Territoorium

Igal riigil on territoorium, mille suurus võib aegade jooksul erinevatel põhjustel muutuda. Nii sai loomishetkel Osilia endale Läänemaa ja saared läänerannikult. Riigi väljakuulutamiskirjas 1.10.1228 määras Saksa-Rooma kuningas Heinrich Osilia territooriumiks viis kihelkonda Osiliast ehk Saaremaalt, seitse kihelkonda Maritimast ehk Läänemaalt ja mahajäetud saare, mille nimi oli Dageida (Hiiumaa). Kihelkondade nimesid ise kirjas ei mainitud. Eesti muinaskihelkondade nimistust leiduvad Läänemaalt järgmised seitse kihelkonda:

Cotze                 (Kotsu)              Hiljem Hanila kirikukihelkond

Sorve                 (Sõrve)              Hiljem Karuse kirikukihelkond

Corbe                 (Kõrve)              Hiljem Pärnu-Jaagupi kirikukihelkond

Leole                  (Lihula)              Hiljem Lihula kirikukihelkond

Rotalia               (Ridala)              Hiljem Ridala kirikukihelkond

Soontackele    (Soontagana)  Hiljem Mihkli kirikukihelkond, kuhu lisandusid veel Audru ja Tõstamaa alad

Tundmatu nimega Konuvere ümbrusest, millest hiljem kujunesid Märjamaa, Kullamaa ja Vigala kihelkonnad

Saaremaalt kuulus Osilia koosseisu viis muinaskihelkonda: Kihelkonna-Sõrve, Kaarma, Muhu, Pöide ja Viljala kihelkonnad.

Teada oli, et riigi territooriumi hulka kuulusid Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa ja nende ümbruse saared. Lõunas ulatus Osilia Pärnu jõe kallastele, idas Valgu ja Kasti küladeni ning põhjas ulatus piir Padisest pisut läände kuni Eesti põhjarannikuni.

Esmakordselt dokumenteeriti Osilia ja Taani kuninga valdustesse kuuluva Harjumaa vaheline piir aastatel 1282 kuni 1285. Täpne piiri määratluse hetk pole teada. Dokumendis viidatakse Tallinna kubernerile Letgastile, kes tõusis sellesse ametisse arvatavasti pärast Odewart Lodet, kes oli kuberneriks 1279-1281. Seega ei olnud seda ürikut koostatud enne aastat 1282. Samas on dokumendis viide Osilia piiskop Hermannile, kes suri aastal 1285. Sedasi tuleks riigipiiri määratlev ürik dateerida ajavahemikku 1282-1285. Mitmed ajaloolased on selleks dateerimise ajavahemikuks kirja pannud 1275-1285. Dokumendis on mainitud ka Osilia Läänemaa stiftifoogti Rusce nimi.

Oli kuidas oli, dokumendi ladinakeelne tekst on Bunge ürikute kogumiku (ilmunud 1857) põhjal järgmine.

Dominus episcopus Hermannus, tempore, quo Rusce erat advocatus suus, cum capitaneo Letcast inter diocesim Osiliensem et terram regis equitavit disterminium in hunc modum. Primo incipiens a Toresso, processit ad flumen Mustoya, abhinc ad fluvium parvum Nitepinde, a quo ad molendinum Kirrevere, quondam domini Odvardi de Loden submersi, quod in media parte, quae tetigit terram regis, fuit destructum, pars vero altera, tangens diocesim, supermansit. A quo molendino processit ad fluvium Surekolima, a quo ad viam Karente, a qua ad magnam paludem, a qua ad Zuren Alliken, a quo ad flumen Sawoia, quod quandoque solet desiccari; a quo ad Fenckenso, a quo ad Gowudz, id est ungeverde. Ibi ad magnam arborem secabatur baculus episcopalis, quae arbor, mortuo dicto episcopo, a parrochianis de Herchele est destructa. Ab hinc vero od silvam Neytepe, id est en nes, a qua ad Kaypenkoya ruten, et illum locum Esto diocesis, nomine gaudens de Cokenmede, obtinuit iudicio candentis ferri. Ab hinc ad mare.

Bunge on dokumenti ohtrasti kommenteerinud ja see lihtsustab tunduvalt tekstist arusaamist. Lühidalt võiks siis piiri paika panna järgmiselt.

