Mõisad saartel
Audla (Hauküll)
Saaremaal olnud Audla mõisast pärinevad esimesed teated 1464. aastast, mil ordumeister Johann von Mengede Hauckulli läänistas mõisa Jacob Swartele.
Elme (Magnushof)
Saaremaal Kaarma aladel eksisteerinud Elme mõis tekkis kui endist Osilia piiskopkonda valitsema tulnud Taani kuninga vend hertsog Magnus jõudis 1560. aastal Saaremaale. Piiskopkonnale kuulunud Meedla mõisa lõunapoolsed alad müüs ta Lukas Tollile. Enda kätte ehk Taani riigi kätte jättis ta endise piiskopimõisa põhjapoolse tüki, kuhu ta rajas uue mõisakeskuse, Elme mõisa. Mõisa asutajale viitab ka selle saksakeelne nimekuju Magnushof. Riigile, mitte küll Taanile, kuulus mõis kuni 1798, mil see kingiti Saaremaa Rüütelkonnale.
Hiiu-Suuremõisa (Dagö-Grossenhof)
Suuremõisa on etendanud väga tähtsat osa Hiiumaa ajaloos. Mõis on asutatud Allika küla asemele. Kunagine küla andis oma nime mõisale. Hiljem hakati seda nimetama Hiiu-Suuremõisaks (Dagö-Grossenhof, 1633). Esmakordselt mõisa mainitud 1519. aastal Pühalepa ordumõisana. Suuremõisa oli Liivi ordu Hiiumaa-valduste majanduskeskus. Pärast Liivi sõda läks mõis Rootsi kuninga valdusesse. 17. sajandi alguses kuulus mõis Stackelbergidele, kuid läks 1620. aastatel De la Gardiede omandusse. Alates 1563. aastast kuulus mõis Rootsi kuningale, Jakob de la Gardiele ja tema pojale Axel de la Gardiele.
Kaali (Sall)
Saaremaa Kaali mõis tekkis 16. sajandi keskel Kaali meteoriidikraatri kaguküljele. Algselt kuulus Kaali mõis von Gahlenitele. Koha eestikeelne nimi Kaali on vaieldamatult tollaste omanikega seotud, ainult et seni ei ole lõplikult selge, kumb on kummale nime andnud. Võimalik on ka, et Gahlenid valisid endale mõisakohaks müstilise asukoha, mille nimi sarnanes nende perekonnanimega. Mõis oli von Gahlenite valdusena kuni 1729.
Kaarma-Loona (Klausholm)
Kaarma-Loona mõis Saaremaal on asutatud 16. sajandil. Mõisa eestikeelne nimi pärineb ta keskaegsetelt omanikelt Lodedelt. 1574. aastal siirdus mõis Klaus von Ungerni omandusse, kelle eesnimest pärineb mõisa saksakeelne nimi.
Kandla (Kandel)
Varaseimad teated Saaremaal olnud Kandla mõisast pärinevad 1542. aastast. Keskajast alates kuulus mõis Bergidele, kuni nad müüsid selle 1730. aastal von Ekesparrdedele.
Kangruselja (Kangern)
Saaremaal Püha aladel eksisteerinud mõisa on esmakordselt mainitud juba 15. sajandil kui see oli Hans Blise valduses. 1479. aastal läänistas piiskop Peter Wetberg mõisa koos muude maade ja ühe veskikohaga Jürgen Wedberg´ile. 1551.aastal kinnistas piiskop Johannes Münchhausen selle läänistuse Johannes Wedberg´ile, kes mõned aastad hiljem kaugemal asuvate maade vahetusega omandas veel kolm talu Kangruselja külast. 1560. aastal kinnistas hertsog Magnus kõik need maad talle, lisades veel maid Sõrvest.
Kareda (Karridahl)
Saaremaal Jaani kihelkonnas eksisteerinud Kareda mõisa tekkeajaks on 15. sajand.
Kargi (Karky)
Saaremaal Jämäjä maadel Sõrve säärel olnud mõisast on väidetavasti teateid aastast 1490.
