Julkaisupäivämäärä: Sep 16, 2015 9:2:2 PM
1210 võndlaste piiramine
Suure tõenäosusega osalesid saarlased Võnnu linnuse piiramises. Mainitud on vaid eestlasi, aga kuna pool aastat hiljem lätlased ja liivlased kättemaksuks Soontaganasse tungisid, siis võib arvata saarlaste ja soontaganalaste osalemist selles Võnnu sõjakäigus.
Kuuldes, et liivlased ja lätlased on Võnnu linnusele appi tulemas, lahkusid eestlased Võnnu alt. Selle tulemusena toimus esimene Ümera lahing, mille eestlased võitsid.
1210/1211 Esimesest sõjakäigust Soontaganasse
Kui aasta 1210 jõulupüha (25.12.1210) kätte jõudis ning talve karmus kõvenes, läkitasid riiglaste vanemad mööda kogu Liivimaad, Lätimaad ja kõigile Väina- ning Koivajõe äärseile linnustele sõnumi laiali, et nad tuleks ning oleksid valmis eestlaste hõimudele kätte maksma minema. See sõnum jõudis ka Pihkvasse välja, ja et pihkvalastel siis oli meiega rahu tehtud, tuli ka suur jõuk venelasi meie omadele appi. Tulid ka maavanemad Russin, Kaupo ning ühtlasi ka Ninnus ning Dabrel teiste seltsis, ja nad liikusid riiglaste ning ristisõitjate eel, ja kogu sõjavägi järgnes neile Metsapoolesse.
Russin oli lätlaste sõjapäälik ja vanem Soteklest, kes langes 1212. (Rusins) 1208 alustas Russin kättemaksuoperatsioone eestlaste vastu, sest tema lähedased olid eestlaste käe läbi kannatanud. 1208.a. Sõlmis ta kokkuleppe Mõõgavendade ordu ja piiskop Albertiga eestlaste vastu võitlemise asjus. Osales sõjakäikudes Ugandisse alates 1208 ning kiitles sellega hiljem oma kodus. 1210-1211 sõjakäigul Soontaganasse oli ta samuti osaline. Siis rünnati Viljandi linnust. Kui ugalased ja sakalased 1211 kättemaksuks sõjaretke latgalite aladele tegid ja paljusid Russini kaaskonnast tapsid, siis tegi Russin kättemaksuretke Ugandisse ja tappis kõik kättesaadud sealsed mehed, kelledest osad ta praadis elusalt. Aasta hiljem langes ta Mõõgavendade orduga toimunud tülis. Kui ta vastaspoolel olnud Riia piiskopi ja Mõõgavedade ordu väe juhile kui endisele sõbrale kiivrit peast võttes rahuettepanekut teinud tabas tema pead ammuküti nool ja hiljem Russin suri. Tal oli vend, kes langes 1220 1220. aastal Karedal toimunud lahingus saarlastega.
Ja olles võtnud pantvange neilt liivlasilt, keda ära-andlikuks peeti, tungisid nad edasi mere äärde ning läksid sirget teed pidi mööda mererannikut ööd ja päeva, kuni jõudsid esimesse maakonda Eestimaal, mida Soontaganaks hüütakse. Kui teede valvajad sõjaväge nägid, põgenesid nad, et omadele sõnumit viia. Aga kui need, kes sõjaväes olid kõige nobedamad, koos luurajatega küladesse sisse tungisid, leidsid nad peaaegu kõiki elanikke oma külades ning kodades kohal olevat. Ja sõjavägi jagunes nüüd mööda kõiki teid ning külasid laiali, ja nad tapsid kõikides paikades hulga inimesi, ajasid neid taga lähedastes kogukondades, haarasid nende seast kaasa naised ning lapsed ja kogunesid siis Soontagana linnuse alla. Teisel ning kolmandal päeval tiirutasid nad ringi ja laastasid kõik paljaks ning süütasid põlema, mis aga eest leidsid, ja said saagiks lugematu hulga hobuseid ning kariloomi. Seda oli nimelt neli tuhat härga ning lehma, arvesse võtmata hobuseid ning muid kariloomi ja vange, keda oli ära-arvamatu hulk. Ka said paljud paganad, kes olid metsadesse või merejääd kaudu ära põgenema pääsenud, pakase käes ära külmates hukka. Neljandal päeval pärast seda, kui kolm linnust oli vallutatud ning tuleroaks antud, asusid nad säält maalt tükkis kogu riisutud saagiga lahkuma, nad liikusid aeglaselt kodupoole ning jaotasid teel saagi omavahel ühetasa ning naasid rõõmuga Liivimaale.