Tõrasoost Mustjõe jõeni ja sealt Nitipende nimelise väikese jõeni, siis edasi Kirevere veskini, kus omanik Odvard de Lode uppus, sealt edasi Surekolima jõeni ja Karente teele, Suure Allikani, Sawoia jõe äärde, Fenkensoo kaudu Gowudzisse oleva suure puuni. Sealt edasi Neytepe metsani, Kaypenkoya teeni, Eesti diötseesi põldude vahelt Cokemendeni, kust tulist rauda saab ja sealt mereni.

Väga sarnane piir leidub aastal 1705 avaldatud Liivimaa ja Kuramaa kaardilt

Osa aastal 1705 avaldatud Liivimaa ja Kuramaa kaardist, kus kõige idapoolsest punktist põhjapoole kulgeb Taani valduste ja Osilia piir, mis määrati paika aastatel 1282-1285. Osilia lõunapiir ei kulgenud päris selle kaardi järgi.

Lõnapiiriga on olukord pisut keerulisem. Täpselt seda dokumenteeritud algusaegadel pole. Seetõttu võib oletada, et lõunapiir kulges Pärnu jõest Sauga jõe suudmest piki Sauga ja Are jõgesid Suursoo, Kaisma ja Kõnnu idapoolelt piki Raplamaa piiri Tõrasooni.  

Tänapäevase Eesti territoorium oli Osilia eksisteerimise ajal jaotatud põhiliselt neljaks. Põhja-Eesti oli kuni Jüriöö ülestõusuni Taani kuninga Eestimaa hertsogkond. Pärast Jüriöö ülestõusu müüs Taani kuningas 1346. aastal Eestimaa 19000 marga eest Liivi ordule, mille alluvuses oli juba varasemalt Kesk-Eesti ja osa Lõuna-Eestist. Sellele alale jäid linnadest Uus-Pärnu, Viljandi ja Paide. Tartu ümbruses eksisteeris Tartu piiskopkond. Osilia alad hõlmasid Lääne-Eestit, Läänemaad ja Lääne-Eesti saari.

Aegade jooksul pidi erinevatel põhjustel Osilia piiskop loobuma mõningatest oma valdustest. 1238 loovutas piiskop neljandiku oma maadest vastloodud Liivi ordule, kellega tol hetkel jagati Lihula kivilinnust. Sedasi läks Liivi ordule pool Hiiumaast (saare kirdeosa), Saarema kirdeosa ja Saaremaa loodeosa. Muhu saar läks ordu valdustesse täielikult. Ka Karuse kihelkond läks ordule jättes sedasi osa Hanila kihelkonnast lahusosana siiski piiskopi valdustesse. Lihula linnuses elutsev ordu vajas endale lähedusest põllumaid.

Karuse kihelkonnast moodustus nn. Saksa ordule kuulunud Lihula komtuurkond. See loovutati Osilia piiskopi poolt Liivi ordule 1238 keskusega Lihulas, mida ordu haldas kahe peale Osilia piiskopiga. Lihula komtuurkonna alad olid ümbritsetud Osilia valdustega ja kuulus kiriklikult Osilia piiskopkonda. Algselt oli komtuurkonna eesmärgiks Lidula sadamakoha valvamine, kuid järgnevate sajandite jooksul kadus Lihulal maakerke tõttu ühendus merega ning komtuurkond kaotas seega ka oma mõtte. Osilia piiskopile siiski komtuurkonnaga Lihula lossi jagamine ei meeldinud ning sedasi rajati Osilia pealinnaks Vana-Pärnu (Perona). Selle hävingu järel 1263. aastal rajas piiskop uue pealinna Haapsallu, et mitte jagada orduga Lihulat. Lõpuks ühendati Lihula komtuurkond 1477. aastal esialgu Maasilinna foogtkonna ja hiljem Pärnu komtuurkonnaga.

Komtuurkonda valitses komtuur, kes oli ordu käsknik. Esimene Lihula komtuur on teada aastast 1241 ja viimane 1477. Lihula komtuur polnud kuigi oluline ordukäsknik ega kuulunud ordut juhtinud kõrgemasse nõukokku. Siiski said mõnedest komtuuridest hiljem ordumeistrid.

Lihula komtuuridest on teada katkendlik nimekiri:

1241                                Robert

1307                                Konrad von Oldenburg

1328                                Reiner Mom

1347                                Heinrich von Hannöver

1368                                Hugo von der See

enne 1424                    Goswin von Velmede

1424–1427                    Frank Kirskorf

1427–1432                    Heidenreich Vincke von Overberg

1436–1451                    Heinrich von der Vaerst

1471                                Heinrich Schleier

1471 ja 1474–1477     Konrad von Vietinghoff

Ordule loovutatud aladest moodustus Lääne-Saaremaast, Muhust ja Ida-Hiiumaast Pöide foogtkond, mille keskuseks oli Pöide ordulinnus. See oli esimeseks ordulinnuseks Saaremaal, mis rajati Pöide kirikuga ühte 1255. aasta järel kui ordufoogt otsustas hakata Saaremaal talvituma.

