Julkaisupäivämäärä: Nov 23, 2013 7:20:46 PM

1971. aastal kraavitati Pärnu rajoonis Suursoo Lehu raba. Avasalu küla elanik E. Osi märkas, et koos turbaga oli kraavidest välja tulnud umbes 2 meetri pikkusi latte. Kraave uurides nägi ta neid ka kraavide seintes, rabapinnast 1,2-1,8 m sügavamal. Teade leiust jõudis Pärnu-Jaagupi kodu-uurijateni ja nende kaudu käesoleva kirjutise autorini. 1975. aasta oktoobris ning 1976. a. mais sai kohta vaatamas käidud. Pakud olid nähtavad ligi 300 meetri ulatuses ida-lääne-suunaliste kraavide profiilis. Väike proovikaevamine näites, et tee on rabasse tehtud 2-2,5 meetri pikkustest ja 10-15 cm läbimõõduga okaspuulattidest. Need on otstest risti või põiki läbi raiutud ning lebavad tihedalt üksteise kõrval, moodustades ühekihilise sillutise.

…

Ühest pakust saetud proovitüki järgi määras A. Liiva Tartus ZBI geobiokeemia laboratooriumis lati vanuseks 440+-60 või 410+-30 aastat. … Seega võib tee olla rajatud XVI sajandi keskel.

Milleks selline tee on tehtud ja kuhu ta viib? Siinkohal on huvipakkuv J. Jungi poolt möödunud sajandi lõpul kirja pandud pärimus Vene teest (sõjateest), mis olevat viinud Tabria külast 10 versta pikkuselt läbi pehme soo Kergu peale Mäemetsa talu alla. …

Avastatud teelõik näib siiski suunduvat pigem lõuna poole, keset raba asuva ”Ämmametsamäe” rabasaare suunas. Viimast peetakse pelgupaigaks. Sealt olevat koguni mingeid esemeid leitud, muuseumidesse pole aga kahjuks midagi jõudnud. Põgusal tutvumisel selle hõredat metsa kasvatava moreeniseljandikuga mingeid tehisrajatisi ei avastatud. Samuri ei leitud saare lähedal pakktee jälgi.

Teateid rabade pakkteejäänuste kohta laekunud varemgi. Enamasti on aga olnud tegemist hoopis hilisemate(möödunud sajandi) teedega või väga fragmentaarsete jälgedega varasematest teedest, mis pahatihti olid juba enne hävitatud, kui teade arheoloogideni jõudis. Suursoos avastatud tee on oma ulatuse ja hea säilivuse poolest ainulaadne. Selle lähem uurimine tõotab anda mõndagi keskaegse Eesti liiklusteede ja olude tundmaõppimisele. Põhinevad ju meie sellealased teadmised peamiselt vaid rahvapärimustel ja etnograafilistel paralleelidel. Lisaks võib pakktee uurimisel rabast välja tulla muidki huvitavaid leide.

Mati Mandel, Eesti Loodus, 9, 1976, 605-606

Lisainfot Muinsuskaitse ameti veebilehelt:

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=11822

Lehu sooteed rajati praeguste andmete põhjal põhiosas 14.-15. sajandil, kuid nad võisid olla kasutuses veel 16. ja 17. sajandilgi. I sootee pärineb tõenäoliselt Liivi sõja ja 17. sajandi algupoolel Poola - Rootsi vahel peetud võitluste ajast. II sootee alumine kiht on rajatud 13.-14., pealmine kiht 15. sajandil, kuid selle juures on kasutatud ära ka varasemaid, 13. sajandist pärinevaid palke. III palksillutise jäänused pärinevad vahemikust 15. sajand kuni 16. sajandi I veerand. IV sootee on tõenäoliselt ehitatud 16.-17. sajandil. V tee dateeriti C14 järgi 14. sajandisse. VI soosild on rajatud samal ajal. 

Teed võisid olla ehitatud, et pääseda kergemini sooaladele, mitte nende ületamiseks. Keset raba asub Ämmametsamäe nimeline soosaar, mida rahvatraditsioonis peetakse vanaks pelgupaigaks. Siinsed sooteed võisidki viia soosaarele, kuhu rahvas sõdade ja rüüstamiste ajal ennast ja oma vara peitis.

 (Lavi, A ja Roio, M. 2006. Lehu Suursoo sooteed Pärnumaal. - AVE 2005.)

