Julkaisupäivämäärä: Nov 23, 2013 9:4:17 PM
Märjamaa alevist kagus asub ”Tasuja” kolhoos. Selle majandi territooriumil teab rahvas kolme muistset püha hiit. Kaks neist on muutunud ümbrusest eraldamatuks põlluks, kolmas – Mõisamaa Hiiemägi – säilitanud aga oma loodusliku pinnavormi.
Mõisamaa Hiiemäest on säilinud rohkesti rahvapärimusi. Varasematest kirjalikest allikatest märgib teda A. Tiitsmaa (1924). J. Jung (1910) Mõisamaa Hiiemäge ei nimeta, külla aga kaht eelnimetatud hiiekohta. Materjali vähesus on võib olla olnud üks põhjusi, miks Mõisamaa Hiiemäge ei ole võetud ei riikliku ega kohaliku kaitse alla.
Hiiemägi kujutab endast järsu põhjanõlvaga voorjat seljandikku. Hiiemäe vastas asub küngas suure kiviga (maapealsed mõõtmed umbes 2x1,5x1,2 meetrit), mida nimetatakse Ohvri- või Rahakiviks. Kivil on suur lohk. Varem olnud komme lohku kogunenud veega huuli niisutada. Muistend väidab, et Mõisamaa Hiiemäe ümbrusesse olevat peidetud seitse paarishärjakoormat kulda. Seda kulda käidud otsimas, kuid leitud vaid üksikuid hõberahasid.
Ohvrikiviga künka läbimõõt on 6-7 meetrit; sellest idas asub kolmest küljest järsu nõlvaga piiratud madalam ala – Hiieauk. Varem kasvasid siin suured tammed; nende kände veel mäletatakse. Hiieaugu idakallast seostatakse surnute põletamisega.
Hiiemägi ise ulatub läänest itta 300-400 m, põhjast lõunasse 100-200 m. Talle annavad ilme rohked kadakad ja kivid ning üksikud männid. Seljandiku pinnal leidub lohke ja madalaid vallitaolisi moodustisi; kohati võib eeldada ristkülikulisi vorme.
Hiiemäel endal tuntakse hästi kahte kivi: üht nimetatakse madala lameda lohu tõttu orja istumiskiviks, teist orja sõrmejälgede kiviks. Sellel on viis väikest lohku, millesse saab parajasti toetuda haralliaetud sõrmedega. Selle kivi juurest olevat leitud rootsiaegne hõbemünt.
Veel näidatakse Hiiemäel kohta, kus katolikud preestrid olevat ristinud ümbruskonna elanikke; samasse ehitatud hiljem kirik. Kuigi veenvad ei ole küll ”kiriku” näidatavad mõõtmed (pikkus 30-40 m).
Tiitsmaa märgib Hiiemäest läänes savi kaevamisel avastatud võlvitud keldreid; praegu teada olevad savivõtukohad asusid Hiiemäest idas.
Hiiemäega liituvad kolmest küljest eri nimetusi kandvad seljandikud: kagus Ristemägi, lõunas Rahema mägi, läänes Ardi, Mullukupitsa- ehk Rahaaugumägi.
Vanarahva uskumuste järgi olid Hiiemäel maagilised omadused. Veel paarkümmend aastat tagasi võidi märgata Ohvrikivi juures kasvavate puude okstele seotud riideribasid.
Umbes pool kilomeetrit Hiiemäest idas asub Mustoja (Musta hääldatakse kohapeal kolmandavältelisena); see nimi (Mustoya) esineb 1275.-1285. aastaist pärinevas Saare-Lääni piiskopi ja Taani valduste piirikirjelduses ühe piiritähisena Lode valduste ning Kabala küla vahel.
Hiiemäe ümbruse küladest leiavad dokumentides märkimist Telliste küla praeguse Paaduotsa küla piirkonnas – 1521 (Telgst), Mõisamaa – 1586 (Mausa Assa), Nihu küla – ilmselt samuti 1586.
1695. aastat pärineval kaardil on Hiiemäge ümbritsevates külades märgitud 45 peret. Et see kaart on koostatud põldude kohta, siis Hiiemäge seal tähistatud ei ole.
Meinhard Uustalu, Eesti Loodus, 7, 1975, 422-423