti talupojast sai peremees, kes hakkas väärtustama eesti rahvuslust, haridust ja kultuuri. 1860.-1870. aastatel leidis aset rahvuslik ärkamine: toimus esimene eestlaste üldlaulupidu (1869), edenes haridus, seltsiliikumine, ühistegevus. Rahvusliku liikumise esialgse hoo vaibudes tugevnes 1880. aastatel tsaaririigi võimude poolt juhitud venestamispoliitika.

19.-20. sajandi vahetusel toimus eestlaste hulgas üldine poliitiline elavnemine, venestussurve taandus, algas uus rahvusluse tõus. Käärimine viis 1905. aasta revolutsioonini, mis küll maha suruti, kuid mille käigus eesti rahvas ärkas poliitilisele elule. Eestis oli kaks suuremat majanduslikku, poliitilist ja kultuurikeskust – Tartu ja Tallinn.

19. sajandi teisel poolel, seoses tööstuse arengu ja tööstustoodete levikuga maal, hakkas hääbuma traditsiooniline talurahvakultuur. Johann Köler (1826-1899), kes oli omandanud kunstialase kõrghariduse Peterburis ja leidnud kunstnikuna rohkelt tunnustust, oli pannud aluse eesti rahvuslikule kunstile. Majandusliku olukorra paranedes tekkis Eesti talurahval võimalus anda oma järeltulijaile parem haridus. Lihtsatest oludest pärit andekad noored said oma huvisid ja võimeid arendada erialastes kõrgkoolides. Eesti rahvuslik muusikaelu kujunes varem, juba 19. sajandi esimesel poolel, sest muusikaga puutus eesti talupoeg kokku rohkem kui kunstiga (näiteks kirikus). Kunst kui iseseisev kultuurinähtus oli veel 19.-20. sajandi vahetusel enamikule eestlastest kauge ja võõras (kuid baltisaksa mõisnike elus oli kunstil tähtis roll). Tavaline Eesti inimene, olgu maal või linnas, kasvas üles, nägemata kordagi maale seintel, rääkimata kunstinäitustel käimisest. Paradoksaalsel kombel käib see ka mitmete hiljem väga tunnustatud Eesti kunstnike lapsepõlve- ja noorusea kohta.