Julkaisupäivämäärä: Nov 23, 2013 9:10:21 AM
Matsalu looduskaitsealasse kuulub samanimelise lahe edelarannikul asuv omapärase loodusega umbes 4 km pikkune ja kuni 1,5 km laiune loode-kagu-suunaline Saastna poolsaar.
Tema kõrgem keskosa tõuseb kohati 11-12 m üle merepinna. Põhjast piirab Saastnat Matsalu laht. Idapiir kulgeb mööda poolsaare kaelal laiuvat omapäraste rannajärvedega (Sauemere ja Teorehe ehk Saastnaga) niitu. Järvi ühendab väike veenire, mis põuastel suvedel koosjärvedega sageli kuivub. Lõunast piirab Saastnat Topi laht, läänes aga laskub poolsaar kaarja Pikanina neemena Väinamerre. Sajandeid tagasi oli Saastna iseseisev saar, mida on aegade jooksul kirjutatud kujul Sastrenenne, Saast, Sasten, Sasthna, Saesen ja Sastama. Ajapikku liitis maakerge saare Mandri-Eestiga. Ajuti ujutas meri ikka veel idapoolse madala ala üle ja suure maaga ühendas saart ainult kitsas teetamm. Veel XVIII sajandi lõpust pärinev Mellini kaart näitab sellel teel silda.
Pinnamoelt kuulub Saastna Lihula tasandike ja suurkühmude valdkonda. Saastna keskossa jääb loode-kagusuunaline künnis, kus on levinud põllud, mere ääres aga rannaniidud ja roostikud. Rannik on kivine, sageli kohtab kivikülve. Kividest on eriti tuntud kaksikrahn – Näärikivi. Saastna endisest mõisast pisut loodesse jääb Pori- ehk Põrgumägi, pikk ja küllaltki kõrge rüsijää poolt kuhjatud kivivall, millel kasvavad puud-põõsad. Kohta tuntakse rahvapärimuste kohaselt svealaste kuninga Ingvari hauana. Ynglinga-saaga jutustuse järgi langes Yngvar sõjakäigul eestlaste vastu umbes aastal 600 ja olevat maetud mere äärde kivide juurde. Möödunud sajandil tehtud kaevamised Saastna Porimäel jäid aga tulemusteta (Hermann, 1971).
Saastna nimi on tekkinud, nagu tõendasid juba vanemad uurijad C. Russwurm (1855) ja J. Holtzmayer (1867) eestikeelsest sõnast saast – saastane. Sagedased üleujutused jätsid saarele Matsalu lahe muda ja teisi setteid. C. Russwurmi andmeil olevat möödunud sajandi keskel poolsaare heinamaalt umbes sülla sügavuselt leitud vanu puukände ja veelgi sügavamalt puujuuri. Leid tõendab, et siin kasvas kunagi mets.
Saastna, mis XIII sajandil kuulus Kotsu (Cozzo) muinaskihelkonda, sai 1254. a. Saare-Lääne piiskopi ja Saksa Ordu vahelisel maajagamisel ordule, kes liitis saare Lihula komtuurkonnale kuuluva Matsalu majandusmõisaga. 1320. a. kinkis Liivi ordumeister Padise kloostrile Lihula valdustest kaks küla: Sastrennenne (Saastna) ja Metzenkülla. J. Uluots (1937) väidab, et juba 1320-1364 elasid saarel rootslased, sest tõenäoliselt asustati tollal Padise kloostrile kuulunud maa-alale rootslasi, ka näiteks Padise lähedal asuvatele Pakri saartele. Ka arvab ta, et juba siis rajati Saastnasse kloostri algatusel Püha Olevi kabel ja selle juurde kalmistu. On teada, et veel hiljemgi pidasid rootslased seda kohta au sees ja korraldasid kabeli või tema varemete juurde palverännakuid.
1561. aastal kuulus Saastna veel ordule Karuse kihelkonna ühe osana. 1565. a. mainitakse viie adramaa suurust Saastnat rootsikeelse nimega Sastrom öö, mida asustasid rootsi talupojad. Tollal olevat saar juba mandriga liitunud (Johansen, 1951).
XVII sajandi keskel rajati Saastnasse mõis, mis sai asupaiga saare keskele. On säilinud küllaltki detailne Saastna mõisamaade plaan koos kõlvikutega ning mõisahoonestusega. 1686. aastast pärineva Saastna inventarikirjelduse järgi oli mõisal vana puitmaja, ait, vankrikuur, kooguga kaev, tall, rehi ja humalaaed, põllul töötas vana tuulik.
…
Saastna katoliku ajast pärinevat Püha Olevi kabelit mainitakse korduvalt Karuse kirikuraamatuis ja visitatsiooniprotokollides. Reformatsiooni järel tembeldasid luterlikud pastorid vanad katoliiklikud tavad paganlikeks ja võitlesid ägedalt nende vastu. 1593. aasta visitatsiooni andmeil oli Saastna kabel koht, kuhu tuldi ümbruskonnast, Saaremaalt ja isegi Ojamaalt ebajumalaid kummardama. Karuse kirikuraamatuis leidub märge (1696), et Saastna rannas on üks kabel, mille rusud mõisapõllul veel näha ja kus paljudest kohtadest alamrahvas 28. juulil, Püha Olavi päeva eelõhtul, ohverdavat. Kirikuajaloo uurija E.H. Buschi (1867) arvates on kabeli (kui uskuda ühte saagat) ehitanud mungad. Teise versiooni järgi püstitati ehitis merehädaliste pääsemise puhul. Buschi teatel olevat Saastnas rootslasi elanud kuni suure katkuni 1710. aastal.
J. Jung (1910) teatab, et peale kabeli aseme ja surnuaia leiduvat mõisas veel üks matusepaik, nn. Röövli vesiaed.
Kabeli ase asub kunagisest mõisasüdamest umbes 0,5 km kagus, endise Kalmu talu põhjaserval Saastna – Matsalu teest paarsada meetrit lõunas kõrgemal kohal. Kabelimägi on lõuna poolt kõrgem, põhjas madalam. Praegu tähistab paika pisut kõrgem küngas, millel kasvavad kuused ja lepad. Künka harjale ja nõlvadele on kaevatud auke. Ühes sellises paljandubki kabeli maakivivundamendi nurk. Talu elanike teatel olevat poisikesed siit leidnud vanu münte. Vaevalt nähtavate ehitusprahi ja müürijälgede järgi võib kabeli umbkaudne pikkus idast läände olla 18 ja laius ligi 7 meetrit. Mäe ümber on selgesti näha seda piiranud kiviaia jälgi. Lääneküljel, kus kunagi asus mõisa tuulik, võib murukamara all aimata endist teed. Kunagise kabeli lõunaküljel seisab suur lõhestatud rändrahn.
Kalmu talu nüüd juba manalas peremees kinnitanud, et varemalt sattunud ta põllul kündes inimluudele.
Uno Hermann, Eesti Loodus, 1, 1983, 52-55