Abruka

Julkaisupäivämäärä: Mar 15, 2014 11:49:44 AM

Saar Liivi lähes Saaremaa lõunarannikul.

Püsivalt asustati saar keskajal kui piiskopid rajasid sinna hobuste kasvatamiseks karjamõisa (Abro). (ENE 1985, 1 lk 47).

Esimesed teated Abruka kohta pärinevad keskajast, mil toona Saaremaa piiskopkonnale kuulunud saarel hakati suviti hobuseid kasvatama. Hiljem rajati sinna ka väike karjamõis, mida majandati Sõrves elavate talupoegade abil, kes toodi kevadel saarele ja viidi sügisel saarelt koos hobustega. Loomade ja inimeste transpordiks kasutati suuri paate. Talurahva asustuse levimist saarele ei peetud soovitavaks, sest selle läbi oleks kannatanud siinse hobusekasvatusega tegeleva karjamõisa heina- ja marjamaad. Saarel oli karjastele elamiseks ehitatud paar onni. (Wikipedia, Abruka)

Legendid (http://www.abruka.pri.ee/legendid.htm):

Abruka

See oll vanasti, kui Kuressaare linna veel olemas ei olnud, või siis, kui teda ehitama hakati ja veel käsil oli. Ainult raekoda oli juba täiesti valmis olnud, muud kõik olnud veel käsil. Vanatondile polevat aga see asi sugugi meeldind, et sinna hakatakse linna tegema, ja võtnud nõuks seda alustet linna enne ära hävitada, kui see valmis saab.

Selleks tarvitanud Vanatont järgmist abinõu: kiskunud Kuramaa rannast tüki maalahmakat lahti, ujutanud üle Riia lahe Kuressaare poole, tahtnud selle maatüki Kuressaare linna pääle ajada ning selle Kuramaalt toodud maatüki alla matta.

Olnud juba oma maarahnuga kaunis Kuressaare linna ligidale jõudnud, umbes sinna kohta, mis praegu on Abruka saar, ja oleks vahest selle maalahmaka ka Kuressaare linna pääle lükand ja Kuressaaret poleks praegu olemas olevat, kui raekoja tornist poleks seda nõu märgat ja Vanakurja või Vanatondi tegevust näht. Ehitajad vaatasid raekoja tornist, kuidas Tont maaga ikka lähemale tuli. Viimati ütles üks ehitajaist: "See on ju Abruka saar" ja kohe jäi Vanatondi maalahmakas merepõhja kinni ning sellest sai Abruka saar, sest nägija oli selle ära nimetand ja sellepärast saigi tast saar, mida praegu Abruka saareks kutsutakse.

Kuidas tekkis Abruka saar

Kui Kuressaares hakati lossi ehitama, pole see Vanakurjale meeldind, tahtnud ära hävitada kõige võõra. Läind Kuramaale, kaevand tüki maad välja, praegu sääl Angerni järv. Võtnud maatüki selga, lendand Kuressaare lossi poole. Keegi oli seda Vanajumalale tääda andand. Ta saand pahaseks, võtnud suure kivi, ning kui Vanapagan oli Kuressaare saamas, viskand pahema tiiva pihta. See on teda vähe kallutand. Viskand veel teise kivi rohkem kere poole, Vanapagan kukkund koormaga merre; tahtnud hüüda appi, saanud öelda: abrruu. Sellest saanud Abruka. Tiivad on praegugi veel näha, üks on Vahasi ning teine on Kaskse. Kivi aga, mis pooleks läks, asub praegu veel Vaherahus, on hiigla mürakas. 

Kuidas Abrugu saar sugend on

Ühekorra, kut Kuresaare võrst hakkand omale seia linna tegema, olnd va Vanapoiss sellepärast hirmus vihane ning tahtand Kuresaare võrsti keige linna ning rahvaga maa pealt ette tükkis ära kautada. Eks taal siis ikka nõud pole ka. Siis läind tene Kuramaale ning hakkand sääl ühte armutu suurt tükki maad välja kaevama, et seda siis seia Kuresaare linna peele tuua. Kas see kaevand ning kraapind sääl ühed ilmad ajad (vaada koos sa siis seokese suure tüki maad välja saad). Viimaks saand siis see tüki välja, ajand oma selga ning pand Kuresaare poole lindma. See on jo muudugid tääda, koest seokene suur tükk maad välja võetakse, et sõnna suur auk taa jääb. Sääl kuhas peab paergu Kuramaal järi olema. Vanapoiss olnd juba ette üsna Kuresaare lihidal ning mõtlend: vaest mõned seokesed tükid on mool nurja läind, aga jo see ikka korda lihab. Seekorra saa ma ometi Vanadjumalad petta, tema on jo ikka inimessi oort abis. No suur koorm vaibund va mihel püsut teise külje peele. Vanapoiss nüksand siis paramidi selga. Äkist patsatand jälle sääma tiiba peelt tükk maad mere. (See on jo see Kirju rahu, natuse Abrugust Kuramaa pool üks 28 võrsti.) Vanapoiss kohkund natuse ning vätsind aga edasi. No Vanajumal juhtund jälle nägema, et Vanapoiss siukest tükki tegemas on, muud kut võttand suure kivi käde ning virutand sellega va Vanapoisi sääma tiiba pihta. Oh sa poiss! Vanapoiss kohkund nenda, et va tagumine ots pääsend ka lahti, see, mis paergu Linnusita sääreks hüüteste, ning see kivi on paergu seal Kassemaa juures meres ka näha, missega Vanajumal viskand oli. No Vanapoiss olnd nenda visa hingega, siis Jumal virutand vasagu tiiba peele ka kaks suurt kivi, siis veel Vanapoiss tulnd oma kandamaga ülalt keerdes. Tahtand tene siis veel abi hüüda, no suu jooksend vett täis, paljas plurin olnd taga: Abrrroo. Sellepärast hakatud siis seda maad Abrugu maaks hüütema. Nee kaks suurt kivi on paergu teine Vahase maal, teine Vahase ning Abrugu vahel Vaherahus. See kivi, mis Vahases on, see on luhki läind:, teeb, on kou ta luhki löönd või on ta taevalt nii suure jooniga visatud, et ta luhki läind on. Selle järge on inimesed sääl hirmsast tontisid näind, jo va Vanapoiss ikka sääl siis veel pärast viirustamas olnd on.

Saarest (http://www.abruka.ee/Saarest)

Abruka tekke kohta mitu muistendit. Üks jutustab järgmise loo.

 Põduste jõe kaldal kasvanud kunagi hallidel aegadel suur kuuse mets, kus elanud üks suur kurg. Sinna metsa sattunud jalutama Saaremaa vägilane Suur Tõll. Kui kurg teda näinud, tõusnud ta hirmuga mere poole lendu. Suur Tõll tõmmanud maast suure kuuse üles ja lennutanud kurele järele. Kuusk löönudki kure surnuks ja see kukkunud merre. Kuna aga tegemist oli suure kurega, siis tekkis temast Abruka saar.

Abruka saarel asus samanimeline riigimõis- Abruka (sks.k. Abro, vanasti Abbruch, Abbrick, Abbruk, Abro). Mõisa  tekkeajaks arvatakse  keskaja  lõppu.