Et mõista Osilia alade ajaloo varasemaid hetki enne piiskopkonna loomist tuleb vaadata naaberalade suunas. Veel 10.-12. sajandil Eestis ristiusku ei olnud. Naaberalade kaupmehed ja valitsejad aga himutsesid endale uusi valdusi, kaupmehed vajasid turvalisi teid kaupade veoks ja Eesti aladelt toimunud röövretked naaberaladele lõid vajaduse teha muudatusi Eesti aladel. Samuti kartsid Eestist läände jäävad valitsejad, et Eesti alad siirduvad slaavlaste kontrolli alla, mis teatud aladel oligi toimunud.
Taanlased olid ristiusu endale võtnud juba 10. sajandil. Nende valdustesse kuulus ka praeguse Rootsi territooriumile kuuluv Lund, millest loodeti tekkivat Londonile vastav metropol. Lundi peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond, mis moodustati 1103. aastal. Lundi peapiiskopkond allus otseselt Rooma Paavstile. 12. sajandil tuli Lundist Taani kuningriigi ja Rooma kiriku poolt Eestimaale ristiusu levitamise keskus ning ka vaimulik võimukeskus.
Esimesed tõsised katsed Eestima allutamiseks tegi Lundi peapiiskop Eskil (tegutses piiskopina 1137-1177) pühitses aastal 1167 esimeseks Eestimaa piiskopiks munk Fulco. Ametlikult määras Fulco ametisse Taani kuningas, aga peapiiskop Eskil pühitses Fulco piiskopiks. Enne Eestimaa piiskopiks pühitsemist oli Fulco Lõuna Prantsusmaal La Celle kloostri mungaks. Arvatakse, et Fulco oli prantslane ja Lõuna-Prantsusmaa La Celle kloostri munk. On teada, et ta külastas Eestit 1169, aga tema tollasest tegevusest muud teada ei olegi. Fulco tegevus sai tunnustust 9.9.1171 paavst Alexander III bullas, kus paavst määras Falco abiliseks Eesti päritoluga Stavangeri kloostri munga Nicolause. Norra aladel tegutsenud Stavangeri ja Trondheimi piiskoppidele saadetud bullas nimetas paavst Nicolaust auväärseks meheks, religioosseks ja diskreetseks. Munk Nicolause edaspidisest saatusest midagi teada pole, aga ta on esimene nimeliselt teadaolev eestlasest vaimulik. 1178 külastas Fulco koos Nicolausega Eestit uuesti. Erilist edu eestlaste ristimisel aga ei saavutatud.
Kaks päeva pärast Nicolause määramist Fulco abiliseks saatis paavst järgmise bulla. Selle adressaatideks olid Taani kuningas Valdemar I, Norra kuningas Magnus V ja Rootsi kuningas Knut Eriksson. Bullas anti indulgentse (pattude eest antavate karistuste andeksiandmine) kõigile neile, kes võitlevad „julmade eestlaste ja teiste paganate vastu“, lubades neile aastase patukustutuse. Paavst kohustas bulla saajaid teenima Jumalat, armastama õiglust, taunima ebaõiglust, austama ja tunnustama katoliku kirikut, austama vaimulikke karjastena, kaitsma vapralt kristliku usu tõde ning laiendama jõuga kristluse piire. 17.9.1171 nõudis paavst taanlastelt, et nad toetaksid Fulco tegevust. Seda bullat, mille paavst Alexander III saatis kolmele Skandinaavia kuningale 1171 võibki lugeda ristisõdade alguseks Baltimaadesse, sh. Eestisse. Arvatavasti oli kogu idee autor aga Lundi peapiiskop Eskil.
Eskili toetusel alustas 1184.a. liivlaste aladel (Väina liivlased) misjonäritööd saksa päritoluga Meinhard, kelle eestvedamisel hakati Daugava jõe äärde Ükskülasse (Uexküll, tänapäeval Ikšķile) ehitama kirikut. Aasta hiljem alustati sealsamas Baltikumi esimese kivilinnuse ehitamisega. 1186 loodi Üksküla piiskopkond, mille esimeseks piiskopiks Meinhard oligi. Paavst Clemens III kinnitas Meinhardi piiskopiks 1.10.1188. Sedasi tuli Meinhardist esimene Liivimaa piiskop. Meinhardi abilisena tegutses Koiva liivlaste aladel Theoderich, kellest hiljem tuli esimene Eestimaa piiskop. Meinhardil ja Theoderichil tekkisid mitmetel põhjustel kohalikega tülid. Näiteks süüdistati Theoderichit Eestimaal olnud päikesevarjutuse ajal päikese ärasöömises. Lõpuks õnnestus Theoderichil liivlaste käest pääseda ja Rooma jõudes paavstile olukorrast teada anda. Paavst lubas indulgentse kõigile, kes lähevad Liivimaa kristlasi kaitsma. Sõjakäigu organiseerimine aga lükkus piiskop Meinhardi surma tõttu (1196) edasi. Uus Liivimaa piiskop Berthold proovis algul rahumeelselt tegutseda, aga tapmisähvardused viisid selleni, et Bertholdi palvel kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja usust taganenud liivlaste vastu. Sedasi saabus Berthold Liivimaale koos sõjaväega. Siit aga tekkisid uued konfliktid ning Berthold tapeti 24.7.1198 tänapäevase Riia aladel toimunud lahingus.
