Audru, Ehmja, Haeska, Haimre, Hallivere, Jõesse, Kasti, Kastna, Kiltsi, Kirguta, Kirimäe, Kivi-Vigala, Kloostri, Koela, Koluvere, Koonga, Kärbla, Lihula, Liivi, Loodna, Lümandu, Maidla, Massu,Matsalu, Nurtu, Paadrema, Palivere, Parila, Päri, Päädeva, Päärdu, Sallinkose, Sipa, Sulu, Suure-Rõude, Sõtke, Taebla, Tagavere, Tahu, Teenuse , Telliste, Tolli, Tõstamaa, Ungru, Uuemõisa, Uugla,Vaimõisa, Valgu, Vana-Vigala, Varbla, Velise, Virtsu, Võnnu.
Kastna mõis
Kastna ehk varasema nimetusega Kaskenne kohta on esimene teade 1228. aastast, kui asutati Osilia piiskopkond ning ordul õnnestus kaubelda maa-ala Kastnast kuni Vaisteni, mis jäid ordu vallata kuni Liivi sõjani. Eesti vallutamise aegu käis Tõstamaa ja selle ümbrus, siis ka Kastna, Lihula piiskopi, Riia piiskopi ja teiste ordu asjameeste vahel käest kätte.
Vallutajate põhjendus oma vallutustele oli ristiusu toomine paganatele ja nii ehitas tsistertslaste ordu 1265 – 1280 omale Lihulasse kloostri. Lihula naistsistertstlased ehitasid Kastnasse Püha Maria Sündimise kabeli, mis on üks varaseim usumärk kogu kihelkonnas. Selle kabeli ehitamise aeg ei ole teada, arvatavasti ehitati suhteliselt vaiksel ajal 1280 datel aastatel, on aga võimalik, et alles peale Jüriöö ülestõusu. Tänu kabelile jääb Kastna aasta-sadadeks Kihelkonna usuelu keskuseks. Kirikuna kasutati ilmselt Püha Maria Sündimise kabelit. Rahvajuttude järgi olevat tollal kiriku (kabeli) juurde maetud inimesi püsti? Tõstamaa on sel ajal hoopis rahvavaesem ja tähtsusetu kohake.
1320. aastal kinkis ordumeister Gerhard von Jorcke Kaskenne (Kastna), Wattele (Vatla), Hoveselle (Hõbesalu, Vatlast 2,5 km. Põhjas), Normese (Nurmiste?), ja Karreferi (Karevere) Padise kloostrile. Mõne aasta möödumisel (1364) vahetas ordumeister kingitud külad Tallinna Dioteesilt (kellele allus Padise) tagasi. See on arvatavasti ka Kaskenne (Kastna) esmamainimine.
Viimane ordumeister Gotthard Kettler andis 1565. aastal Kastna (Kaskenne) mõisa Pärnu ordukomtuuri sekretärile Barthdomöus Meeliusele, kes oli abielus komtuuri Rotger Wulffi tütre Barbaraga. 1575. aastal oli mõis vähemalt ühe hoonega olemas. Nimelt peatub sel ajal Kastna mõisas väeosa Läänemaalt tulnud Taani sõdureid, keda juhtis hertsog Magnus.
1613. aasta Kirikuvisitatsiooniprotokollis mainiti Neitsi Maarja sündimise kirikut “in pago civium Pernavensium” Pärnu elanike külas Kastna mõisas. Legend räägib, et kiriku lasksid Kastna hiide ehitada skandinaavlastest kaupmehed, kes pääsesid merehädast.
1617. aasta oli Rootsi kuningas Gustav Adolf vallutanud Pärnu ja 1627. aastal moodustas siinsetest kihelkondadest Pärnu krahvkonna. Pärnu linnal õnnestus krahvkonnast välja jääda ning säilitada linnale kuuluvad alad. Nende hulka kuulus ka Kastna.
Teadaolevalt kuulus mõis Meelius'e perekonnale üpris pikka aega. 1665.aastal müüs Barbara Wulff, Bartholomäus Meelius'e lesk, mõisa 400 marga eest Pärnu linnale. Teiste andmete kohaselt oli müüjaks Barbara Wulffi uus peigmees Fritz on Briel ning müümise aastaks oli 1625. Kastna linnamõis rajati 1665. aastal.
1624. aastal märgitakse Tõstamaal puust Püha Peetruse kabelit, kuhu eestlasest pastor Pärnust käis jutlust pidamas, kuid jääb mulje, et rahvas ikkagi Kastna kabelis või nagu seda nimetatakse – kirikus – käis. Alles 1672. aastal kurdetakse, et Kastna kabel on vilets, istmed puuduvad ja kantslit ei olegi. Pealegi toodi suureks puuduseks kaugus (üle 7 km.). 1674. aastal toodi kirik Kastnast ära. See tähendab, et kabel jäi sinna, aga seda ei kasutatud nagu enne.
Vähemalt 16. sajandisse kuulub ka rahvajutt Kastna kiviristist, kus põllul töötav tüdruk teda tõmbama tulnud noormehe sirbiga tapnud. Tapja maetud kaelast saati maa sisse ja künud tal adraga pea otsast. Ristil käidud haigeid kohti, paiseid ja paistetusi ravimas-vajutamas. Rist olnud veel 1930-ndal aastatel püsti, kuid kolhoos lükanud selle kivihunnikusse. Risti asukoht oli Ennu talu maadel Poolu laudast tuleva tee ja talu vahel.