Rahvapärimuse järgi läinud Suigu vallast, Tabria külast läbi Pööravere (Lehu) Suursoo Mäemetsa talu poole sõjatee (Vene tee), mille pikkuseks on u 10 km. Seda mööda käinud pargiajajad Tabriast Kerku. Et neil tee oli tundmata, võtnud nad teejuhiks Tabria mehe Hansu, teise legendi järgi Kuimetsa Kaie. Hans tahtnud röövleid uputada ja juhtinud nad sohu, teelt kõrvale. Pargiajajad aga ratsutanud välja ja karistuseks käristanud Hansu hobuste vahel lõhki.

Pööravere pärishärra A. von Middendorf leidnud teelt suure hobuseraua.

Kaisma vallas Lehu Suursoo põhjaosas, Metsavere küla maadel on seni leitud kuue sootee jäänused. Neist I-IV asuvad soo põhjaosas, V ja VI aga 0,7-1,2 kilomeetrit edela pool. Põhjapoolsetest teedest kulgesid numbritega II-IV tähistatud teed paralleelselt ja lähestikku. Eraldi jäi neist u 300 m lääne pool paiknev I tee. III palksillutise jäänused asusid II teest u 60 m ida pool. IV soosild paiknes omakorda III teest u 30 m ida pool. VI sootee asub V teest 400 m idakagu pool.

(Lavi, A ja Roio, M. 2006. Lehu Suursoo sooteed Pärnumaal. - AVE 2005.)

Kokku on leitud kuue sootee jäänused. Üldjoontes põhja-lõunasuunalised ühekihilised puitsillutised olid laotud tee kulgemissuunaga risti asetatud kidurakasvuliste soomändide tüvedest; soo äärealale oli tee-ehituseks toodud ka mineraalmaal kasvanud 18-20 cm läbimõõduga männipalke. Sillutise palkidel oli mitmel pool näha kirvega raiumise jälgi. I sootee paikneb põhja-lõunasuunaliselt, 0,7 m turbakihi all. II tee leiukohal paiknesid sillutised kahes eri sügavuses. Ülemised palgid asusid 90-100 cm sügavusel. Tee pöördus kergelt põhjaloode-lõunalagusse ja oli laotud ühekihilisena 8-18 cm läbimõõdu ja 2,8-3,1 m pikkusega lattidest/palkidest. Alumine, vanem kiht tuli nähtavale 130-140 cm sügavuselt ning oli rajatud 5-8 cm läbimõõduga roigastest. III palksillutise jäänused asusid 50-60 cm sügavusel, ehitatud 7-18 cm läbimõõduga tüvedest. IV sootee oli vaid 50 cm sügavusel turba all. V ja VI pakktee paiknevad eelnevatest eraldi, kuid ei ole nende jätkuks. V sootee paiknes suunaga loodest kagusse freesturbaväljal ning seda kattis vaid 10-15 cm paksune turvas. Tee 200 m pikkusel lõigul on teostatud päästekaevamisi. VI soosild on samuti loode-kagusuunaline.

(Lavi, A ja Roio, M. 2006. Lehu Suursoo sooteed Pärnumaal. - AVE 2005.)

Eesti sood veebilehelt leiduv

http://www.soo.ee/sw_CC.phtml?aid=7 

Suursoo-Lehu sootee.

