Julkaisupäivämäärä: Nov 26, 2013 5:43:51 PM
”Tuttavast hiiemäest umbes üks sööma-uni põhja poole seisis keset suurt Avasti sood Soontagana maalinn ühel umbes 1000 sammu pikal ja 500 samm laial saarel. Salumäelt käis ainus tehtud tee läbi põhjatu soo kindlasse Soontagana linna. Mujalt ei olnud ainsalgi elaval hingel võimalik Soontaganasse saada. Seega ainus tee oli nii kunstlikult otseti soo sisse löödud postide otsa tehtud, et võõrad inimesed ilma juhita seda teed mööda ei mõistnud käia. See tuli sellest, et teda sugugi näha ei olnud, vaid ta põlvist saadik sogase soovee all varjul seisis. Kes tee otsa peale sai, see ei olnud ammugi veel julge, et ta Soontaganasse sai. Salatee oli kitsas ja kõver. Kes neid kõverusi hästi ei tundnud, see astus mõne käänu kohal kõrvale ning uppus põhjatusse mudasoosse pääsematult. Isegi Soontagana elanikud pidid hoolega samme lugema ja mitmeid märke tähele panema, kui nad ei tahtnud teed kaotada ja põhjatus soos otsa leida. Niisugust teed oli umbes kaks versta. Siis tuli väike saareke kena metsaga. Keset saart käis tee suure tugeva müüri alt pikuti mööda, millel arutud virnad kive ja palke seisid, et neid ülevalt vaenlase peale loopida, kui tal korda peaks minema läbi soo tungida.”
A. Saal ”Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)”
Praeguse Pärnu rajooni ala pakkus esiaja lõpul nii asustuslooliselt kui ka territoriaalselt kuuluvuselt üsna mitmekesist pilti. Varaajaloolised kirjalikud allikad heidavad mõningat valgust esmajoones rajooni põhjaosale, mis kuulus muistse Läänemaa koosseisu. Sealtkandist pärineb ka valdav osa Pärnumaa noorema rauaaja muististest. Kesksem oli siin piirkond, mis Henriku Liivimaa kroonikas kannab Soontagan maa nime – provincia, que Sontagana vocatur. Soontagana, täpsemalt tema tuumiku samastamine hilisema Mihkli kihelkonnaga pole tekitanud erilisi lahkarvamusi. On ju seda piirkonda kuni XIX sajandini ametlikult nimetatud Soontaganas (St. Michaelis in Soontak). Samal ajal nähtub kroonikast, et Soontagana all on selles mõeldud küllaltki suur ala, mis lisaks Mihklile hõlmas ka ümbruskonna maid. Selle piirkonna ulatuse täpseks määramiseks on andmeid siiski napilt. Teatud tuge pakuvad Liivimaa kroonika sõnad, mille kohaselt Soontagana oli lõuna poolt mereäärset teed pidi tulles esimene Eestimaal: ei olnud järelikult Soontagana ja põhjapoolseima liivlaste maa – Metsepole – vahel ühtki muud väljakujunenud kindlanimelist asustuspiirkonda. Kagu suunas pidid siis Soontagana valdused ulatuma vähemalt Pärnu jõe alamjooksuni. Pärnu ja Sauga jõe suudme vahel oli vana sadam, mille lähikonnas paiknes tõenäoliselt ka kaubitsemiskoht. Viimasega võiks seostada Pärnust leitud muinasaardeid. Mis puutub maa-alasse Pärnu jõe alamjooksult kuni Lärti piirini (praeguse Pärnu rajooni lõunaosa), siis paistab see olevat jäänud kuni esiaja lõpuni väga hõredasti rahvastatuks. Igatahes on siit teada õige vähe muistiseid. Tõenäoliselt olid valduslikud vahekorrad siin reguleerimata ning seda ala võib vaadelda kui looduslikku vahevööndit liivlaste ja lääne-eestlaste vahel. Mingit kaalukamat põhjust selle ala arvamiseks muistse Sakala maakonna koosseisu, nagu seda sageli on tehtud, ei paista olevat.