Selleks ajaks oli paavst vahetunud ja uueks Liivimaa piiskopiks pühitseti enne 25.3.1199 senine Bremeni toomhärra Albert von Buxhövden. Enne Liivimaale saabumist püüdis ta leida toetust nii paavstilt kui Saksa-Rooma riigi keisrilt. Aastal 1200 saabus Albert umbes 1500 ristisõdija (nagu varem öeldi ristisõitja) ja 23 laevaga Liivimaale. Rajas Riia linna ja viis Liivimaa keskuse Ükskülast üle Riiga. Oli koos Teoderichiga Mõõgavendade ordu rajaja 1202. Seejärel hakkas ta oma valdusi ja ristiusku laiendama Eestimaa poolele.
Kuna saarlased oli aastal 1203 korraldanud järjekordse röövretke rannikule, otsustas Taani kuningas Valdemar II saarlaste ohu likvideerida. Lundi peapiiskop Anders Suneseni eestvedamisel hakati Saaremaa vallutamist ette valmistama. Ettevalmistused kestsid kolm aastat. Et taanlasi ja eriti Suneseni innustada Saaremaa vallutamisel, kinnitas paavst Innocentius III 13.1.1206 Anders Sunesenile, et too võib Taani kuninga poolt vallutatud aladele määrata piiskopi. Nii maabuski 1206. aastal Taani vägi eesotsas Valdemar II ja Anders Suneseniga Saaremaale. Sinna ehitatud linnusesse aga keegi elama jääda ei julgenud ning Taanlased põletasid linnuse maha ning lahkusid Saaremaalt. Sedasi jäi Saaremaa edaspidistest otsestest rististamissündmustest aastateks kõrvale.
Pärast pikemat sõdimist mujal Eestimaa aladel jõudis 1210 kui Liivimaa piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu ordumeister Wolquin said Roomas paavstilt privileegid Liivimaa ja Lätimaa jaotamise kohta. Aasta 1210 lõpul algas Riiast rüüsteretk Läänemaale ja peamiselt Soontaganasse. Sellele vastasid saarlased ja läänemaalased mitme rüüsteretkega Metsepoolesse, Toreidasse ja mujale Liivimaa aladele. 1211 määras Liivimaa piiskop Albert Eestimaa piiskopiks oma lähedase liitlase Theoderichi asukohaga Lihula (Leal). Kõige selle tagajärjel ja alganud katku tõttu sõlmisid soontaganalased 1212. aasta algul riialaste, liivlaste ja latgalitega kolmeaastase vaherahu.
Aasta 1213 lõpul osutas aktiivsust Eestimaa piiskop Theoderich. Oma poliitilise tegevuse tulemusena sai ta paavst Innocentius III-lt vabastuse Riia piiskopi võimu alt. Seega kuulus Eestimaa piiskop sellest hetkest otseselt paavsti jurisdiktsiooni alla. Suhted Riia ja Eestimaa piiskopide vahel olid vähemalt esialgu rahumeelsed. Näiteks käisid nad koos aasta 1215 lõpul Roomas.
Kohe kui aastal 2012 sõlmitud vaherahu tähtaeg lõppes aastal 1215 tegid riialased, liivlased ja latgalid ”igaks juhuks” rüüsteretke Läänemaale ja järjekordselt peamiselt Soontaganasse. Võõrvägi jäi võitluses peale ning võõrvägi lahkus. Seejärel püüdsid saarlased edutult piirata Riiat. Aasta hiljem alistusid riialastele Läänemaa lõunaosa ja Soontagana. Läänemaa põhjaosa õnnestus Riia piiskopi leer ja Mõõgavedade ordu enda kontrolli alla saada aastal 1217.