Karja (Karrishof)
Saaremaal Karja lähistel asunud Karja mõis pärineb keskajast. Tema asutamisaasta on teadmata. Esimest korda on seda mainitud 1527, mil ta oli suuri Karja kihelkonna alasid hõlmav piiskopi ametimõis, hiljem aga riigimõis. Karja mõis jagunes kolmeks külaks: Angla, Purtsa ja ajalooline Pamma (mis jagunes omakorda 4 tütarkülaks).
Koikla
Saaremaa ühest vanimast mõisast pärinevad esimesed teated 1399. aastast, kui piiskop Winrich von Kniprode läänistas selle Winrich Berent Rode'le.
Kudjape
Kudjape pundenikud kuulusid keskajal Dumstorfi perekonnale. 1560. sai mõisa omanikuks hertsog Magnuse kantsler Konrad Buhrmeister. 1596. aastal müüs tema poeg Magnus Konrad Burhrmeister mõisa Konrad Shaffshusenile. Järgneva saja aasta jooksul käis mõis käest kätte.
Kõljala (Köljall)
Saaremaal asunud Kõljala mõisa alad läänistati von Buxhoevedenite aadlisuguvõsale juba 13. sajandil. Mõis ise rajati aga hiljem. Von Buxhoevedenitele kuulus mõis 16. sajandi alguseni. Esimesed kirjalikud teated mõisast on aastast 1509. Von Buxhoevedenid omandasid mõisa taas aastal 1840.
Mõisa kohta on säilunud pärast selle omaniku surma pärijate ja võlausaldajate nõudel aastal 1609 koostatud akt. Mõisa väärtust hinnati 5000 taalrile, lahkunul oli võlga 1500 taalrit. Kirjeldatud mõisamaja oli ühekorruseline ja koosnes vanast ning uuest osast. Vanas osas oli üks köetav eluruum (dornse) kahe kambriga. Kui vana eluruum oli neli sülda pikk, siis uus eluruum oli juba viiesüllane ja selle kõrval samuti kamber. Maja all oli kelder. Mööblist on nimetatud istumiskaste. Maja lähedal oli veel õige vana häärber, mille pikkuseks on märgitud kolm sülda, häärberil oli vana kahesüllane esik. Aias on märgitud kahe uksega ait ja saun, mille pikkus koos eesruumiga oli viis sülda, ning võlvitud kelder. Majanduspoolel on kirjas nelinurkselt paiknev üheksa ruumiga laudakompleks (kastell), kusjuures hobusetall mahutas 18 hobust. Huvitav on veel väike tallikamber tallide juures. Juba olid olemas väravakaaristud väravamajaga. Mõisas oli neli rehemaja, neist pikim kümme sülda, kaht kasutati elamuna. Viljaait oli kuus sülda pikk ja viis sülda lai. Aidas hoiti vilja suurtes tünnides (tündrites). Kogu inventar oli valmistatud talupoegade eeskujul puust (tünnid, vannid, pütid, kausid, lusikad jne.). Väljal seisis korralik tuuleveski kõige juurdekuuluvaga. Tallide juures oli kooguga kaev, millel vitsutatud ämber. Kõik nagu suures talus.
Lauka (Lauk)
Hiiumaal Reigi aladel asunud Lauka mõisast on esimesed teated aastast 1552 kui Diedrich von Fahrenbech ostis mõisa Mathias von Langeni leselt. Fahrensbachi tütar Anna abiellub enne 1592. a Jürgen Peetziga. Anna sureb aastal 1614 ja Jürgen Peetz abiellub uuesti. 1641 on mõisa omanikuks märgitud Jürgen Peetzi lesk Margaretha Holstfer. 1677. a on omanikuks Axel de la Gardie hauptmann Joachim Transehe lesk Brigitta Grönbeck. Aasta hiljem (1678) on omanikuna juba Gustav von Clodt ning hiljem Hans Becker. 26.10.1696 kirjutatud kiri väidab, et oberhauptmann Hans Beckerile kuulub mõis Axel Julius Beckeri palvekirja järgi. Siit alates aga kuulub mõis Hauptmann Erasmus Jacobsoni lesele Christina Löwingile kui pandimõis. Kirjas selgitatakse ka Axel Julius Beckeri pärijate ja kaaspärijate õigused. Hiljem tuli Lauka mõisast kõrvaloleva Kõrgessaare mõisa majandusmõis.