Lõunas ja edelas ulatus Soontagana maa tõenäoliselt mereni, hõlmates hilisema Audru ja tõstamaa kihelkonna. Et Soontagana on ulatunud mereni, selle kohta võib leida mõningat kinnitust ka Liivimaa kroonikast. E. Tarveli arvates võis kroonikas esinev kihelkonnanimi Maritima käia Soontagana kohta. Nagu järgnevas näeme, võis muistne Soontagana hõlmata ka vähemalt osa hilisema Vigala kihelkonna alast.
Soontagana idapoolseks naaberpiirkonnaks oli Korbe (Kõrve?) nime kandev maa, mis hõlmas põhiliselt hilisema Pärnu-Jaagupi kihelkonna. Mõnede uurijate arvates võis Korbesse lisaks kuuluda muid alasid. Kuid Korbet ei nimetata Liivimaa kroonikas. Sellest ei peaks veel järeldama, et see küllaltki tiheda muinasasustusega piirkond muistse vabadusvõitluse sündmustest kõrvale jäi. Tõenäoliselt oli Korbe Soontaganaga Iiiduvahekorras ning Liivimaa kroonikas nimetati neid koos.
Praeguse Pärnu rajooni kirdenurgas asetsev Vändra piirkond arvatakse üldiselt olevat kokku kuulunud Türi kihelkonna alaga, mida tunti Alempoisi väikemaakonnana. Selle oletuse muudab küsitavaks asjaolu, et Türi ja Vändra piirkonnad on teineteisest eraldatud laialdase soode ning metsade vööndiga. Keeleliselt liitub Türi ümbruskond keskmurde alaga, Vändra läänemurdega. Väheste teadaolevate noorema rauaaja muististe järgi otsustades oli Vändra ümbrus esiaja lõpul üsna hõredasti rahvastatud. Sama võib öelda ka hilisema Tori kihelkonnaa ala kohta.
Liivimaa kroonikas kirjeldatud sündmustikku jälgides ei jää kahtlust, et Soontagana maa oli lõunapooIse Läänemaa tähtsaim piirkond. Kuna Soontagana ja mõned teised Läänemaa osad alistati üksteisest sõltumatult, siis peab arvama, et siinsed kihelkonnad olid üksteisega lõdvalt seotud ning maakondlik liit nende vahel ei olnud veel kindlamalt välja kujunenud. Läänemaast kui muinasmaakonnast võib kõnelda ainult tinglikult. Siinseid suuremaid kihelkondi, nagu Soontaganat tema lõunaosas ja põhjaosa hõlmavat Ridalat võib vaadelda omaette väikemaakondlike moodustistena.
Liivimaa kroonikas kannab Soontagana nime ka selle piirkonna linnus (castrum Sontagana). Piirkonna oma rahvale oli linnus lihtsalt Maalinn = (oma) maa linn. Maalinna ja sellest kujunenud Maalja nimi on tänapäevalgi kasutusel. Sellist nime kannab soosaar kahe endise talukohaga Mihkil kihelkonna kirdeservas Avaste soos kunagise Liivimaa ja Eestimaa kubermangu piiril. Soosaare loodeosas oleva linnusekoha, päris maalinna nimetuseks on aja jooksul kujunenud Maalinna resp. Maalja mägi. Soosaarel paikneva kahe talu nimena on Maalinna (Malina) kirjas juba XVl sajandi esimesest poolest pärinevas Läänemaa vakuraamatus (Stackelberg, 1928). Mainitud talud on seal nimetatud Kurese (Kurgenselck) küla järgi, mis tollal oli ühtlasi vakuse keskuseks. Üks esimesi, kes Avaste sooaarel olevas linnusekohas tundis ära Henriku kroonikas mainitud muistse Soontagana keskuse, oli teeneka kartograaf L.A. Mellin. Ka tema atlases leiame maalinna juures Soontagana nime.
XIX sajandil ilmus Mihkli maalinnast õige mitmeid kirjeldusi. Nende kõigi autorid samastavad kahtlusteta maalinna Liivimaa kroonikas nimetatud Soontagana linnusega. Mainitagu neist kirjutistest eraldi tuntud keeleteadlase, Peterburi akadeemiku A. J. Sögreni oma, kes kuulsal uurimisreisil liivlaste juurde 1846. aastal tegi peatuse ka Mihklis, külastades seal muuhulgas ”maaIinnaks kutsutavat ennemuistset kohta”.