Oletati, et nüüd said siis eestlased kättemaksu varasemate pahategude eest Liivimaal ja Lätis. Ega see nii päris polnud.
1211 läänlaste sõjakäigust Metsapoolesse
Juba kuu aega pärast võõrvallutajate rüüstamist Soontagana maadel tegid sealsed kättemaksuks rüüsteretke Metsapoolesse. Liivlased ja lätlased koos riigalastega olid kogunenud Astijärve äärde ning ründasid seal sakslaste ja ugaunlaste (Ugandist) sõjaväele kallale. Viimatimainitud pistsid vaenlasi nähes põgenema ja neist jäi vaid üksainus maha ja sammus vaenlaste juurde ning teatas, et selsamal ööl saabuvat Liivimaale teist teed mööda rannaääritsi mereäärsete läänemaa kogukondade sõjavägi. Arvatavasti toimus see ajavahemikul 19.1-17.2.1211. See mereäärne tee olevat olnud hiljem tähtsusetuks jäänud Riia-Koivasuu-Lielupe-Salatsgriva-Häädemeeste-Pärnu tee.
Kuulnud uudise läänlaste lähenemisest tõttasid liivlased oma naiste ja laste juurde, et neid vaenlaste eest ära päästa ja kõik nad naasid oma koduste kindlustatud kohtade juurde. Järgmisel päeval tulidki eestlased, kes varem olid ära pääsenud Soontagana maade rüüstamisel ning teistest ümberkaudsetest maakondadest suure sõjaväega Metsapoolesse. Kuna kõik sealne rahvas linnustes viibis, siis süütasid nad tühjaksjäetud külad ning kirikud põlema ja tegid oma ohvritalitustega rohkesti nurjatusi kiriku juures ning surnud kristlaste haudadel. Aga riigalased ja ka Berthold Võnnust ning Russin koos kõikide lätlastega Raupa äärest koondusid Toreidasse, et neid taga ajama minna. Seda kuulda saades lahkusid eestlased rutusti maalt ega jäänud ootama kokkupõrget kristlastega.
1211 rotaallaste rüüsteretkest Metsapoolesse
Läänlaste rüüsteretke järel, umbes kuu aega hiljem märtsikuus, ründasid riigalased koos lätlaste ja liivlastega Sakalasse ja piirasid Viljandi linnust. Ka siin oli rüüsteretkel kaasas Russin. Viljandi linnus vallutati ja sakalased võtsid hetkeks vastu ristiusu. Hiljem laastasid Sakalat Kaupo ja Võnnu Berhold oma sõdalastega veelkord Sakalas, kus tapeti palju mehi ning naised võeti vangi. Sellele kättemaksuks läksid sakalased rüüstajate kannul üle Ümera jõe ja põletasid teel külad ning viisid ära naised ning lapsed. Nende järel läks teine sakalaste sõjavägi üle Ümerajõe. Nood süütasid kiriku, kus kroonika autor Henrik karjatses. Tema vara rüüstati, kari viidi ümbruskonnast kaasa, mehed tapeti, naised ja lapsed viidi kaasa.
Samal ajal ründasid rotaallased (Ridala elanikud) ning üleüldse mereäärsed eestlaste läänekogukonnad kolme sõjaväega piiskopi liivlasi Metsapooles ning Lodigeris nii, et üks vägi järgnes teisele ja ühed tulid ning teised läksid. Liivlastele ei antud ei öösi ega päeval. Nad ajasid neid taga ning tapsid neid niihästi metsade pelgupaikades kui ka järvedel ning põldudel, võtsid naisi vangi ja ajasid minema hobuseid, kariloomi ning viisid rohkesti muud röövsaaki kaasa. Nõnda jäi kohapeale vähe rahvast järele. Saarlased tungisid oma mereröövilaevadega Koivajõkke sisse ja sõitsid üles Toreidasse, kus nad Kubesele kihelkonna täiesti paljaks rüüstasid. Paljaks rööviti ümberringi kogu maakond, osa kohalikest tapeti, teised viidi vangi. Kolmandad säälseist pääsesid põgenedes ära Riiga ning palusid sääl abi paganate kallaletungi vastu. Aga riigalased, kes usina valvsusega oma linna hoidsid ja mõnede ebaustavate ära-andmist kartsid, jäid piiskopi ning ristisõitjate kojutulekut ootama.
Ei möödunud kaua aega kui uuesti eestlaste väed Ümera jõe äärde tungisid, Raupas kiriku ja kirikumõisa põlema süütasid, mööda kogu maakonda ringi tiirutades külasid ja kodasid tulele ohvriks andsid, mehi tapsid, naisi ning lapsi vangi viisid, neid metsade pelgupaikadest välja vedades.
