1228-1229
Osilia esimeseks piiskopiks sai senine Dünamünde tsistertslaste kloostri abt Gottfried, keda on mainitud ka nimega Godefridus. Dünamünde abtina olevat Gottfiried tegutsenud 1211-1227. Enne seda oli Gottfried olnud veel tsistertslaste ordu mungana kloostri prior ehk abti asetäitja Saksamaal (Naumburgi lähedal Himmelspforte).
Aastavahetusel 1215-1216 korraldasid orduvennad sõjakäigu Soontaganasse. Pärast lahinguid ja piiramist andsid kohalikud alla ja nende juurde linnusesse preester Gottfried, kes suure tõenäosusega tuli hiljem Osilia piiskop.
Piiskopiks valis teda Riia piiskop Albert von Buxhövdeni paavsti poolt antud volituste alusel hiljemalt juunis 1228, teistel andmetel juba aasta varem ehk 1227 kohe pärast Saaremaa alistumist. Paavst olevat lubanud uut piiskopi pühitseda vaid kahe-kolme teise piiskopi kaasamisel.
Osa piiskopkonna maadest läänistas Gottfried juba 29. juunil 1228 Mõõgavendade ordule (hilisem Liivi ordu), säilitades neil maadel vaimulikud õigused. Ordu kätte läks kolmandik saartest (Saaremaast ja kogu Muhu saare) ja seda igaveseks ajaks. Ordule maade andmist põhjendati piiskopkonna maade kaitsmisega ordu poolt võimalike vaenlaste rünnakute vastu. Vastutasuks lubas ordu kaks korda aastas piiskopile 12 hobust oma kirikute visitatsioonide jaoks. Piiskopil endal sõjaväge polnud.
Piiskopkond ise kuulutati välja Saksamaa kuningriigi kaaskuninga Heinrich VII käsul pisut hiljem ehk 1.10.1228. „Tema valitsuspiiridesse kuulub viis kihelkonda Osiliast (Saaremaalt), seitse Maritimast (Läänemaalt) ja mahajäetud saar, mida kutsutakse Dageida (Hiiumaa) ning muud külgnevad saared. Neile antakse Liivimaa piiskopkonnaga (Livonienses episcopi) võrdselt terviklikkus, seadused ja kuninglikud õigused.“
Juba mõni kuu hiljem jättis Gottfried piiskopkonna maha, sest 26.7.1229 teda olevat nimetatud juba endiseks piiskopiks. Elus oli ta veel aastal 1257 ja teenis abipiiskopina Saksamaal. Sellest teatas Kölni peapiiskop Conrad kui Burtscheidi tsistertslaste kloostrikiriku altarit sisse pühitseti. Sedasi jäi piiskopkond ilma piiskopita mitmeks aastaks. Kas tegelikult 26.7.1229 ikka nimetati Gottfriedi endiseks piiskopiks, pole päris kindel. Nimelt siis käis Gottfriedi sündikus (piiskopi ametnik ehk hilisemas mõistes stiftifoogt) Johannes von Lude (Johannes de Lode) Dünamündes nurisemas, et piiskop olevat neile lubanud piiskopkonnast kaks küla ja 5 aakrit maad talu (alloodi) ehitamiseks. Sellel lubadus oli antud Dünamünde kloostris mitme tunnistaja kohalolekul. Neile anti võimalus ise valida need lubatud külad. Piiskopi käsu peale olevat mungad esitlenud Läänemaa alasid vendadele Hermann ja Johannes de Lodele külasid. Lõpuks olevat nad jõudnud Quevele ja Vendecole küladesse, kus neile oli teatatud, et paremaid külasid enam pole. Tegemist olevat olnud aga kehvade kohtadega ja et Gottfriedi headus ei täitnud nende lootuseid. Siit jutust võib vaid järeldada, et Gottfried enam piiskopkonnas polnud. Kus olid külad Quevele ja Vendecole, pole esialgu teada.
Pärast piiskop Alberti surma 17.1.1229 puudus Liivimaal kiriklik pea. Tartu piiskop Hermann ja Osilia piiskop Gottfried eelistasid viibida Saksamaal. Seega polnud Liivimaal ühtki piiskoppi. Sedasi haaras juhtimise endale Liivimaal tegutsenud üliaktiivne tsistertslasest paavsti esindaja (legaat) Auline'i Baudouin (Alna Balduin). 1232. aasta alguseks oli temast saanud Kuramaa, Zemgale, Osilia, Järva- ja Virumaa ainuvalitseja. Paavst Gregoriuse arvates oli just Baudouin see karjane, kes Liivimaa kirikule uue hingamise andis ja paganarahvad usu juurde tõi. Baudoin püüdis moodustada Liivimaast paavsti vasallriiki, mis lõppes nurjumisega pärast lahingut Tallinna Toompea lossiplatsil 1233. Baudouin suri 1243.