Tänapäevane Pöide kirik on tänapäeval üks vanematest säilinud ehitistest kogu Eestis, kui mitte vanim. Oletatakse, et Pöide kiriku esmane variant valmis 1230. aastatel. 1260 eraldati kirik ordulinnuse müüristikust. Praegune kirik ehitati 14. sajandi keskpaiku saarlaste poolt hävitatud ordulinnuse ehk kindluskiriku varemetele.

Pöide ordulinnus hävitati 1343. aastal Jüriöö ülestõusu käigus. Selle asemele rajati seejärel Pöide kindluskirik.

Teada on vaid kaks Pöide foogti: Arnold (1343) ja Georg Holste (1347). Pöide foogt Arnold tapeti 1.8.1343 Jüriöö ülestõusu käigus saarlaste poolt Pöide ordulinnuses koos viie Liivi ordu rüütelvennaga.

Uus ordulinnus rajati Pöidest pisut eemale Maasilinna. Siit alates ongi Pöide foogtkonda kutsutud Maasilinna foogtkonnaks. Maasilinna ordulinnuse ehk Maasi lossi (Soneburg) rajas ordumeister Buchard von Dreileben 1345 asendamaks Jüriöö ülestõusus saarlaste poolt hävitatud Pöide ordulinnust. Algne linnus oli puust ja kivist linnus ehitati Liivi ordu maameistri Goswin von Herike valitsusajal 1345-1359. Esimene Maasilinna foogt on teada alles aastast 1405.

Maasilinna foogtkond likvideeriti 1564. aastal kui Liivi sõja ajal likvideeriti Liivi ordu ja selle valitsuse all olnud alad liideti Poolaga. Tollane Maasilinna foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff oli aga foogtkonna andnud Taani kaitse alla ja müüs foogtkonna Taanile.

Maasilinna foogtide teadaolev nimekiri on järgmine:

 1405                           Heinrich von Witten

 1410                           Johann von Altena

 1417                           Wilhelm von Schafhausen

 1427–1428               Sweder von Reve

 1430–1432               Sweder von Reve

 1434–1435               Peter Wesseler

 1437–1439               Peter Wesseler

 1439–1440               Vinzenz von Wirsberg

 1446–1450               Hermann von Sevinghausen

 1451–1459               Dietrich von der Dorneburg genannt von der Lage

 1476–1487/1488    Herbert von Dellwig

 1499–1507               Adolf von Fürstenberg

 1507                           Gotthard von Fürstenberg

 1514                           Arnold Sobbe

 1517–1524               Anton Ovelacker von Wischlingen

 1527–1538               Rutger von Schwansbell

 1541–1549               Rolf von Benzenrade

 1550–1562/1564    Heinrich Lüdinghausen-Wulff

Saaremaa idaosa läks Osilia piiskopi käest Mõõgavendade ordule ehk selleks ajaks juba Liivi ordu valdustesse aastal 1254. Sinna kuulusid Suur-Kihelkonna keskusega Paju ordumõis Virita külas ja Mustjala kihelkond.

Ordule ei kuulunud algsetest Osilia piiskopkonna maadest vaid alad Lihula ümbrusest ja saartelt vaid ka maavalduseid mujalt. Aastal 1238 toimunud kokkuleppe kohaselt sai ordu piiskopilt sõjalise abi eest endale neljandiku piiskopkonna maadest. Kui 1242. aastal seda lepet ellu viima hakati, anti orduvalduseks ka Kastna, mis läks Lihula komtuurkonna alluvusse. Seal püsis Kastna aastani 1477, mil Lihula komtuurkond livideeriti. Aastal 1320 kinkis ordumeister Gerhard von Jocke Kastna (Caskenenne) Padise kloostrile. Samal ajal müüdi kloostrile veel Vatla ümbrusest ehk Lihula komtuuri maavaldustest Nurmsi (Normes), Karevere (Kagerevere), Vatla (Wattel) ja Hõbesalu (Hoveselle). Pool sajandit hiljem aastal 1364 vahetas aga ordumeister Arnold von Vietingkhoff need kõik mainitud maavaldused Tallinna piiskopkonda kuulunud kolme küla vastu tagasi.

Osilia oli ise jagatud kaheks stiftiks.