Henriku Liivimaa kroonika kuni 1210

Julkaisupäivämäärä: Sep 16, 2015 8:34:27 PM

Kui Henrik kunagi Liivimaa kroonikat kirja pani, siis lähtus ta selles ristisõitjate, piiskoppide ja usujüngrite vaatevinklist. Sedasi peab Henriku poolt kirjapanekut väga kriitiliselt lugeda, sest kohalikud olid toored, jõhkrad, verejanulised kui varem mainitud olid Jumala poolt õigustatud oma tegusid tegema. Aga jätan siinkohal Henriku mõttekäigud kommenteerimata ja lugeja saab ise otsustada, kes on kes.

Siin on siis kirjas vaid Läänemaad ja Saaremaad puudutavad kroonika osad.

1203 Saarlaste rüüsteretkest Taanimaale

Kui Riia piiskop Albert aastal 1203, oma piiskopiameti viiendal aastal Saksamaalt naases, oli tal kaasas aulikke mehi ja rüütleid. Seltskonda kuulusid kõrgestisündinud mehed nagu Arnoldi Meyendorfist, Bernhardi Seehausenist ning piiskopi vend Teoderich. Pärast merereisi üle tormise mere jõudis seltskond Taani kuningriigi Listerby maakonda. Sealt leidsid nad eest paganlikke saarlasi  kuueteistkümne laevaga, kes parajasti olid seda maad laastanud, põletades kiriku, tappes inimesi ja mõningaid vangi võttes. Saarlased olid kirikukelli ja kirikuriistu ära viinud. Sedasi olevat eesti ja kura paganad (nähtavasti saarlased) Taani ning Rootsi kuningriigis teha tavatsenud. Ristisõdijad olevat saarlasi nähes relvad haaranud, soovides kristlastele tehtud kahjude eest kätte maksta. Aga kui paganad taipasid, et ristisõdijad olid teel Liivimaale, kohkusid nad väga ning luiskasid, et neil on riialastega rahu tehtud. Et kristlased neid uskusid, siis pääsesid nad seekord nende käest ära. Aga nende salakavalus ei toonud neile ometi mingisugust kasu, sest nad langesid hiljem sellessesamasse nende jaoks valmis pandud silmusesse. 

1203 Ristisõdijate kokkupõrkest eestlastega merel

Tegemist on Visby esmamainimisega ajaloodokumentides.

Jumala juhtimisel jõudsid ristisõitjad tervisega ja vigastamata Listerbyst Visbysse. Mõne päeva pärast jõudsid sinna ka eestlased oma röövsaagiga. Ristisõdijad hakkasid süüdistama kohalikke, et nood lubavad vaenlastel oma sadama kaudu sõita. Kodanikud aga olid vastupidi rõõmsad, et rahuvahekord saarlaste ja eestlastega tagas neile julgeoleku. Seepeale astusid ristisõdijad piiskopi ette ja nõudsid talt luba nende vastu võidelda. Ometi püüdis piiskop, mõistes nende soovi, neid sellest kavatsusest tagasi hoida. Ühelpoolt seepärast, et vaenlased neid võitluses ohustavad. Teiselt poolt seepärast, et Liivimaal püstitatud kirik ei suudaks nende puudumist asendada. Ristisõdijad nõudsid siiski karistust paganatele. Lõpuks soostus piiskop võitlusse minema ja tegi rüütlitele ülesandeks võitlusse minna ehk paganatega mehiselt pattude andeksiandmiseks mehiselt võidelda. Ristisõdijad panid siis tugevad sõjariistad vööle ja valmistasid rutuga ette laevu, millega nad pidid võitlusse minema. Eestlased vastaspoolel taipasid seda, nihutasid oma kaheksa mereöövlilaeva teistest tükk maad eemale ning mõtlesid, et nad saavad vahekohta sisse sõitvad ristisõdijad laevade vahele sulgeda ja sedasi need laevad kaaperdada, mis nende vastu olid valmis seatud. Nõnda siis ründasid sakslased neid ja tungisid eestlaste kallale kahe mereröövlilaeva pardale, kus tapeti kuuskümmend meest, mille järele kirikukelladega, preestrirüüdega ning kristlike vangidega koormatud laevad viidi tagasi Visby linna. Kolmandasse mereröövlilaeva hüppas keegi vägev sakslane ja hoides kahes käes tupest paljastatud mõõka ning sinna-tänne hoope jagades pani üksinda maha kakskümmendkaks vaenlast. Sellal kui see vägilane seesinases tapatalgus end ülejõukäivalt vaevas, heiskasid kaheksa meest, kes seni veel olid ellu jäänud, purjed üles. Ja et tuul paisutas, viidi nõnda seesinane mees vangi kombel minema ning surmati hiljem kui eestlaste laevad ühtekokku kogunesid. See võitluses osalenud laev põletati meeskonna väheseks jäämise tõttu. Kui see nõnda kuulsusrikkalt sündinud oli, tänasid ristisõdijad kõige vägevamat Jumalat neile antud võidu eest. Piiskop saatis nii mehed kui ka kraami, mis paganad oli taanlastelt riisunud, kõrgeaulisele Lundi pääpiiskopile dominus Andreasele tagasi. Ristisõitjad läksid seejärel oma sihtpunkti Riiga.