Omaette probleem on Soontagana linnuse asukoht üksikuI soosaarel kihelkonna tagaservas, lähimast külast - Kureselt - 2,5 km kaugusel. Selline asend sobiks pigem pelgupalgale või nõrgalt kindlustatud ajutiselt kasutatavale linnusele. Soontagana maalinn oli aga suur ja tugev keskne linnus, mille väljaehitamiseks ja korrashoidmiseks oli tarvis väga paljude inimeste hästi organiseeritud sihipärast tööd. Seda kinnitavad veenvalt nii arheoloogiliste kaevamiste tulemused (aastail 1965-1971; väiksemad proovikaevamised olid siin a. 1895) kui ka kroonika teated.
Linnuse rajamisel tuli selle aluseks olevat paekõrgendikku tunduvalt laiendada, äärtelt tõsta ja nõlvu järsemaks muuta. Ümber linnuse ehitati vall sealtsamast linnuse jalamilt saadud materjalist; sei moel kujunenud nõgu aitas omalt poolt suurendada nõlva suhtelist kõrgust. Valli toetasid tema sisse ehitatud palktarandid. Samalaadseid kaitseotstarbelisi tarandeid tuntakse paljudelt teistelt meie ja naabermaade linnustelt. Linnuse rajamine Iangeb tõenäoliselt juba keskmisesse rauaaega, VII-VIll sajandisse Linnuse olemasolu lõppjärgus, arvatavasti muistse vabadusvõitluse ajal XIII sajandl algul, on valli ehitusmaterjaliks üsna suurel määral kasutatud ka paasi. Möödunud sajandil võis kivivalli jäänuseid linnuse äärtel veel kohati näha. Sissekäik linnusesse oli kagust. Nii nagu teisteski kesksetes linnustes, kaitses väravakäiku kõrgem tornitaoline kindlustis (Liivimaa kroonikas nimetatud arx munitionis, mille varisenud kivialus on tänini üsna hästi säilinud).
Lirinuse õue kattev meetri-poolteise paksune kultuurkiht, mis sisaldab ehitusrususid, muinasleide ja erakordselt rohkesti koduloomade luid, annab tunnistust, et seal on pikemat aega pidevalt elatud. Lisaks rohketele savinõkildudele, paljudele igapäevastele töö- ja tarberiistadele (noad, käärid, luisud, tuluserauad jm.), relvadele (noole- ja odaotsad) ning ehetele (sõled, käevõrud, sõrmused, ripatsid jm.) on leidude hulgas põllumajandusinventari: katkine sahatera, sirbitükid, katksed vikatid, käsikivi poolmik. Lisaks veel suurem kogus söestunud viljateri. N. I. Vavilovi nimelises Üleliidulises Taimekasvatuse Instituudis määrati enamik neist rukkiks, millele lisandub vähesel määral nisu ja otra. J. Lepajõe andmetel leidub viljaterade hulgas rukkilustet, mis nagu viitaks võimalusele, et tegemist on talirukkiga. Linnusest leitud tiiglid ja šlakitükid annav tunnistust sepatööst.
Täies kooskõlas arheoloogia andmetega on Liivimaa kroonika teated, millest nähtub, et Soontagana maalinn oli ulatusliku asustuspiirkonna keskus ja kogu lõunapoolse Läänemaa peamine sõjaline tugipunkt. Vaenuväe sissetungi korral oli linnus tema peamine sihtpunkt. Maalinna alistamisega 1216. aasta talvel oli esialgselt alistatud kogu lõunapoolne Läänemaa.
Lõpuks osutab linnuse tähtsusele ka nimetus m a a I i n n. Maalinnaks pole algselt kunagi nimetatud väikesi kohalikke linnuseid, vaid ainult ulatusliku piirkonna, maa, keskusi. Kõigest eelöeldust nähtub, et Soontagana maalinn pidi olema Muinas-Eesti tähtsamaid keskusi, mida nii sõjaliselt kaitsevõimelt kui ka ühiskondlik-poliitiliselt kandevõimelt võiks võrrelda Viljandi, Tartu ja Otepääga, samuti Saaremaa maalinnadega. Need kõik asetsevad omaaegsete teede ääres või nende sõlmpunktis. Seda erandlikum ja kummalisem näib Soontagana maalinna asukoht.
