Kivi-Vigala mõis
Audru, Ehmja, Haeska, Haimre, Hallivere, Jõesse, Kasti, Kastna, Kiltsi, Kirguta, Kirimäe, Kivi-Vigala, Kloostri, Koela, Koluvere, Koonga, Kärbla, Lihula, Liivi, Loodna, Lümandu, Maidla, Massu,Matsalu, Nurtu, Paadrema, Palivere, Parila, Päri, Päädeva, Päärdu, Sallinkose, Sipa, Sulu, Suure-Rõude, Sõtke, Taebla, Tagavere, Tahu, Teenuse , Telliste, Tolli, Tõstamaa, Ungru, Uuemõisa, Uugla,Vaimõisa, Valgu, Vana-Vigala, Varbla, Velise, Virtsu, Võnnu
Kivi-Vigala mõis
Kivi-Vigala (Stein-Fickel) mõis asub Vigala kihelkonnas ja oli algselt Vigala mõis, aga jäi hiljem rajatud Vana-Vigala mõisa kõrvalmõisaks. Muinasajal kuulusid kihelkonna alad osa suurde muinaskihelkonda, mis hõlmas hilisema Märjamaa, Kullamaa ja Vigala kihelkonna maid. Selle muinaskihelkonna nimi pole kahjuks säilinud. Omaette kirikukihelkond tekkis Vigalas arvatavasti 13. sajandil Uxelitele (von Uexküllidele) läänistatud maade põhjal. Mõis oli Uexküllide omanduses kuni aastani 1919, mil mõis võõrandati.
Mõisa rajamise aeg on tänapäevani selgusetu. Piiskop Heinrich II lasi 1292. aastal Vigalasse ehitada linnuse. Sellest ajast on tänapäevase Vigala Maarja kiriku käärkambris säilinud piiskopi kujutisega rist, arvatavasti aastast 1300. Mõisa on mainitud 1420. aastal, mil on mainitud ka vesiveskit. Veidi hiljem aastal 1453 on kindlad teated ka Vigala vasallilinnuse kohta. Seda mainitakse Saare-Lääne piiskop Ludolf Grove armukiri-privileegis Uexküllidele. Vigala kindlus oli mõisa südameks ning kujunes Lääne-Eesti Uexküllide vasallisuguvõsa keskseimaks mõisaks.
Maavalduse esialgseks keskuseks valiti Enge jõe kõrge kaldapealne, kuhu rajati nii kihelkonnakirik (esmakordselt mainitud 1339) kui ka kindlustatud mõis ehk vasallilinnus selle lähedusse. Vasallilinnuse asukohaks valiti kolmest küljest looduslike veetõketega kaitstud koht kirikust 300 meetrit lääne pool Enge jõe lõunakaldal, kus sinna suubub väike, kuid kõrgete kallastega Naravere oja. Sinna püstitatigi massiivsete müüridega ligikaudu 25x25 meetri suurune tornelamu. Tornelamule lisati hiljem põhja poole mitu korda suurem eeslinnus. Kivist ehitatud vasallilinnuse ja kiriku tõttu kinnistus paiga nimeks Kivi-Vigala (saksa keeles Stein-Fickel).
Vigala linnus sai vigastada Liivi sõjas 1560. aastal, mil ta langes Vene vägede kätte. Kui rootslased vallutasid 1581. aastal venelastelt Koluvere linnuse, andsid venelased Vigalas rootslastele ilma lahinguta alla, põletades linnuse eelnevalt maha. Linnus jäi edaspidi varemetesse - pärast Liivi sõda rajasid von Uexküllid samasse paika puithoonestuse. Aastal 1645 mainitakse mõisa juures kindlusevaremeid. Uus peamõis rajati 1772-1775 9 km loode suunas ja seda hakati nimetama Vana-Vigalaks.
Algselt kuulus mõis Nikolaus Uexküllile, kes suri enne aastat 1420. Tema liin kustus aga aastaks 1575. Piiskopkonna müügi järel taanlastele jäi mõis esialgu Diedrich von Uexküllile. Seejärel olevat kuningas mõisa enda valdusesse võtnud. Hertsog Magnus läänistas 29.5.1565 välja antud läänikirjaga mõisa Georg Johanni poeg von Uexküllile. Rootsi kuninga Johann III lubas 20.7.1579 läänikirjaga et niipea, kui maa venelastelt kätte saab annab ta selle Vigala Otto von Uexküllile. Otto aga sureb 1588 pärijateta ja mõis läheb Uexküllide teise, Päärdu liini kätte. Pärijad protestivad, pikkade vaidluste tulemusena saavad Uexküllide Mõniste liini pärijad Vigala omanikeks järgnevaks 300 aastaks oma valdusesse.