Keskaegse asustuse jälgi Märjamaa ümbruses

Julkaisupäivämäärä: Nov 25, 2013 7:21:13 PM

Paljusid keskaegseis ürikuis ja kroonikais mainitud kohanimesid ei eksisteeri enam ammu ega ole need ka kaartidele jõudnud. Mõndagi sajandeid püsinud ja siis sõdades hävinud asulat on püüdnud ajaloolased ja kodu-uurijad kindlaks teha ja anda nende asupaik tänapäeva kaartidel, täites lünki meie vanema asustuse uurimises.

1975. a. kevadel külastas autor Märjamaa ümbrust, kus õnnestus kohalike asjasthuvitatud elanike kaasabil leida jälgi mõnest aegade jooksul kadunud keskaegsest mõisast ja muust asustusest.

Üks selliseid kohti asub Märjamaalt umbes 9 km loodes, soode ja metsadega piiratud Päädeva külas tänapäeva mõistes Loodna külanõukogus, Teenuse kolhoosi territooriumil Koidu pere juures. Rahvas teab näidata põllul pisut kõrgemat kivist küngast, mida juba vanaisadest saadik on kutsutud ”kirikuasemeks”. Koht köitis 1924. a. Märjamaa kihelkonnas ajaboolist traditsiooni kogunud Ülikooli stipendiaadi M. Kiisemanni tähelepanu, kes seda ”kirikuaset” pidas Uexküllide Kirguta mõisaks. Veel hiljuti kandis Päädeva küla Kirguta paralleelnime. Olgu mainitud, et Kirguta-nimelisi kohti tuntakse Eestis veel Harju rajoonis Keila lähedal (ehkki tänapäeval unustatud) ja Rakvere rajoonis Einmani asunduse

lähedal ning võib arvata, et nimi on tulnud ürikuliselt tuntud Kirkota-nimelisest vasallist, kelle algkodu oligi Keila lähedal Kirguta (P. Johansen).

On põhjust oletada, et samal aadlisool oli seos juba enne Uexkülle ka Märjamaa Kirgutaga. Uexküllide ajajugu uurinud ajaloolase G. O. Hanseni (1900) järgi oli Kirguta esimene omanik Christoffer Uexküll Veliselt, kelle testamendist on juttu 1530. a. Nõukogude ajaloolane H. Ligi (1961) on suutnud tõestada Christoffer Uexkülli Kirguta valdust juba 1527. a. Pärast Christofferi surma pärisid Kirguta koos naabruses asuva kahe adramaa suuruse Virita külaga (Wyritha) tema pojad.

J. Renneri kroonika teatel toimunud Liivi sõja päevil 1560. a. Läänemaal talupoegade ülestõus, mille ohvriks langes mitu mõisat. Kirgutas tapsid talupojad mõisnik Otto Uexkülli (Otto Uxel von Kircheta) ja Jakob Uexkülli Lümandust. 1586. a. Rootsi revisjoni andmeil kuulus kümne adramaa suurunee Kirguta mõis juba Joachim Grevele, kelle naise isa oligi 1560. a. tapetud Otto Uexküll. Samas lisab revisjon, et Otto naisele olevat tekitatud haavu. 1560. a. hävisid mõisa valdust tõendavad dokumendid.

Võib arvata, et edaspidistes sõdades hävines Kirguta mõis ja selle asemel jäi püsima samanimeline küla, kuna mõisa funktsioone hakkas kandma Päädeva mõis. Nii XVIII sajandi lõpust pärineval Mellini kui ka Schmidti 1871. a. Eestimaa kaardil esineb Kirguta (Kirkota) küla, mis kuulub Päädeva mõisa alla. Mellini kaardil on näidatud ka Virita (Wirrita).

Ainuke jäänus endisest mõisast püsib Päädeva küla Koidu pere põllul Sipa—Lümandu teest umbes 300 m põhja pool leiduva kivivare näol. Teiste hoonete alused on põllu puhastamisel arvatavasti ära veetud uute hoonete vundamentideks. Säilinud hooneaseme puhul on tegemist ilma sideaineta laotud maakividest vundamendiga, mis kandis nähtavasti puitehitist. Kohaliku elaniku Eduard Elmiku teatel olevat põllult kündes leitud vaskrahasid, kuid enamikus hilisema päritoluga (XVIII saj. algus). Tema kadunud isa oli rääkinud, et sinna kohale olevat tahetud kirikut ehitada, kuid mis päeval püstitatud, see öösel lammutatud. Viimaks võetud nõuks panna härjavankrile paekoormad ja lastud vabalt minna. Härjad jäänud peatuma Märjamaa praeguse kiriku kohale, kuhu kirik ka ehitatud.