Tundub, et meie kujutlus Soontagana maalinnast ja tema asukohast on kujunenud suureit jaolt möödunud sajandil avaldatud kirjelduste mõjul. Oma osa on etendanud ka A. Saali jututus «Vambola», kus meie silme ette manataks pilt keset mädasood seisvast linnusest, mille ainsaks ühenduseks
muu maailmaga oli kitsas salatee. A. Huecki kirjelduse järgi (1846) näinud soo välja kul lage lai veeväli. Sealjuures pole kellelgi olnud kahtlust, et linnuse asukoha valikul on olnud ainumääravaks kaitsehuvid.
Ometi näib, et linnuse asukoha mõistmiseks tuleb arvestada muidki tegureid. Kõigepealt tekib küsimus linnuse tagamaast, s. o. piirkonnast, mille rahvastik võttis otseselt osa tema ehitamisest ja korrashoiust. On põhjust arvata, et linnuse tagamaa ei ole piirdunud ainult Mihkli-poolse küljega, vaid hõlmanud ka Vigala-poolset. Vigala kandi rahvatraditsioonis on maalinn tuntud niisama hästi kui Mihkliski. Linnust ümbritsev soo kannabki Vigala-poolset Avaste nime. Üldse võib Mihkli ja Vigala vahel jälgida tihedaid sidemeid. Peamine ühendus käis seejuures üle Avaste soo. See oli vana põline tee, mis Mihklist tulles laskus Kurese küla juures soole ja viis Maalinnast mööda Parasmaale, kus ühines Lõunapoolt Vana-Vigalasse mineva teega. Maalinna võis seega pääseda mitte ainult Mihkli-Kurese, vaid ka Parasmaa-Avaste poolt. Kõnesolevat teed kasutati käesolevalgi sajandil Vigalast Mihkli laadal käimiseks. Samuti mäletatakse, et seda teed pidi on minevikus Kurese SaIumäelt Vigalasse ehituspaasi veetud. Ka XV sajandil praegusesse Kivi-Vigalasse raiatud kivilinnuse materjal toodud Mihklist. Sama tee Ieiame Mellini atlases.
Maalinna juurde tuli veel üks tee: see suundus hilisema Kõima mõisa juurest loodesse, pöördudes Kibura küla lähedal (Rõkkapuu talu juures) põhja-kirdesse Maalinnani ja sealt edasi samas suunas üle soo. Kiburi-Maalinna vaheline lõik on sellest kasutusel praegugi. Nii leiame linnuse asetsevat tema
juurde kuuluva asustuspiirkonna keskel, ühendatuna nii Mihkli- kui ka Vigala-poolsete küladega. Sellist asendit kinnitavad Liivimaa kroonika andmed, mille kohaselt linnus oli vaenuväe sissetungi korral tema väesalkade kogunemispaigaks. Viimane valiti ikka seillisesse kohta, kuhu jooksid kokku teed. Need polnud ainult puhtkohaliku tähtsusega. Kroonikast nähtub, et Soontagana maalinna kaudu kulges Pärnu poolt tulev ühendustee Harjusse ja Rävalasse. 1219. aastal kasutasid sakslased ja nende liiduväed sõjakäigul Põhja-Eestisse just seda teed.
Kirjeldatud teid kasutati esijoones talviti. Ent linnusega peeti neidpidi ühendust aasta ringi. Sellest annab tunnistust puupakkudest sillutis: Kurese-Maalinna vahelist pakkteed mainitaks möödunud sajandi kirjeldustes. Teepakud tulid nähtavale magistraalkraavi kaevamisel 1920-1930-ndail aastail.
