Haapsalu piiskopilinnuse toomkirik

Haapsalu Toomkirikut hakati arvatavasti ehitama pärast Perona (Vana-Pärnu) toomkiriku mahapõlemist 1263.a. Kirjalikult mainitakse kirikut esmakordselt 1279.aastal Haapsalu linna asutamisürikus. Haapsalu Toom-Niguliste kirikul oli ka kaitsefunktsioon, sest täitis hädaohu korral ka redupaiga ülesandeid. Pärast seda kui ordu piiskopkonna keskuse okupeeris (1297-1302), lasi ordumeister Bruno kiriku võlvipealsele ehitada laskeavad. Haapsalu toomkirik oli piiskopkonna peakirik ehk katedraal, kus asus piiskopi ametitool ja tegutses piiskoi vaimulik kolleegium toomkapiitel. Kirik oli kokku ehitatud kastelltüüpi linnusega ja sedasi kujunes Haapsalust Osilia piiskopkonna pealinn.  Ainulaadne on kiriku ümara põhiplaaniga ristimiskabel, mis ehitati 14. sajandi teisel poolel ja pühitseti neitsi Maarjale.  

Kiriku ajaloo juurde kuulub legend Valgest Daamist, kes juba sajandeid augustikuul kabeliaknal ilmutab.

 Legend ise on lühidalt järgmine. Keskajal pidid kõik toomhärrad kloostri seaduse järgi kasinalt elama ja naistele oli piiskopilinnusesse tulek surmaähvardusel ära keelatud. Juhtus aga nii, et ühe toomhärra ja Eesti soost tütarlapse vahel puhkes kirglik armastus. Et noored teineteise läheduses igatsesid olla tõi toomhärra tütarlapse poisirõivastes kirikukoori lauljaks. Kauaks ajaks jäi see saladuseks, aga ühel päeval tuli pettus siiski avalikuks. Piiskopi kohtuotsus oli ränk: toomhärra heideti linnuse vangikongi nälga surema ja tütarlaps müüriti elusalt poolelioleva ristimiskabeli seina. Õnnetu naise kaeblemine oli kostnud veel mitu päeva kuni ta kustus. Aga naise hing ei saanud rahu ja nii ta käib juba sajandeid oma armastatud meest ristimiskabeli aknal leinamas, armastuse surematust tõestamas (Haapsalu linnuse veebilehelt).

 Haapsalu piiskopilinnuse toomkirik 2013