Audru, Ehmja, Haeska, Haimre, Hallivere, Jõesse, Kasti, Kastna, Kiltsi, Kirguta, Kirimäe, Kivi-Vigala, Kloostri, Koela, Koluvere, Koonga, Kärbla, Lihula, Liivi, Loodna, Lümandu, Maidla, Massu,Matsalu, Nurtu, Paadrema, Palivere, Parila, Päri, Päädeva, Päärdu, Sallinkose, Sipa, Sulu, Suure-Rõude, Sõtke, Taebla, Tagavere, Tahu, Teenuse , Telliste, Tolli, Tõstamaa, Ungru, Uuemõisa, Uugla,Vaimõisa, Valgu, Vana-Vigala, Varbla, Velise, Virtsu, Võnnu
Lihula mõis
Lihula (Leal) on kogu Eestimaa keskpunktiks olnud juba esimeste võõrvallutajate saabumisel. Kui mujal Eestimaa aladel rööviti ja sõditi, leiti lääneranniku läheduses koht, kuhu võiks Eestimaa piiskop oma asumuse sisse seada. Selleks kohaks oli Lihula, millest tuli hiljem ka Osilia piiskopkonna piiskopi residents. Kivilinnus ehitati aastail 1238-1242, mis oli piiskopi residentsiks kuni 1251. Seejärel jäi Lihula piiskopkonna ja ordu ühislinnuseks. Lihula ümbruskonna maad aga olid piiskopimõisa maad 214 adratalu ja 305 adramaaga (1560). Liivi sõja ajal sai Lihula linnus kõvasti kannatada.
Rootsi kuningas Gustav Adolf müüs 30.5.1630 oma ratsaväekindral Ake Tottile ja tehing kinnitati 16.3.1636 ka kuninganna Kristiina poolt. Kokku kuulus mõisa siis 151 adramaad + 18 üksjalga ja tehingu hinnaks oli 14504 riigitaalrit Harju-Viru õiguse järgi. 22.11.1631 kinkis Gustav Adolf "Haus Leal" koos 3 pandiadramaaga, mis kuulusid Ewold Patkullile ja Ake Tottile. Nähtavasti oli tegemist osa Lihula mõisa maadest. Mõisavalisejaks: 1636-45 Blasius Smetana, 1657 Hans Mex, 1665 Peter Skogh. 1668-1677 oli rentnikuks Johann Heinrich Derfelden ja alatest aastast 1677 oli valitsejaks Hans Calmann.
Esimene mõisahoone väljaspool linnust valmis 1654.