1216 käisid saarlased Salatsi ja Asti järve ümbrust rüüstamas ning osalesid ristisõdijate vastu Otepää lahingus. Selliseid läänemaalaste ja saarlaste osalusi oli ka teisi ning sedasi kogu Eestimaa valitsemine Eestimaa piiskopil ja ordul ei õnnestunud ja nad leppisid kokku naabritega koostöö asjus. Taani kuningas Valdemar II lubaski sõjaväega Eestimaale minna. Selleks sai ta ka paavstilt loa liita vallutatud alad Taani riigi ja kirikuga. Kui siis aastal 1219 alistasid Taanlased Põhja-Eestis Revala ja Eestimaa piiskop Theoderich nendes võitlustes langes jäid Eestimaa muud maakonnad otsese valitsejata. Taanlased said sedasi oma kontrolli alla Viru-, Harju- ja Järvamaa. Tuleb märkida, et Taanlaste sõjaretke ajal kuulus Eestimaa piiskop Theoderich Taani kuninga leeri.
Pärast Theoderichi langemist Lindanise lahingus 15.6.1219 nimetas Riia piiskop uueks Lihula (Leal) ehk Eestimaa piiskopiks oma venna Hermanni. Kui kuus aastat varem oli tollane Eestimaa piiskop Theoderich saanud endale sõltumatuse Riia piiskopist, siis selle enda lähisugulase ametissemääramise kaudu lootis Albert endale saada tagasi kontrolli Eestimaa üle. Siit tekkis aga Albertil tüli Taani kuningaga Eestimaa piiskopi ametissemääramise tõttu.
18.4.1220 pööras paavst Honorius III uuesti tähelepanu Eestimaa aladele ja andis välja kolmi bullat. Nendes kinnitas ta oma toetust Lihula piiskopile Hermannile, kutsus piiskoppe tõhustama oma tegevust ja jätkama usuõpetust kohalikele paganatele. Oma tähtsust hakkasid tõstma ka kohalikud ülikud. Lode vasalliperekond rajas Kullamaale muinaslinnuse (Rohumägi) asemele feodaallinnuse (castrum Goldenbecke).
Vaatamata paavsti poolt saadud toetusele Eestimaa piiskopile maabus Läänemaa mõjukaima keskuse Lihula lähedal Rootsi kuninga Johan I laevastik ja hõivas Lihula linnuse. Johan I oli juba pikka aega olnud huvitatud oma valduste laiendamisest idasuunas (nt. Soomes) siis nähtavasti saabus ta Läänemaale kooskõlas Taanlastega. Rootslased hakkasid ristima ümbruskonna elanikke. Sellest teada saanud, saadeti Riiast saadikud rootslaste juurde teatega, et see piirkond on juba riialaste poolt ristiusule allutatud. Rootslastele see mõju ei avaldanud, aga siis sekkusid asjade käiku saarlased, kes selleks ajaks olid ainsad kogu Eesti alal, kes polnud võõrvõimu poolt alistatud. Neile ei sobinud, et nende naabrusesse hakkas ennast sisse seadma suurriik Rootsi. Kui noor Rootsi kuningas Johan I Sverkersson oli Lihulast lahkunud, ründasid saarlased suurte jõududega Lihulat. Lihula lahing toimus 8.8.1220 ja selle võitjateks oli saarlased, kelle käe läbi hukkus umbes 500 rootslast ja nende hulgas Rootsi kuninga sugulasi. Sellega lõppes ka rootslaste innustus osaleda Eestimaa vallutamisel.
Innustatuna võidust Lihulas otsustasid saarlased 1221 hävitada ka taanlaste kantsi Tallinnas. Pärast lihavõtteid (11.4.1221) maabus saarlaste laevastik Tallinna all ja kahe nädala jooksul püüti edutult Toompea linnust vallutada. Patiseis piiramisel lõppes kui saarlased nägid, et Tallinnale läheneb neli koget ja arvasid, et tegemist on Taani kuninga laevastikuga. Seepärast otsustasid saarlased piiramise lõpetada ja naasesid Saaremaale.