Täpselt pole teada, kas sellel retkel ka läänlasi kaasa lõi, aga sellele järgnes riiglaste ja ristisõitjate kättemaks.
1211 suur sõjakäik Toreidasse
Vahepääl kutsusid saarlased, revalased ning rotaallased kokku suure ja tugeva sõjaväe kõigist naabruses olevaist mereäärseist läänekogukondadest. Ja nende seltsis olid kõik vanemad Saaremaalt, Rotaaliast ning kogu Eestimaalt, kelledel oli kaasas hulk tuhandeid ratsanikke ning mitmeid tuhanded laevadega tulnuid ja nad tungisid edasi Liivimaale. Ratsanikud koos jalameestega läksid esmalt Metsapoolesse, kust nad Toreidasse edasi tõttasid, teised aga tulid üle mere ning sõitsid oma röövlaevadega mööda Koivajõge üles ja ühel ja samal päeval, oma ratsanikega üheaegselt, said nad kõik kokku Kaupo suure linnuse juures, milles siis, paganate pärast hirmul olles, liivlased elutsesid, ja piirasid needsinased linnuses olijad igast küljest sisse. Ratsanikud jäid linnuse esikülje ette laagrisse, teised aga selle tagaküljele, jõe äärde oma mereröövilaevade kõrvale. Ja neile astusid lagedal vastu Riiast saadetud ammumehed, kes koos liivlastega linnust valvasid ja haavasid neist paljusid ning tapsid hulga, sest et need nimelt olid ilma sõjavarustuset ega ep olnud sel määral relvadega vilunud kui teised rahvad. Pärast seda läkitasid eestlased kõige vapramad eneste seast mööda maakonda laiali maad riisuma. Need süütasid küli ning kirikuid põlema, tapsid mõned kinnitabatud liivlased, teisi aga võtsid vangi ja nad riisusid rohkesti saaki ning ajasid härgi ning teisi kariloomi oma laagrikohta. Ja tappes härgi ning muid kariloomi ja ohverdades neid oma jumalaile, palusid nad neilt poolehoidu. Aga tapetud loom langes vasakule poole ja näitas seega jumalate pahameelt ja see oli ebasoodus ettekuulutusmärk. Nemad aga ei taganenud oma algatusest, nad ründasid linnuses olijaid, kuhjasid puuvirnu, kaevasid alt linnuse mäge ja lubasid ise jääda sinna "magama", see tähendab igavesti, kuni nad ep ole kas linnust hävitanud või liivlasi eneste nõusse pehmitanud, nii et need sedasama teed mööda läheksid koos nendega Riiga hävitama. Sigulda orduvennad aga teatasid sellest riiglasile ning nõudsid ristisõitjate abi. Ülepääkaela ilmunud linnuses sisse piiratud liivlaste käskjalad (Riiga ja) jutustasid silmaveega kõigist neist viletsusist, mida liivlasil ning lätlasil on tulnud paganate pärast kannatada ja palusid piiskoppe tungivalt, et need oma kiriku vabastaksid, läkitades välja oma mehi. Piiskopid õhutasid kohe oma rüütleid, tegid pattude-andeksandmise tõotusega ristisõitjaile ning kogu rahvale kohustuseks, et nad oma vendadele liivlasile appi tõttaksid ning Issanda toetusel eestlaste hõimudele kätte maksaksid.