1204 Talve tulekul

Pisut enne talve saabumist ja mere jäätumist aasta 1204 lõpul otsustasid üle aasta Liivimaal veetnud kõrgestisündinud mehed Arnoldi Meyendorfist ja Bernhardi Seehausenist koos mõningate rüütlitega Saksamaale tagasi pöörduda. Püha Neitsi Maarja sünnipäeval asusid nad Riiast teele kui neile Väinajõel tulid vastu kolm laeva teiste ristisõdijatega. Nende laevadega saabusid Rooma reisilt tagasi piiskop Alberti vend Teoderich ja Toreida liivlaste vanem Kaupo.  Äsjanimetatud Saksamaale naasevad rüütlid ning nende kaaslased jõudsid pärast merelainetel vaevlemist Eestimaa kanti välja. Eestlased püüdsid nende vara ja elu röövida., kui nad kümne mereröövlilaevaga ja kaheteistkümne muu laevaga neile kallale tungisid. Kristlased purustasid ühe mereröövlilaeva, niie et mõned paganad surma said ja mõned armetult meres uppusid. Teist röövlaeva püüdsid nad raudkonksuga haarates eneste juurde kiskuda. Aga  et paganad pidasid ennemini merehädasse sattuda kui ennast kristlastel tappa lasta, siis nad hüppasid ükshaaval laevast välja ja sellal kui needsinased surmaohus hukkusid, pääsesid teised laevad tagasitõmbudes minema. Kristlaste kaotusi vaenutsejatega võideldes arvati olematuteks. Sealt edasi liikudes saatsid nad hulga päevi ülirohketes hädades mööda olles näljas ning külmas. Seltskond päästis viiskümmend merehädalist kristlast ning juhuslikult sinna kanti sattunud kaubalaevalt saadi toidumoona. Edasisõidus satuti karide otsa. Andresepäeval 29.11.1204 saabus seltskond Visbysse. Sealt edasi purjetati Taanimaale, kus tohutute jääde pärast pidi laevad maha jätma ning edasi rännati maad  pidi Taanimaa kaudu Saksamaale.

1206 Taanlased Saaremaal

Kuna saarlased oli aastal 1203 Taanimaal palju pahandus teinud, siis hakkas Taani kuningas ettevalmistusi tegema Saaremaa vallutamiseks. Sedasi tuli taanlaste kuningas suure sõjaväega, mida ta juba kolm aastat koondanud, Saaremaale. Ühtlasi oli kuningaga kaasa tulnud Lundi pääpiiskop Andreas (Sunesen), kes oli pattude andeksandmise tähe all määratu hulga mehi ristimärgiga tähistanud, et rahvaile kätte maksta ja paganahõimusid ristiusu ikke alla heita. Aga olles linnuse ehitanud (asukohtkoht pole veelgi täpselt teada), süütas kuningas selle linnuse põlema, sest ei leidnud neid, kes oleksid söendanud paganate äkiliste rünnakute all sinna püsivalt jääda. Lundi peapiiskop ja piiskop Nikolaus pöördusid kahe toidumoona täis laaditud laevaga ja kõigi oma teenritega Riiga, kus neid võttis vastu Püha Maarja kiriku praost Engelbert.  

1207 algus, Liivimaa kinkimisest

Piiskop Albert ei suutnud enam leida ristisõdijaid, kes oleks nõus olnud Liivimaale ristisõtta minna. Reisinud ringi Saksamaal mööda asulaid, uulitsaid ja kirikuid, rännanud Saksimaal ja Vestfaalis jõudis ta lõpuks keiser Fiilipi õukonda. Kuna Albertil polnud varasemast ühtegi toetusvahekorda ühegi kuningaga, pöördus ta keisri poole, kes Liivimaa Riigi tema käest vastu võttis. Vastutasuks lubas Fiilip iga aasta Albertile sada marka anda. See toimus nähtavasti 2.2.1207 Gelnhausenis. Päris kindel selles päevas olla ei või, sest 28.2.1207 toimunud päikesevarjutus on kroonikas kirjas pisut varem.

1209 Piiskopi vend oli Riias praost

Kui aastal 1209 Riia Püha Maarja kiriku praost Engelbert suri, pani piiskop oma venna asemele Johannese. Seega Engelbert oli piiskop Alberti vend.