Julkaisupäivämäärä: Nov 23, 2013 9:18:23 AM
Tänapäeva Lihula võib tagasi vaadata sajanditepikkusele minevikule. Juba nooremal rauaajal kujunes Lihulast Läänemaa tähtsaim keskus linnuse ja asulaga. Koht oli sobiv. Üks tee viis siitkaudu Põhja-Eestist Saaremaale, teine suundus Lihulast lõunasse sisemaale. Järskude nõlvadega paekõrgendik võimaldas rajada tugeva linnuse. Ka maa vallutajad püüdsid siin XIII sajandil kohe kanda kinnitada.
1211 määras piiskop Albert Lihula Eestimaa piiskopkonna keskuseks, sda küll ainult vormiliselt. 1220.a. vallutasid rootslased Lihula, kuid neil ei õnnestunud end veel püsivalt kindlustada. Üsna varsti hävitasid rootslaste garnisoni saarlased. Alles pärast Eestimaa lõplikku vallutamist sakslaste poolt 1224 sai Lihulast Saare-Lääne piiskopkonna keskus (1234-1251(. Aastail 1238-1241 rajati siia võimas kivikants ja nimetati see Stenbergiks. Võib arvata, et umbes sellal ehitati Elisabethi kirik ja tsitserlaste nunnaklooster. Matsalu lahe kagurannikul kuulus sellele kloostrile Kloostrimõis (Löwenberg) ja veel teisigi maavaldusi ümbruskonnas.
Piiskoppide valitsemise ajal tekkis Lihulasse frantsiskaanlaste mungaklooster jahulk kirikuid-kabeleid. Piiskopi ja ordu maavaldamise lepingus (1242) on juttu sadamast, mida kasutati ühiselt. J. Uluotsa arvates võis Lihula sadam asuda Matsalu lahe lõunarannikul Kaalepi (Kalepi) mäe läheduses. L. Tiik peab selleks kohaks Tuudi (Suitsu) jõesuud.
1298. a. vallutasid ordu väed linnuse, põletasid maha Elisabethi kiriku ja alevi. Nii linnus kui ka kirik ehitati uuesti üles.
Lihula sai kannatada ka Liivi sõjas. Russowi kroonika teatel hävitasid Rootsi väed 1581. A. linnuse ja alevi.
A. Soomi arvates võis Lihula saada orduaja lõpul linnaõigused. Vähemalt kutsusid elanikud XVII sajandi algul uuesti tekkinud väikesevõitu alevit miskipärast linnakeseks, mille omavalitsuse eesotsas seisis enne läänistamist bürgermeister. 1627.a. mainitakse selles ametis Baltzar Reinsdorffi. Kuid 1631. A. läänistas Gustav Adolf Lihula koos mõisaga C. Å. Tottile. Pärast seda oli alevi ja mõisa vahel pidevalt arusaamatusi. Et võim kuulus nüüd täielikult läänihärra Tottile, tekkis isegi alevi õiguste kaotamise oht. Kuigi 1664. A. jõuavad pooled mõningais küsimusis kokkuleppele ning alevi elanikel lubatakse kasutada seniseid õigusi ja vabadusi, jääb Lihula siiski suurest mõisast sõltuvaks.
1641.a. elas Lihulas ainult 41 kodanikku, nendest viis rootslast. Kaks aastat hiljem andis Rootsi kuninganna Kristiina käsu lammutada kantsimüürid. Kive kasutati mõisahoonete ning alevi majade ehitusel. 1686. A. revisjon näitab, et põhiosa alevi kruntidest kuulus sakslastele.
Lihula ajaloo seisukohalt on eriti väärtuslik Stockholmis säilitatav Samuel Waxelbergi koostatud plaan (1683) ja sellele lisatud kolm eri suunast alevivaadet.
Plaanil näidatakse ovaalset pealinnust. Ehkki kants oli tollal enam-vähem lammutatud, on tema müüristik ja ruumijaotus plaanil kujutatud. Pealinnuse idatiivas asus kirik, mille kõrvalt viis väravakäik läbi hoone õue. Kogu kantsi hoonestus paiknes kaitsemüüri varjus. Pealinnust eraldas esimesest eeslinnusest kuiv kraav. Mõlemaid kaitses loogasarnane vallikraav, kuhu voolas vesi allikast mäejalami idaserval.
Esimeses eellinnuses asusid mõisahooned. 1686. A. revisjonist selgub, et umbes 1670 ehitatud härrastemaja oli puidust ja ametnikumaja lagunenud, ning veel teisigi üksikasju. Vahetult vallikraavi kaldal kõrgus kaitsemüür kahe algelise bastioniga, mis olid rajatud arvatavasti vahetult enne Liivi sõda. Plaanile lisatud seletusest selgub, et varem asusid teises eeslinnuses aadlike majad.
Nn. Suur Tallinna tee (hiljem ka Väinatee) ületas mäe praegusest teest pisut lõunas. Otse mäejalamil paiknes kahel pool teed alev. Selle serval asus mahajäetud tsitserlaste nunnaklooster, mille müür liitus Elisabethi kirikuga. (See vana kirik lammutati eelmisel sajandil ja aastail 1876-1878 ehitati uus.) Kiriku vastas üle tee oli pastoraat. Alevi krunte ega hoonestust pole näidatud, küll aga on plaanile lisatud hoonete vaateid. Lihula ulatus tollal lõunas ojani ehk tänapäevase Oja tänavani. Idapiiri võib leida praeguse Pioneeri tänava kandis, läänes aga ulatus alev umbes niisama kaugele kui tänapäeval. Alev oli ligikaudu 15 ha suur. Lihulast pisut Virtsu poole jäi Püha Johannese kirik (plaanil kabel).
Põhjasõja päevil möllanud katk (1710-1711) laastas ka Lihulat. Pärast sõda hakkas alev aga kiiresti kosuma.
Aastail 1765-1779 põles Lihula kolm korda. A.W. Hupel (1789) märgib alevis siiski 27 elamut, mõned neist koguni kivist. Osa krunte oli aid alles tühjad. E.P. Körber nimetab 1802. A. Lihulat väikeseks aleviks: seal oli üks tänav ja umbes 40 maja.
Tänapäeval alevis ringijalutajal on üpris raske kujutleda mineviku võimsate hoonetega Lihulat, sest sellest on ajavoolus vähe järele jäänud.
Uno Hermann, Eesti Loodus, 11, 1984, 745-747