Teine, alles XVIII sajandil kaotatud mõisa koht on Märjamaalt umbes 5 km idas Sarapiku pere lähedal. Siin olevat asunud varem Telliste mõis, hilisema Orgita mõisa eelkäija. Enne Liivi sõda kuulus Telliste Päädeva ja Vaimõisa omanikule Heinrich Fahrenbachile. Rootsi valitsuse poolt läänistati mõis

Eestimaa kubernerile Heinrich Classonile, sest senine omanik oli poolakate teenistusse läinud. Classoni tütre Elini abielu kaudu Clas Flemminguga sai Telliste koos naabermõisate Vaimõisa ja Mõisamaaga Flemmingute valdusse, kelle käes püsis kuni 1696. aastani. 1720. a. panditi Flemmingute mõisad kindralleitnant Carl Adam Stackelbergile ja tema pojale Reinhold Matthiasele. 1724. a. ostis need mõisad koos vahepeal karjamõisaks muudetud Tellistega Karl Heinrich v. Rosenthal. Tema poeg Johann Adolf muutis Telliste jälle iseseisvaks mõisaks, kuid juba uude kohta Pärnu-Tallinna tee äärde, ja nimetas selle oma perekonna nime järgi Rosenthaliks (eestikeelne nimi Orgita). Veel XVIII sajandi kaartidel esineb Vana-Telliste (Alt-Tellist) koos Uus-Tellistega (Neu-Tellist) Orgita karjamõisatena.

Vanast Telliste mõisast on säilinud Sarapuu perest idas umbes 1 ha suurune hooneasemetega ülekülvatud ala, mille keskel kerkib ligikaudu 2 m kõrgune küngas - endise mõisaelamu ase. Rahvajutu järgi olevat selle künka all veel säilinud keldrid ja idaosas asunud kaev. Sarapiku perenaise Alma

Pöörmani teatel leitud elamu asemelt umbes 60 aasta eest suur, ligi 4 kg raskune hõberaha (hõbedakang?). Samas tulnud päevavalgele maopeaga sõrmuseid ja mustriga ahjukahli tükke. Endise mõisa põhjaküljel asub maakivireana märgatav piklik hoonease, mida kutsutakse Porojommi saunaasemeks. Kogu hoonetest vaba ala olevat olnud varem põlluna kasutusel ja selle pinnalt korjatud kivid varemeile. Et põldu olnud suurte kivide tõttu raske künda, jäetud see maha ja muudetud karjamaaks. 1586. a. revisjoni teatel oli Telliste mõis 34 adramaa suurune ja selle saanud Classon Rootsi kuningalt Erik XIV.

Kolmas, arvatavasti mingi suurem asula, on keskajal paiknenud Sulus, umbes 10 km Märjamaalt lõunas Konuvere jõe ääres. Siin reedab keskaegse ehituse olemasolu Kihuna pere aias kõrgel Konuvere jõeharu kaldal umbes meetrikõrgune paemüür. Paika kutsutakse Kihu munkade kabelikohaks. J. Jung (1910) teab lisada rahvasuust kuulduna, et poolakatest riisujate eest põgenenud mungad kirikutorni, kust nad pealetungijaid tagasi tõrjudes neile kive treppi mööda kaela kukutanud. Et poolakad munkadest nii ei ole jagu saanud, pannud nad kiriku põlema. Sellest ajast pidigi see koht varemeis seisma.

Kohaliku 80-aastase elaniku Ann Parnabase jutu järgi olevat veel 1927. a. alles olnud kaetud võlvidega varemed ja näha ka telliskivipõrand. Müüridest kivide vahelt leitud vanu rahasid, neist vanimad olnud pärit orduajast, mitmel mündil leidunud augud. Ka kündmisel ligidasel põllul saadud münte. Samas läheduses tulnud päevavalgele paesillutis - vana tee koht. Veel hiljuti leitud elektripostide paigaldamisel varemekünkast umbes 40 m kaugusel 1,2 rn sügavuselt inimluid. Samas teadis vanake näidata teisel pool Haimre—Velise teed endise Sulu karjamõisa põllul kohta, mida kutsutakse Ristialuse põlluks. Seal olnud kalmistu, kus veel 1890. a. paiku leitud kivist ristialuseid.

Sulul elunev 90-aastane Jaan Limberg teadis lisada, et varem läinud Sulult palktee Velise Kilgile. Sulul olnud vanasti paberivabrik.

Nii palju vanarahva juttu Sulu salapärasest ehitusest. Kahjuks pole teada mingeid ajaloolisi andmeid Sulu kohta, mis heidaksid pisutki valgust selle metsakolka asustusele. 1699. aastast pärineval Haimre mõisa plaanil on näidatud arvatavasti ka kõnesolev hoone Sulu (Sullo By) külast pisut läänes,

kuid selle juures pole mingit seletust. Plaan näitab Sulu külas põhja pool Konuvere jõge neli peret, lõuna pool jõge asub veski (Sullo quarn) ühe perega.

Võib arvata, et kunagi asus siin katoliku ajast pärinev kabel. Viimase kasuks räägib hoone idast läände suunatud pikitelg ja ebausukombeid jätkanud eestlaste poolt oletatava hoone müüripiludesse peidetud ohvriannid. Kalmistu olernasolu annab arvarnusele veelgi toetust.

Uno Hermann, Eesti Loodus, 4, 1978, 252-255