Vana-Pärnu kui Eesti Pompei

Julkaisupäivämäärä: May 27, 2013 8:14:44 PM

Vana-Pärnut on naljatamisi hüütud Eesti Pompeiks, sest see on tõepoolest ehitatud sajanditeliiva alla mattunud muistse linna varemetele.

Kindlasti oli siin arvestatav asuala juba 1242. aastal, mil Saare-Lääne piiskop Henrik (Heinrich) valis Sauga jõe ja pärnu jõe ühinemiskoha oma pealinna asukohaks.

Piiskop Henrik oli mees, kes seisis 13. sajandi algupoolel eestlaste mahasurumise eesotsas, kasutades enese positsiooni savutamisel osavat diplomaatiat. 1238. aastal leppis Henrik kokku Liivi Saksa orduga, et Perona jõe äärse 300 vakamaa suuruse maa-ala sissetulek läheb siinse katedraali ehituseks ja korrashoiuks, kusjuures esimesel kolmel aastal deponeeritakse kõik nimetatud sissetulekud Stenborchi (hiljem Lealiks nimetatud) lossi ehituseks.

Nii alustatigi Vana-Pärnu piiskopiresidentsi ehitamist 1241. aastal. Arvestades, et hoone valmis sajandi neljakümnendate lõpuks, oli ilmselt tegu märkimisväärse rajatisega. 1251. aaastal nimetas Henrik selle toomkirikuks, pühendades kiriku pidulikult Jeesuse Kristusele, Neitsi Maarjale ja evangelist Johannesele.

Perona (Vana-Pärnu) oli kantud Euroopa kaardile.

Algas kanoonikute majade ehitamine, meelitades siia uusi asunikke. Et kapiitli juurde rajati toomkoolgi, võime väita, et Perona oli Liivimaal Riia kõrval teine linn, kus kooli ülal peeti. Ülejäänud Liivimaa linnadele käis see 13. sajandil üle jõu.

1260. aastal suri piiskop Henrik ja tema asemikuks sai 1262. aastal Hermann.

Paraku tõmbas Perona kiirele arengule kriipsu peale leedulaste rüüsteretk 1262. aastal, mispeale toomkapiitel kolis Haapsallu 

Samal ajal kerkis Embecke (Pärnu jõe) teisele kaldale uus asula koos komtuurlossiga, mis sai linna asutamise prvileegi 1265. aastal. Kes võinuks siis öelda, et kaks linna, mida ainult jõgi lahutas, asuvad vaenujalale ja sünnib rivaliteet, mille vilju vanapärnakad tänapäevalgi maitsevad?

Kuigi leedulaste põletatud ja rüüstatud linna asemele kerkis uus, polnud sel endist hoogu.

Põlenud toomkiriku asemele ehitati ajapikku kihelkonnakirik, mis pühendati apostel Toomale, kuid alles 16. sajandi esimesel poolel sai Vana-Pärnu tagasi oma teenitud tähtsuse. See oli lühike aeg Vana-Pärnu ajaloos.

Pärast seda, kui 1473. ja 1533. aastal olid Vana-Pärnut taas tabanud riisumised ja põlengud, laenas piiskop Reinold 1537. aastal Vana-Pärnule Papsaare küla ja lubas elanikele varasemast suuremaid vabadusi. Kuna selleks ajaks oli kahjutules kõvasti kannatanud Uus-Pärnugi, polegi imekspandav, et sel ajal tehti korduvalt juttu Vana-Pärnusse ülikooli rajamisest. See annab tunnistust, et teatud võimkonnas oli Vana-Pärnu tähtsuse taastamise idee sügavalt juurdunud. Tegemist võis olla Saksamaalt alguse saanud usupuhastusliikumisest tingitud sümpaatiate-antipaatiatega.

1561. aastal langes Liivimaa poolakate kätte, kaasa arvatud Pärnu jõe suudmeala linnad. Sestpeale kaotas Vana-Pärnu majandusliku iseseisvuse ja poliitilise keskuse taastamise lootuse.

Juba 1558. aastal käskis Poola kuningas teha Vana-Pärnu maatasa ühes Tooma kirikuga. Möödus 30 aastat, enne kui nii läkski.

Tõnu Kann, Pärnu Postimees 1.11.2001