Teeolude ja muude linnuse ajaloo oluliste küsimuste selgitamisel pakub suurt huvi Avaste soo kujunemiskäik. Ajaloolast huvitab mõistetavalt esijoones küsimus: milline oli Avaste soo linnuse kasutamjse ajal? Kas niisama vesine ja läbipääsmatu nagu XIX sajandil või XX sajandi algul? Milline
nägi soo välja ühel või teisel ajajärgul, see olenes muidugi mitmetest teguritest, sealhulgas kliimast, millele vastavalt võis soo olla vesisem või kuivem. Juba see asjaolu ise kinnitab, et soo ilme muutus sajandist sajandisse ja seda mitte ainult ühes suunas.
Avaste soo puhul tahaks eraldi tähelepanu juhtida vee äravoolule, mis siin maapinna vähese languse tõttu on üsna vaevaline ning paistab, et aegade jooksul üha nõrgenenud. Teatud osa võisid seejuures etendada maatõusu erinevused, kuid piirkonna väikesi mõtmeid arvetades ei saanud need olla kuigi suured. Nii või teisiti, XX sajandi alguseks olid looduslikud väljavooluteed Avaste soost sulgunud. Ent veel Mellini atlases leiame soo Avast poolsel küljel lõunast põhja suunduva oja. Tõenäoliselt väljus soost varem teisigi veesooni. Vee väljavoolu pidurdudes tõusis põhjavesi ja kiirenes turba juurdekasv. Sellega on nähtavasti kaasnenud soo mõningane laienemine ümbritseva mineraalmaa arvel. Vanemate inimeste mäletamise järgi olevat äärealade kraavitamisel nähtavale tulnud tammekände. Teatud kinnitus sellele pakub kivikalme Avaste soo põhjaküljel Koastu Rumma külas endise Tõigiva talu maal. Kuigi kalme ise on Iõhutud, saab ta asukohta siiski fikseerida (veel 1976 a. leiti sealt inspekteerimisel paar luukildu). Kalme, mis paikneb vanal põllulapil päris soo serval, on vaieldamatu tunnistus muinasasustuse olemasolust soo põhjaäärel, kusjuures võib arvata, et osa vanast põllumaast on jäänud soo alla. Muide, vanemad kohalikud elanikud teavad seal soo äärel näidata mõningaid vanu majapidamiskohti. Oletatavasti pole soo laienenud ainult äärtele, vaid matnud enda alla ka mineraalmaasaari, millest mõni võis olla isegi asustatud.
Ei tule muidugi arvata, et Avaste soo oleks tekkinud ainult mineraalmaa soostumisel veereziimi halvenemise tõttu. See eeldaks, et siia mere taganemisel aastatuhandete eest moodustunud laguun oleks eelnevalt täiesti kuivanud. Tõenäoliselt jäi laguunist jäänukjärvi; soo turbalasundi vanimad osad moodustusid ilmselt nende järkjärgulisel kinnikasvamisel.
Eespool öeldust lähtudes võib oletada, et maastikupilt linnuse ümbruses võis eelmise aastatuhande lõpul ja käesoleva algul olla mõnevõrra mitmekesisem kui XIX või XX sajandil. Soo oli vahest mõnevõrra väiksem; tema madalamates osades - pole võimatu et. ka maalinna ümbruses - võis olla lahtisi veekogusid. Linnuse kultuurkihis olevad kalaluud ja soomused võiksid seda omalt poolt kinnitada. Siin-seal leidus arvatavasti arumaasaarekesi, mis olid kaetud metsaga või koguni üles haritud. Omaaegse reljeefi kohta võib loomulikult teha ainult oletusi. Küll aga on üsna kindel, et teedevõrgu kujunemisel oli sel küllaltki kaalukas osa. Niisugune maastikupilt sobjb üsna hästi kokku sellega, mida muistsest Soontaganast ja tema maalinnast kõnelevad ajaloo ja arheoloogia andmed. Kui esitatud mõtted Avaste soo minevikust peaksid leidma vastuväiteid, on kõnesolev probleem üks näide selle kohta, kuivõrd tihedasti põimuvad muistse Soontagana mail – ja mitte ainult seal – ajaloo- ja loodusteaduse uurimisvaldkonnad.
Evald Tõnisson, Eesti Loodus, 10, 1977, 662-667