Taani kuningas Valdemar II otsustas nüüd saarlased lõpuks enda alluvusse saada. Oht, et saarlased ründavad uuesti oli olemas ja arvatavasti oli Valdemaril veel selgelt meeles, et aastal 1206 tema sõjakäik Saaremaale ebaõnnestus. Nüüd otsustas ta proovida uuesti. Aasta 1222 suvel maabuski Valdemar II isiklikult koos sõjaväega Saaremaale. Taanlased võitsid pärast maabumist toimunud lahingu saarlastega ja ehitasid kivilinnuse. Sinna saabusid siis külaskäigule Riia piiskop Albert ja ordu vanem Volquin kaaskonnaga. Taani kuningaga peeti läbirääkimisi Liivimaa jagamise suhtes ning kuna Albertile olid kokkulepped soodsad jäi tema vend Theoderic koos mõne rüütliga Saaremaale taanlaste juurde. Kui kuningas ja Riia rüütlid Saaremaalt lahkusid ründasid veel lõplikult välja ehitamata linnust saarlased, kellel oli kasutada 17 kiviheitemasinat. Pärast viiepäevast lahingut tehti rahu ja taanlastel anti võimalus lahkuda. Saaremaale jäi 8 pantvangi ning nende hulgas piiskop Alberti vend Theoderic. Saarlased lammutasid linnuse, kutsusid teised Eesti maakonnad ülestõusule taanlaste vastu ja õpetasid neid kiviheitemasinaid ehitama ja kasutama. Nii vabastatigi kogu Eesti taanlaste võimu alt. Ainus koht, mis jäi taanlastele, oli Tallinna Toompea linnus. 1223. aasta veebruaris või märtsis üritaski saarlaste, läänemaalaste, varbolaste, järvalaste ja virulaste ühendvägi piiramisega alistada Toompea linnust. Piiramine kestis pikalt ja lõpuks otsustasid linnuses olnud taanlased ja sakslased linnusest välja tungida ja neil õnnestuski eestlaste vägi Toompea alt minema peletada.
Sama aasta suvel vangistas Schwerini krahv Henrik, keda kutsuti ka Mustaks Henrikuks, Taani kuninga Valdemar II. Aasta 1223 sügisel saabus sakalaste kutsel Eestimaale Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vürstiriikide suur liitlasvägi et koos Riiat rünnata. Saarlased suutsid aga Vene väejuhti veenda hoopis minna Tallinnat ründama, et kui taanlased on mängust väljas, on hiljem lihtsam Riiat rünnata. Toompea linnuses olnud ammukütid aga suutsid ründajatele palju kaotust põhjustada ning venelased läksid koju tagasi.
Seejärel hakati eestlaste ülestõus maha suruma. Riialased allutasid endale enamuse Eestist ja sealhulgas Läänemaa. Saaremaa jäi siiski välisvõimust sõltumatuks. Kogu aktsioon aga tekitas sügava tüli Taani ning Riia piiskopi ja ordu vahel. Taani kuningas Valdemar II andis alles pärast vangi langemist nõusoleku aastal 1219 ametisse määratud Eestimaa piiskopi ametisse astumiseks. Aprillis 1224 saabuski Hermann Riiga. Juulis 1224 sõlmisid Riia piiskop Albert, tema vend Eestimaa piiskop Hermann ja Mõõgavendade ordu lepingu Eestimaa jagamise asjus. Ordu sai endale Sakala, piiskop Albert Läänemaa koos varem Eestimaa piiskopkonna keskuseks kavandatud Lihulaga ja Hermann Ugandi. Kuna Eestimaa keskuseks oli senini plaanitud Lihulat, aga Lihula osutus järjepidevalt ohtlikuks residentsiks, siis Hermann Lihulasse ei tulnudki vaid siirdus asuma Otepääle ja sealt hiljem Tartusse. Hermanni nimetati veel hilisemateski Lihula piiskopiks ning seda eriti Modena piiskopi Wilhelmiga seotud ürikutes. Vastavalt 24.7.1224 koostatud leppele jäid siis Soontagana, Lihula, Hanila, Kotze ja Ridala (Rotaalia) piiskop Albertile. 1.12.1224 andis Saksa-Rooma keiser Heinrich Riia piiskop Albertile regaaliad ehk privileege muuseas Lihulas ja kogu Läänemaal vermida münte ja õiguse kasutada kõiki impeeriumi sümboleid.
Aastaks 1227 suutis Mõõgavendade ordu Taanlaste käest vallutada kõik Eestimaa valdused. See vallutusretk algas 1227.a. jaanuaris Pärnust. 3.2.1227 vallutati Muhu linnus ning seejärel Saaremaa. Riia piiskop Albert otsustas seejärel eraldada Läänemaa ja Lääne-Eesti saared omaks allüksuseks ning valis sinna piiskopiks Dünamunde tsistertslaste kloostri abti Gottfriedi. See valik toimus kas siis otsekohe pärast Saaremaa alistamist või siis viimati juunis 1228. Saksa-Rooma keiser Wilhelm läänistas omalt poolt juba varem eraldatud maa-alad Gottfriedile 1.10.1228 ning võrdsustas tema õigused samasteks teiste Liivimaa piiskoppidega, sh. Riia ja Tartu piiskopiga. Siit algabki Osilia piiskopkonna oma ajalugu.