28. juulil Põhja-Pärnumaal Tootsi lähedal Lehu rabas käies saime koos Mati Ilometsaga teada seal olevatest turbasse mattunud palkteedest. Lehu raba on Pööravere turbamaardla kirdepoolne osa kus AS Tootsi turvas on alustanud turba kaevandamist. Kraavide kaevamisel on tulnud välja umbes 1,2-1,6 m sügavusele turbasse mattunud sootee. Külg-külje kõrvale tee suunaga risti asetatud männipalkidest (umbes 2,2-2,3 m pikad ja 15-20 cm läbimõõduga, kooritud, rabavee toimel väga hästi silinud) sooteed kulgevad läbi Lehu raba NNE–SSW suunaliselt. Ise nägin jäänuseid raba põhja- ja kirdeosas aga väidetavalt väljuvad teed raba vastasservast (2-3 km kaugusel). Palkide töötlus viitab õppinud meestele ja headele riistadele ja suurele hulgale tööjõule/või rohkele ajale/tugevale motivatsioonile. Huvitav on see, et palkidel pole eriti märgata kasutamse ja kulumise jälgi – kas käidi vaid jala või ei leidnud täit rakendust (sõjateena?). Lehu rabast kagus, praeguste ammendunud freesturbaväljade vahel asub Ämmamägi – kuulu järgi kunagine pelgupaik. Ja milleks kaks teed, pealegi näib idapoolsem enne raba kirdeservast väljumist hargnevat omakorda kaheks? Teede suund on aga pigem edelasse, Pärnu poole. Võibolla kulges sealt kunagine Via Baltica (Pärnu-Keava-Tallinna tee). Paik jääb täpselt Keava-Pärnu joonele ja suunale. Tee oli rajatud üle pehme älve-lauka raba, kuigi ring põhjapoolt ümber soo teeks vaid paar kilomeetrit lisa. Tee matnud ligi 1,5 meetrine vähelagunenud rabaturbakiht viitab küllalt suurele vanusele - tõrnäoliselt jääb tee vanus vahemikku 700 - 1000 (1100) aastat. Koos Mati Ilometsaga võtsime ka proovid radiosüsiniku ja dendrokronoloogia jaoks. Praegu on muistne palktee nähtav vaid kraavikallastes, ülejäänud osa peidab turbalasund aga kaevandamise käigus peaks tee kümnekonna jooksul tervenisti nähtavale tulema.

10. augustil külastasin uuesti Lehu sooteed. Tahtsin saada selgust, et kuhu need muistsed palkteed ikkagi suundusid? Kohapeal selgus aga, et asi polegi nii lihtne – läänepoolne NE-SW suunaline tee on jälgitav vaid esimestes kraavides, edasi kagu poole minnes aga kaob- võibolla on napilt meetrisügavused dreenikraavid liiga madalad ja ei ulatu veel palkideni? Samas on kraavikallastes paljanduvad palgid siiski madalamal 80-110 cm kui algul pakkusin, nii et selle järgi võib tee rajamise aeg ikkagi liivi sõja paiku olla.Idapoolne tee näis algul SSW suunas kulgevat. Nüüd leidsin kagu suunas kulgeval kraavil veel kaks ristumist palkteega - justnagu ristuks kraaviga paarisaja meetri jooksul kolm teed. Tõenäolisem on vist see, et tee lookles ja nüüd kraav lõikab neid lookeid – seega kulgeb tee hoopis kagusse – ikkagi arvatava muistse pelgupaiga - Ämmamäe suunas. Huvitav on see, et koos palkidega on välja tulnud ka kuni paarikümne kg raskusi kivikamakaid, mineraalpõhjani kraav aga ei ulatu. Järelikult võib arvata, et kivid on rappa toodud seoses tee ehitamisega. Mitmekordsel mõõtmisel selgus, et palgid on enamasti pikemad (2,5 - 3 m) kui enne kirjutasin. Palgid on enamuses hästi säilunud – konserveerunud happelise rabavee toimel. Viimane asjaolu viitab omakorda sellele, et palkteed jäid juba mõnikümmend aastat pärast selle rajamist rabapinna tõusu tõttu soovee alla. Seega ei pruukinud teede kasutusaeg olla kuigi pikk. Palkide raiumisjäljed näitavad, et kasutatud kirveste (või osade neist) teralaius oli umbes 11-13 cm.

1970-ndatel tehtud raadiosüsiniku dateeringute (440 ± 60 või 410 ± 30 aastat) järgi võib oletada, et sootee on rajatud XVI sajandi keskel (Mati Mandel, 1976). Tollal avastatud sootee asukoht vastab Idapoolse, Ämmamäe suunas kulgeva omale. M. Mandel (1976) viitab J. Jungi poolt 19 saj. lõpul kirja pandud pärimusele Vene teest (sõjateest), mis olevat viinud Tabria külast 10 versta pikkuselt läbi pehme soo Kergu peale Mäemetsa talu alla – see sobiks suunalt läänepoolse kagusse suunduva teega.

Loe lisa:

Mandel, M. 1976. Pakktee Suursoos - Eesti Loodus 9: 605-606

Lavi, A. 1998. Eesti vanadest sooteedest. - Eesti Arheoloogia Ajakiri 2: 65–92