Julkaisupäivämäärä: Nov 23, 2013 8:26:6 PM
Eestist leidub hulk Mustjärvi, Must- ehk Mustajõgesid ja ka Mustaojasid. Pole kahtlust, et sellise nime põhjustas veekogu tume rabavesi või tema põhjas lasuv mustjas turbapinnas. Nii mõnigi Musta-nimeline kohanimi on jäänud püsima mägedele, metsadele ja taluperedele. Võib arvata, et palju selliseid kohanimesid on pärit üsna kaugest minevikust. Osa neist on aegade jooksul kadunud, osa püsib veel tänapäevalgi. Ka nii mõnigi nüüdsest maastikust kadunud Musta-nimeline oja on jätnud endast jälgi koltunud ürikuis ja rahvapärimustes.
Üks säärane, juba XIII sajandi lõpul ürikutes mainitud Mustoja (Mustoya) asus tollal taanlastele kuulunud Harjumaa ja Saksa vallutajate poolt rajatud Saare-Lääne piiskopkonna piiril. Tänapäeva mõiste järgi võime kohta lokaliseerida Rapla rajoonis Kabala ja Kasti-Mõisamaa vahelisel soisel alal Konuvere (Konovere) jõe lähistel.
XIII sajandil oli taanlaste ja sakslaste võimu siinne kokkupuuteala küllaltki hõredalt asustatud, seetõttu puudus ka täpsem piiri määratlus. Aeg-ajalt tekkis aga siingi kas metsaraie või heinategemise puhul arusaamatusi ja siis püüti selgitada täpsemalt valduste piire. Nii toimus sajandi lõpuveerandil pooltevaheline piiriselgitus, milles ürikuliselt mainitakse palju kohanimesid. Toome siin neist ainult mõne.
Üriku väljastamise asetab tuntud asustuseuurija P. Johansen kronoloogiliselt 1284. aastasse. Piiriselgitamine algas Torresso-nimelisest kohast, kulges Mustoya kaudu edasi põhja poole Nitenpinde jõeni ja sealt Lummede (Lümandu) poole, tookordsete von Lode valduste ja Kabala (Capell) küla vahel.
Toresso nimi esineb XVIII saj. lõpul välja antud Mellini kaardil ja ka tänapäeval tuntakse Valgu ning Järvakandi vahel Tõrasoo-nimelist kohta. Nagu näha, on selline valduste piir väikeste muudatustega jäänud püsima ka hiljem maakonna piirina, nii Tõrasoo kui ka Mustoja joonel ja veel edasigi. Kahjuks ei õnnestunud käesoleva sajandi kolmekümnendatel aastatel P. Johansenil Mustoja asukohta määrata, sest ta oletab selle nime all Konuvere jõge. Arvatavasti ei kulutanud Johansen Mustoja asukoha selgitamiseks kohapeal vaeva, vaid piirdus ainult vanemate kaartide uurimisega. Teatavasti puudub oja XVIII saj. Mellini kaardil. Küll on ta aga kantud XVII saj. mõisaplaanidele, kuid seal puudub nimi. Ka 1871. a. J.H. Schmidti Eestimaa kaardil on oja näidatud nimeta. Kuid nii XVII saj. plaanidel kui ka Schmidti kaardil leidub oja idakaldal kohanimi Musta (Mõisamaast umbes 1,5 km kirdes), mis mõningal määral aitab lahendada ka Mustoja küsimust. Arvesse võttes tänapäeva maastikus erinevaid ojasid ja kraave ning võrreldes neid varasema kaardimaterjaliga, võime Mustoja kunagise asukoha siiski taastada. Selles on teeneid kohaliku ”Tasuja” kolhoosi kodu-uurijal M. Uustalul. Siinne rahvas tunneb veel praegugi Mustojaga seoses olevaid kohti. Mustoja nime kannab Konuvere jõkke endise Modra veski lähedal suubuva oja alamjooks ja Konuvere (kohapeal Jaaniveski või Modra) jões just oja suudmel asub Mustasilma nime kandev sügav koht. Tänapäeval on see oja kogu ”Tasuja” kolhoosi maade ulatuses muudetud magistraalkraaviks, mis juhib vett Konuvere jõkke Orgita ja Kabala vahelistest rabadest. Oja ülemjooksul, nn. Paadu karjamaal leiduvaid veeniresid kutsutakse Pilli ojaks. Paadu- ja Musta-nimelise koha leiame ka XVII saj. plaanidel. Oja idakaldal asus üksi Musta talu, selles peremees oli Andres Must. Musta talu likvideeriti möödunud sajandil. Kodanlikul ajal teostatud maareformiga asutati samas paigas Musta asundustalu, praegu asub seal kolhoosipere elamu.
Uno Hermann, Eesti Loodus, 7, 1975, 421-422