Loona (Kadfel)
Saaremaal asuv Loona mõis kuulus 16. sajandil Lodedele, kes ehitasid selle välja kivist kindluselamuna (vasallilinnusena). Mõisa on esmamainitud 1506. aastal. Von Lodede aadliperekonna valduses oli mõis kuni 1791. aastani, sealt tuleneb ka eestikeelne nimi. Aastatel 1488-1490 ehitatud vasallilinnuse keldriruumidele püstitatud ühekorruseline kivist mõisahoone on ehitatud mitmes järgus peamiselt 17.-18. sajandil.
Lööne (Köln)
Saaremaal Valjala aladest läänistas Osilia piiskop Peter Wetberch Hans Scherile 1480. aastal poolteise adramaa suuruse Cölle mõisa, mis asus tollase Lööne (Löhn) küla lähedal. Teistel andmetel on mõisast esimesed teated alles aastast 1489. 1498. aastal läks Lööne mõis (Köln) Pollide suguvõsa kätte ning Pollid suurendasid mõisa valdusi liites mõisaga mitmed ümbruskonna külad. Taani aja alguses (pärast Liivi sõda) kuulusid Lööne mõisale lisaks Lööne külale ka Kõnnu (Könde), Rahu (Ragk), Kõljala (Köliall) ja osa toonasest Valjalast (Pappi-Allewe), kuhu Pollid 1634. aastal ehitasid kõrtsi. Mõisaomanikuks oli sellel ajal Odert von Poll, kes oli ühtlasi ka Saaremaa rüütelkonna peamees ja maanõunik.
Maasi (Masik)
Maasilinna foogtkonna läänistamata alad jagunesid kuueks ametimõisa piirkonnaks ehk ordumõisaks. Üheks nendest oli Maasi mõis. Mõisa on üldiselt loetud Pöide kihelkonda, aga enamus selle küladest kuulusid Jaani kihelkonda.
Meedla (Medel)
Saaremaal Kaarma kandis olnud Meedla piiskopkonnale kuulunud mõisast on teada vähe. Kui endist Osilia piiskopkonda valitsema tulnud Taani kuninga vend hertsog Magnus jõudis 1560. aastal Saaremaale, müüs ta piiskopkonnale kuulunud Meedla mõisa lõunapoolsed alad Lukas Tollile. Põhjapoolsed alad jättis ta endale ja rajas sinna Elme mõisa.
Muhu
Ordumõis Muhu saarel.
Nolgimõis (Schulzenhoff)
Nüüdseks Kuressaare linna alla jäänud mõisa kohta käiv esimene asjakohane kirjalik ürik sätestab selle mõisa läänistamise kantsler Conrad Burmeistrile hertsog Magnuse poolt aastal 1559. Mõisa alamsaksakeelne nimi Schulzenhoff lubab järeldada mõisa väljakujunemist külavanema talust (Schulze = külavanem). Mõisale kuuluvas Unimäe külas oli 5 adramaad, Uduveres 4 asustatud ja 2 tühja adramaad, Irasel 2 adramaad. Suur-Parilas elasid kolm üksjalga (Einfüsslinge, töötasid mõisas ühe jalapäeva nädalas), Väike-Parilas kaks üksjalga. Sellele lisandus õigus Põdustes ja Silmas kala püüda. Põduste jõel siis suudmeharu (Tori jõge) veel polnud, Vätla nina (Tori laid) oli alles vee all. Silm (hilisema nimega Ristilaidu silm) aga oli siis kalarikas veteväli, mis ühendas Suurlahte Suure Katlaga.
Mõisa arengut mõjutas selle rüpes sündinud linn. Mõisasüda asus nüüdse Aia ja Vahtra tänava ristmikul, Sõrve turult mõisahoovi viiv tänav oligi noore linna peatänav (Schulzenhofs Gasse).