Ja orduvennad ühes ristisõitjatega ning Helmhold Plesses ja rüütlid asusid minema, panid oma sõjavarustuse selga ning ehtisid oma ratsud kaitsekarraga. Koos oma jalameestega, liivlaste ning kogu oma kaaskonnaga tungisid nad Koiva jõe äärde ja liginesid, kui nad üle Koiva läinud ning kogu öö edasi rühkinud, juba paganaile. Ja nad korraldasid sõjaväe, andsid sellele lahingu juhtnööre ning läkitasid jalamehed ette seda suurteed mööda, mis läheb Vandekülasse, ratsanikud aga järgnesid parempoolset teed pidi. Ja jalamehed sammusid ettevaatlikult ning võitluskorras ja kui nad hommiku kätte jõudes mäest alla läksid, silmasid nad linnus ning paganate väge, aga org oli nende vahel. Kui nad siis otsekohe rõõmutrummi olid löönud, tõttasid nad rutuga paganaile vastu, lõbustades meeste meeli muusikariistade ning oma lauluga ning kutsudes Jumala armu eneste üle. Ja kui nad üle ühe ojakese olid läinud, tegid nad üürikese peatuse, et ühtekokku koguneda. Kui paganad seda nägid, heitusid nad ära, arvates asjade käigu otsustatud olevat ja nad jooksid, haarasid kilbid kätte, ühed neist sööstsid hobuste juurde, teised hüppasid üle tarandi, nad kogunesid kõik ühtekokku, oma kisaga panid nad õhu värisema, suure hulgaga tormasid nad kristlasile vastu ning loopisid nende pääle odasid nagu vihmavalagut, Kristlased püüdsid oma kilpidega odasid kinni, aga kui need otsa lõppesid, haarasid vaenlased mõõgad, sammusid veel lähemale ning astusid võitlusse. Haavatuid langes maha - paganad võitlesid mehiselt. Rüütlid sööstsid, nähes nende vahvust, otsekohe vaenlaste keskele, nad ajasid neile oma kaitsekarras hobustega hirmu pääle, paljud virutasid nad siruli maha, teised lõid nad põgenema, ajasid põgenejaid taga, kinnipüütuid tapsid nad mööda teed ja põlde pidi. Liivlased koos ammumeestega jooksid linnusest põgenevaile paganaile vastu, tuuseldasid neid teel ning võtsid neid enese vahele sulgu, lõid neid maha ja ajasid seesarnase tuhinaga taga kuni sakslasteni välja, et vähesed neist eluga pääsesid ja et sakslased koguni mõned taga-ajavad liivlased tapsid, kes eestlaste sarnased. Aga mõned eestlased põgenesid teist teed mööda, mis läheb linnuse lähitsi Kovajõe juurde ja need pääsesid oma sõjaväe teise osa juurde ära. Aga neid tapeti suur hulk mäest allaminekul jälitavate rüütlite poolt. Seal sai orduvend Everhard surma ning mõned meie rüütlitest said haavata. Vahepääl kogunes piirajate sõjaväe teine osa, nähes omade meeste hukatust, künkale, mis linnuse ja Koiva vahel ja tegi ettevalmistusi enese kaitsmiseks. Aga liivlased ning kristlaste jalamehed sööstsid saagi juurde, haarasid hobused, keda sääl oli tuhandeid, ega ep hoolinud võitlusest paganate vastu. Aga rüütlid ning ammumehed ründasid eestlasi, kes olid künkale paigale jäänud ja surmasid neid hulga. Seepärast need siis palusid rahu ja tõotasid ristimise sakramendi vastu võtta. Rüütlid uskusid nende juttu ning läkitasid piiskopile sõna, et nad tuleksid neid paganaid vastu võtma. Need aga põgenesid öösi oma röövlaevadess kokku ning himutsesid alla merele sõita, aga ammumehed takistasid Koiva mõlemalt kaldalt nende allasõitu. Teised ristisõitjad, kes Lippe Bernhardi seltsis Riiast tulles Koiva äärde jõudsid, tegid silla üle jõe, ehitasid selle pääle puutellingud ja võtsid lähenevaid röövlaevu säält noolte ning odadega vastu, nõnda et paganate ees põgenemistee igast küljest suleti. Seepärast lahkusid nad järgmise öö vaikuses, kogu oma vara maha jättes, vargsi oma röövlaevadest ning põgenesid minema. Ja mõned neist said hukka metsades, mõned hukkusid tee pääl näljast ja üksnes vähesed neist pääsesid eluga omale maale, et sõnumit koju viia. Sääl saagiks saadud hobuseid oli aga ligi kaks tuhat, , ühtlasi tapetud mehi teist kaks tuhat. Ristisõitjad ning kõik teised, kes sellest võitlusest osa olid võtnud, naasid Riiga ning tõid enestega kaasa ligi kolmsada röövlaeva, kui väiksemad laevad välja arvata. Hobused ja kogu muu saagi jaotasid nad ühetasa, annetades osa kirikule ja koos piiskopi ning kõige rahvaga kiitsid nad Jumalat, kes oli neile osaks andnud nii kuulsusrikka, hiilgava võidu juba mitme piiskopi kohalejõudmise ajal. Selles sõjas olid varisenud Eestimaa pää, nimelt Saaremaa, Rotaalia ning teiste maakondade vanemad, kes kõik olid surma saanud. Ja nõnda pani Issand vaikima nende kõrkuse ning alandas väga valjude suurustust.
1211 Teoderichi pühitsemine Eestimaa piiskopiks
Eestlased olid siis proovinud takistada võõrvallutajate edasitungi Eestimaa aladele ning selleks oli proovitud hävitada Riia linn, sest sealt see oht varitses. See sõjakäik ebaõnnestus, Eestimaa erinevate alade vanemad olid surma saanud ning suur hulk mehi hukkunud. Röövlaevad, hobused ja muu varandus oli langenud võõrvallutajate küüsi.
