Audru, Ehmja, Haeska, Haimre, Hallivere, Jõesse, Kasti, Kastna, Kiltsi, Kirguta, Kirimäe, Kivi-Vigala, Kloostri, Koela, Koluvere, Koonga, Kärbla, Lihula, Liivi, Loodna, Lümandu, Maidla, Massu,Matsalu, Nurtu, Paadrema, Palivere, Parila, Päri, Päädeva, Päärdu, Sallinkose, Sipa, Sulu, Suure-Rõude, Sõtke, Taebla, Tagavere, Tahu, Teenuse , Telliste, Tolli, Tõstamaa, Ungru, Uuemõisa, Uugla,Vaimõisa, Valgu, Vana-Vigala, Varbla, Velise, Virtsu, Võnnu.
Kirguta mõis
Märjamaa aladel olnud Kirguta mõisa kohta on esmateade 1527. aastast (Kirkuta). Pärast Liivi sõda Kirguta mõis kadus, hiljem loodi Päädeva mõis, millele kuulusid Kirguta ja Virita küla. Koht asub Märjamaalt umbes 9 km loodes, soode ja metsadega piiratud Päädeva külas tänapäeva mõistes Loodnas. Rahvas teab näidata põllul pisut kõrgemat kivist küngast, mida juba vanaisadest saadik on kutsutud ”kirikuasemeks”. Seda ”kirikuaset” on peetud Uexküllide Kirguta mõisaks. Päädeva küla kandis varem Kirguta paralleelnime. Arvatakse, et kohanimi on tulnud Kirkota-nimelisest vasallist, kelle algkodu oligi Keila lähedal Kirguta.
On põhjust oletada, et samal aadlisool oli seos juba enne Uexkülle ka Märjamaa Kirgutaga. Kirguta esimene omanik olevat olnud Christoffer Uexküll Veliselt, kelle testamendist on juttu 1530. a. Pärast Christofferi surma pärisid Kirguta koos naabruses asuva kahe adramaa suuruse Virita külaga (Wyritha) tema pojad.
J. Renneri kroonika teatel toimunud Liivi sõja päevil 1560. a. Läänemaal talupoegade ülestõus, mille ohvriks langes mitu mõisat. Kirgutas tapsid talupojad mõisnik Otto Uexkülli (Otto Uxel von Kircheta) ja Jakob Uexkülli Lümandust. 1586. a. Rootsi revisjoni andmeil kuulus kümne adramaa suurunee Kirguta mõis juba Joachim Grevele, kelle naise isa oligi 1560. a. tapetud Otto Uexküll. Samas lisab revisjon, et Otto naisele olevat tekitatud haavu. 1560. a. hävisid mõisa valdust tõendavad dokumendid.
Võib arvata, et edaspidistes sõdades hävines Kirguta mõis ja selle asemel jäi püsima samanimeline küla, kuna mõisa funktsioone hakkas kandma Päädeva mõis.
Ainuke jäänus endisest mõisast püsib Päädeva küla Koidu pere põllul Sipa—Lümandu teest umbes 300 m põhja pool leiduva kivivare näol. Teiste hoonete alused on põllu puhastamisel arvatavasti ära veetud uute hoonete vundamentideks. Säilinud hooneaseme puhul on tegemist ilma sideaineta laotud maakividest vundamendiga, mis kandis nähtavasti puitehitist. Kohaliku elaniku Eduard Elmiku teatel olevat põllult kündes leitud vaskrahasid, kuid enamikus hilisema päritoluga (XVIII saj. algus). Tema kadunud isa oli rääkinud, et sinna kohale olevat tahetud kirikut ehitada, kuid mis päeval püstitatud, see öösel lammutatud. Viimaks võetud nõuks panna härjavankrile paekoormad ja lastud vabalt minna. Härjad jäänud peatuma Märjamaa praeguse kiriku kohale, kuhu kirik ka ehitatud.