Mõis käis käest kätte, püsivat peremeest ei kujunenud. Conrad Burmeister suri katku, kui ta koos hertsog Magnusega ja Moskva väega 1570. aastal Tallinnat piiras. 17. sajandi algul omandas mõisa Taani asehaldur Claus Maltesen, kes ostis ära ka Leebe heinamaa Mullutu lahe lõunakaldal. Mõis hakkaski ühelt Taani võimukandjalt teisele käima.
Kui 1632 ostis mõisa endale Heimart von Nolcken, saigi mõis endale nimeks Nolgimõis.
Oti (Peudehof)
Saaremaal Pöide aladel eksisteeris Saaremaa esimene mõis, mille eestikeelne nimi oli Oti ja saksakeelne nimi Peudehof on tuletatud naabrusesolevast Pöide ordulinnusest, mille majandusmõisaks Oti mõis oli. Esmakordselt on mõisa mainitud aastal 1309. Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal Pöide linnuse hävitati ja seejärel siirdus mõis von Uexküllide aadlisuguvõsa omandusse, olles nende valduses pikki sajandeid.
Pajumõis
Ordumõis, mis kuulus Maasilinna foogtkonnale.
Parasmetsa (Parrasmetz)
Saaremaal Karja aladele jäänud Parasmetsa mõisa on esmamainitud 1563. aastal, mil ta kuulus von Hove'dele. Kas mõis oli olemas keskajal või saadi läänistusena pärast piiksopkonna müüki Taani kuningale, pole esialgu täpselt teada.
Pihtla (Pichtendahl)
Saaremaal Püha aladel olnud Pihtla mõis eksisteeris juba keskajal, mil ta kuulus Brackel’ite perekonnale. Aastal 1590 oli omanikuks mainitud maanõunik Harald Brakel. Sajandi lõpul müüdi mõis Reinhold Arnepile, kellele kuulusid tollal Saaremaa läänerannikul kaks küla: Tagamõisa ja Rootsiküla. 17. sajandi alguses läks mõis võlgade kateks riigi kätte, st Taani Kuningriigi omandisse.
Pilguse (Hocheneichen)
Pilguse põline aadlimõis asub Saaremaa läänerannikul Nigu lahe kaldal. Mõisa kujunemine sai alguse aastal 1558, kui piiskop Johann Münchhausen läänistas Kihelkonna piiskopimõisa tollasele valitsejale Hinrich Billinghausenile Leedri vakusest ühe pudenikukoha. Billinghausenite perekonna juured ulatuvad Lüübekki, kus 1501. aastal mainitakse H. Billingshusenit sealsete patriitside hulgas. Bellingshausenite valdusse jäi mõis kuni aastani 1778, mil tollane omanik Fabian Ernst von Bellingshausen selle ära müüs. Bellingshausenite 200-aastase valitsemisaja pärandina jäi mõisale eesti keeles nimi Pilguse.
Pähkla (Pechel)
Pähkla mõisa on Saaremaa ajalookogumikus mainitud 1398. aastast, mil Conrad von Moeller sai piiskopilt lääniks teiste hulgas ka Pähkla mõisa. Mõisa järjekordsel läänistamisel 1493. aastal on lääni lisatud talumaid Kurkesalle mõisast. 1608. aastal vahetati Parasmetsa (Karja) mõisa vastu Pähkla mõisriigimõisaks, millest kujunes Pähkla ametkond (riigi käes olev valdus). Vene ajal, 1863-1865 osteti Pähkla mõisast kaks talu (Sepa ja Laatsi) kroonuvaldustesse.
Randvere (Randefer)
Saaremaal olnud Randvere mõisa kohta pärinevad andmed aastast 1408, mil mõisa suurus oli 6,5 adramaad. Ostu-müügi kaudu käis mõis käest kätte, 1504. aastal mõis läänistati.
Reina ehk Salli (Satack)
Saaremaal Pöide aladel olnud Reina mõisa on esmamainitud 1464. aastal. Keskajal oli mõis von Elme aadliperekonna valduses. Eestikeelse nime on mõis saanud omanike von Treidenite järgi, kelle valdusteks Reina oli 1537-1723.
Roobaka (Ropaka)
Saaremaa Karja maadele jäävast Roobaka mõisast pärinevad varasemad teated 1519. aastast, mil see läänistati Tittferile. Taaniajal mõis riigistati omanike riigireetmise tõttu.
