Kirikud

Kirikud

Keskaegsed kirikud olid algselt tihti kaitseehitised. Torne neil algul polnud ja need lisati hiljem. Katusematerjalideks polnud keskajal kindlasti eterniit või tänapäevane katusekivi. Pigem olid katused kas õlgedest, sindlitest, laastudest või samblaga kaetud. Ka sisustus oli tänapäevaga võrreldes palju tagasihoidlikum.

Kuna kogemus raskete ja suurte ehitiste püstitamisest olid keskajal veel kasinad, siis hakkasid massiivsed kirikud kehva pinnase tõttu vajuma. Siis lisati kirikute välisseinte toetuseks massiivsed tugipiilarid, mile tagajärjel kiriku välisilme tugevasti muutus.

Kirikud ehitati päris mitmel juhul muinsete maalinnade ja linnuste lähedusse. Selleks oli arvatavasti mitu põhjust. Üks sellistest oli, et maailinnade ja linnuste ümbrusesse olid koondunud külad juba muinasajal.

Kirikute ehitamisega kaasnesid tihti legendid. Osa puudutas kiriku ehituskoha määramist. Vähemalt nelja kiriku korral (Hanila, Lääne-Nigula, Pühalepa ja Karja) on legendis tegemist härgadega, kes lõpuks kirikule ehituskoha leidsid. Sinna lisandus ka vanakurat, kes juba ehitatud kirikumüüri öösiti lammutas.

Paari kiriku korral on olemas legendid seintesse müüritud inimestest.

Kõik siintoodud kirikud ei kuulunud piiskopkonnale vaid jäid maade mitmekordsete jagamiste tõttu ordule. Osa keskaegseid kirikuid on aga hävinud ja nende kohta on vähe teada. 

 Ridala kirik 2013

Tabel Osilia kirikutest. Andmed pole väga usaldatavad, aga annavad teavet kirikute ehitamise ajaloolisest järjekorrast.