Nüüd siis võttis siis Liivimaa piiskop, kes oli kõige kõrgemalt ülempreestrilt (paavstilt) volituse saanud meretagustes maades, mis Jumal Liivimaa kiriku kaudu ristiusu alla peaks heitma, pääpiiskopi kombel piiskoppe ametisse määrata ning pühitseda. Teoderich, tsitserlaste mungaordu abti Dünamundes, enese kaastööliseks oma alalises töövaevas ning pühitses selle piiskopiks, tõotades temale Eestimaa piiskopi koha.
Sedasi arvas Liivimaa piiskop Albert, et Eestimaa on sedavõrd nõrgestatud, et on aeg enda alluvusse võtta ka need alad. Liivimaal oli siis Albertile lisaks kohal kolm piiskoppi. Eestimaa piiskop Teoderich, Verdeni, Padeborni ja Ratseburgi (Fiilip) piiskopid.
Seejärel tegid orduvennad koos lätlaste ja liivlastega sõjaretke Sakalasse, kasutades seekord mereäärset teed Metsapoole kaudu. Sõjaretke juhtideks olid piiskop Teoderich, Kaupo, Võnnu Berthold. Nurmekunna ja Sakala alasid rööviti ja laastati jälle.
1211 katkulaine
Aasta lõpul tabas Liivimaad katkulaine. Inimesed hakkasid põdema ning surema, nõnda, et sääl suurem osa rahvast maha suri, kuni Metsapooleni välja ning säält edasi kuni Idumeas ning Võnnust saadik. Surid ka maavanemad, keda Dabreliks ning Ninnuseks kutsuti ja hulk teisi. Nõndasamuti pääses hulgalise surma nuhtlus vallale ka Sakalas, Ugaunias ning teistes Eestimaa nurkades ja paljud, kes põgenemisega mõõgahoobi eest eluga pääsenud, ei saanud kibeda katkusurma käest ära pääseda.
1212 rahuleping
Jaanuaris-veebruaris 1212 läkitasid liivlased, lätlased ning eestlased nende seas aina kibedamaks mineva katku ning nälja tõttu ning tüdinedes sõdadega kaasas käinud tülist, vastastikku üksteise juurde saadikuid ning sõlmisid rahu, riigalased sellest välja jättes. Ja pärast seda kui võitlused järele jäid, lõppes möödavarsti ka näljahäda ning suur suremine.
1212 Eestlaste sõjatee Koivajõe suudmes
Aasta 1212 algul olid eestlased kõigist mereäärseist läänekogukondadest suure sõjaväega kokku tulnud ja olid Koivasuul laagris paigal. Neil oli kaasas riiglaste saadik Isfrid, kelle nad, kui nad olid piiskopi ja ristisõitjate kojutulekust kuulda saanud, pärast mitmesuguste piinamistega vaevamist Riiga tagasi saatsid. Ja ise nad pöörsid põgenedes omale maale tagasi. Siis läkitasid liivlased ning lätlased saadikuid Eestimaale, ette pannes nende vahel sõlmitud eesti-liivi-läti rahulepet uuesti kinnitada. Ja eestlased rõõmutsesid ning läkitasid nende saadikute seltsis omi mehi Toreidasse ja sinna kutsuti piiskop koos orduvendade ning vanematega, ja need astusid kokku nõupidamiseks eestlastega ning arutasid, mis on õige ja mis peaks nende nõnda rohkete sõdade põhjuseks olema. Ja pärast rohket vaidlemist tehti viimselt kolmeks aastaks rahu kõige poolest, ometi nõnda, et sakalased kuni Palajõeni piiskopi ning sakslaste võimu alla jäid, selleks et need, kes olid pantvange andes tõotanud ristiusu vastu võtta, võiksid ristimise ning kristluse õiguse omaksvõtmisest täit rõõmu tunda. Pärast seda kui eestlastega oli rahu sõlmitud, lõppes niihästi Riias kui ka Liivi- ning Eestimaal rahva taudidesse suremine, aga ometigi ei saanud maa sõdadest rahu. Sest mõned ära-andlikud liivlased, kes ikka veel olid verehimulised lapsed ning oma emakese kiriku rindu purks rebisid, otsisid igasugust nõu, kuidas nad saaksid salakavalusega orduvendade omanduse välja petta, kes Siguldas elutsesid, et neid maalt välja kihutada ja siis seda hõlpsamini ka piiskopi teenerkonda ning teisi sakslasi välja ajada.