Saare (Holmhof)
Saaremaa Pöide maadel olnud Saare mõisa olemasolust pärinevad varaseimad andmed 1562. aastast. Keskajal oli ta ordumõis, olles ordule kuuluvate Ida-Saaremaa alade halduslikuks keskuseks.
Sääre (Zerell)
Taaliku (Thalik)
Taaliku mõisat on esmamainitud 1532. aastal, mil von Uexküllid müüsid ta Jürgen Peetsile. Von Peetside suguvõsa kätte jäi mõis pikaks ajaks.
Torgu (Torkenhof)
Rajatud 14. sajandil.
Tumala (Thomel)
Saaremaa Pöide aladele olnud Tumala mõisast on esmateated 15. sajandi lõpust. Seoses omanike riigireetmisega mõis riigistati Taani võimu ajal.
Tõlluste ehk Tõlliste (Töllist)
Saaremaal Püha aladest läänistas 1528. aastal vastvalitud piiskop Georg von Tiesenhausen maid mõisa asutamiseks Heinrich Köpkenile. Mõis asus tollal Sandla vakuse Tagavere ametkonnas. Mõisa on nimetatud ka Adries ja Arries. Aastal 1550 läks mõis Saaremaa stiftifoogtiks tõusnud Dietrich Behrile, kes mõni aasta hiljem sai piiskopilt veel Sandla vakuses uue läänina ennem Tölsenite perekonnale kuulunud maid, kuhu ehitati välja mõisasüda. Sedasi kasvas mõis kahe valduse liitmisel Liivi sõja eel 30 adramaa suuruseks. Tõenäoliselt sai Tölsenite järgi paik ka oma hilisema nime Tõlluste. Rahvasuus on nime kujunemist seostatud aga ka Saaremaa muistse hiiu Suure Tõllu nimega, sest läheduses asuvat koguni vägilase haud.
Hiljem tuli Behrist piiskopi nõunik ja piiskopkonna müügi järel Taani kuningale 1559 sai temast hertsog Magnuse jaoks kuninglik asehaldur (1561-1563). Sedasi loobuski Behr nähtavasti mõisast ja hertsog Magnus ise olevat ühe aastakese olnud mõisaomanik. Seejärel kinkis hertsog Magnus 1561. aastal Tõlluste mõisa koos Kuske karjamõisaga oma kammerjunkrule, Roela mõisnik Johann von Taubele põliseks, mõlemast soost järglastele pärusmõisaks. 1590. aastal müüs Johann von Taube Tõlluste mõisa 9000 riigitaalri eest Saaremaa maaülem Matthias Buddele (1550-1591). Kuske karjamõis aga jäi lepingu kohaselt veel kuueks aastaks Heinrich von Ungerni kasutada. Varsti peale seda suri Mathias Budde ja mõis püsis tema järglaste käes kuni 1685 aastani, mil Johann Budde suri.
Uuemõisa (Neuenhof)
Uuemõisa mõis rajati ordumõisana 16. sajandi keskel. Kuna naabruses asuva ning samuti ordule kuuluva Saare mõisaga võrreldes oli tegemist uue mõisaga, siis see andis mõisale ta nime. Liivi sõja järgselt oli mõis riigi omanduses ning riigimõisaks jäi ta kuni mõisa-ajastu lõpuni.
Valipe
Hiiumaa Valipe mõisa mõisahoone rajati tõenäoliselt 15. sajandi alguses ja see täitis ka kaitsefunktsiooni, olles seega üks väheseid Hiiumaa teadaolevaid keskaegseid kaitserajatisi. 16. sajandi alguses on seda ka kirjalikes allikates mainitud kindlustatud kohana. Siiski olid selle müürid tunduvalt õhemad kui vasallilinnustel, olles vaid 1–1,5 meetri paksused. Seetõttu pole seda linnuste hulka otseselt arvatud. On oletatud, et Valipe mõisahoone kohal võis varem asuda muinaslinnus, kuid see pole leidnud kinnitust. Tuntakse ka Vallipää mõisa nime all.