25. Wilhelm von Hohenzoller

Saksamaal. Ema poolt oli tema vanavanaisa Saksa kuningas Albrecht II (1397-1439) ja vanaisa Poola kuningas Kazimierz IV (1427-1492). Tema eellaste hulgast leiduvad Habsburgid. Wilhelmi isa oli Ansbachi valitseja ja vend Preisimaa hertsog. Sugulaste hulgast leidus mõjukaid valitsejaid. Sedasi oli ka Wilhelmil noore mehena vaid üks suund ehk tõusta mingiks valitsejaks. Perekond nägi aga Wilhelmile ette vaimuliku karjääri, mis Wilhelmile endale aga ei sobinud. Vaimulikus teda ei pühitsetud ja hiljem püüdis ta koguni Liivimaad sekulariseerida ehk ühiskondlikku elu usust eemaldada.

Kusagil 1520. aastate keskpaiku õnnestus Wilhelmil hankida endale Mainzi ja Kölni toomhärra kohad. Karjäärivõimalusi seal aga näha polnud ning otsingud suurema võimu järele jätkusid. Vend Albrecht proovis aastal 1525 Wilhelmist teha Masoovia hertsogi. See plaan aga ebaõnnestus.

Riia peapiiskopiks 1528. aastal valitud Thomas Schöning soovis taastada peapiiskopi sõltumatuse ordumeister Wolter von Plattenbergist. Wilhelmi vend Albrecht lubas siis Schöningile tuge paavstilt ja soovitas tal endale abiks võtta riigivürstist koadjuutor. Esialgu pakkus ta selleks välja kolm kandidaati ja nende hulgas Wilhelmi. Hiljem hakkas ta Albrecht Wilhelmit rohkem esile tõstma ja sedasi nõustus Thomas Schöning 1529. aasta septembris Wilhelmi endale koadjuutoriks (esindajaks ja järglaseks) võtma. Järgmisel aastal saabuski Wilhelm Liivimaale.

Wilhelm tundis, et kohalikud maaisandad ei soovi tema võimu kasvamist, kuid ei jätnud selle püüdlemist. Selleks tekkis talle äärmiselt soodne juhus, kuna tema nõunik ja Läänemaa üks rüütelkonna juhtidest Georg von Ungern läks koos teiste vasallidega piiskop Reinhold von Buxhoevedeniga tülli ning otsustas tolle asemel piiskopiks teha Wilhelmi.

1532. aasta aprillis külastas Wilhelm Haapsalus resideeruvaid mässulisi aadlikke ja asus koostama tegevskava Osilia piiskopiks tõusmiseks. 12.11.1532 valisidki Läänemaa aadlikud ja osa toomkapiitlist Wilhelmi piiskopiks ning Wilhelm läkski 21.11.1532 Haapsallu. Selleks ajaks oli selge, et piiskop Reinhold oma ametist vabatahtlikult ei loobu. Kuressare foogt Gotthard von Gilsen oli koos Saaremaa aadlikega Reinholdile truuks jäänud. Nii jäigi esialgu Wilhelmile Osilia mandriosa ja saared jäid Buxhoevedenile. Siit algaski nn. Saare-Lääne vaenus, mis kestis aastani 1536.

Siit edasi proovis  Wilhelm Osiliat sekuleerida ja muuta see ilmalikuks vürstiriigiks. Kohati kõneldi Wilhelmist kui „Liivimaa kuningast“. Vaenus kulges Wilhelmile algusest peale negatiivselt. Selgus, et paavst oli Reinhold von Buxhoevedeni juba 3.8.1532 piiskopiks kinnitanud ning Wilhelmi katsed seda tühistada ebaõnnestusid. Järgmisel kahel aastal rüüstasid Reinhold ja Wilhelm vastastikku võimu all olevaid alasid. Wilhelm lootis, et 1.4.1533 sõlmitud Võnnu liit Liivi ordu maameistri, maamarssal Hermann von Büggenei ja Riia linna vahel annab talle toetust. Tegelikult tekkis tal aga vastasseis Pärnu ja Tallinna komtuuride ja Maasilinna foogtiga. 1534. aastal toimunud Viljandi maapäeval ühinesid Wilhelmi vastu kõik Liivimaa seisused ning Wilhelm oli sunnitud Haapsalust lahkuma. Juulis 1536 lahendati olukord lõplikult Reinholdi kasuks. Wilhelm sai selle eest rahalise kompensatsiooni, aga piiskopiseisus oli läinud.

Hiljem läks Wilhelmil pisut paremini. Pärast Riia peapiiskopi Thomas Schöningi surma 1539. aastal sai Wilhelmist Riia peapiiskop. Suhted orduga olid tal aga kehvad. Wilhelm tegi koguni plaani sõtta astumiseks ordu vastu ja pärast lühikest sõjategevust Wilhelm vangistati. Siis sekkus asjade käiku aga Poola ja Wilhelm ennistati 1557. aastal piiskopiks.

Järgmisel aastal algas Liivi sõda. Oma positsioonide säilitamiseks alistus Wilhelm Poola kuningale. 1562. aasta lõpul Wilhelmi tervis halvenes ja 4.2.1563 ta suri Riias. Sedasi tuli Wilhelmist viimane Riia peapiiskop.