Kursuse lühikirjeldus
Kursuse eesmärk on asetada kirjandusteosed konkreetsemasse ühiskondlikku, sealhulgas poliitilisse ja mõttevoolulisse konteksti: keskmes on kõik see, mis kirjandust ümbritseb ja inspireerib. Kirjandusteost vaadeldakse ühiskonnaolude taustal, kus tähtsat rolli mängivad ajastu olulisemad ideed ja suundumused, mis tingivad kirjandusteoste temaatika ning vormi. Kursus võimaldab arutleda kirjanduskaanoni ja bestsellerite problemaatika üle ning käsitleda suurele lugejaskonnale ahvatlevaid teoseid (menu- ja hittkirjandust).
Et avardada pilti sõnakunsti võimalustest, tutvustab kursus mõningaid 20. sajandi mõttevoole, millel on oluline roll kirjandusruumi kujundamisel ja mis on mõjutanud nii kirjandusteoste sisu, väljendust kui ka vastuvõttu. Sissevaade võimaldab esitada valitud tekstide näitanalüüse, samuti mõnest mõttevoolust ajendatud tõlgendusvõimaluse lihtsamat rakendamist. Ilukirjandustekstide kõrval tuleb kursuse jooksul lugeda ka õppeteemadega seostuvat esseistikat ning teha võimaluse korral kirjanduslikku uurimistööd.
Õppe- ja kasvatuseesmärgid
Gümnaasiumi kirjandusõpetusega taotletakse, et õpilane:
loeb ja väärtustab nii eesti kui ka maailmakirjanduse olulisemaid autoreid ja kirjandusteosed, suhestab loetut teose ajastu ning tänapäevaga;
väärtustab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust ning kirjanikku kui loojat;
väärtustab kirjandust kui tunde- ja kogemusmaailma rikastajat ning kujutlus- ja mõttemaailma arendajat;
loeb nii proosat, luulet kui ka draamat, tunneb tähtsamaid kirjandusvoole ja -žanre ning eristab kirjandusteksti poeetilisi võtteid ja peamisi kujundeid;
mõistab sõnakunsti väljendusvahendite mitmekesisust ning nende erinevusi ja sarnasusi võrreldes teiste kunstiliikidega (teater, film, kunst, muusika);
tajub kirjandusteksti mitmeti tõlgendatavust, erinevate kultuurikontekstide tausta teose mõistmisel, näeb kirjanduses inimese ja maailma mõistmise mudelit;
kujundab endast teadlikku lugejat, kes kirjanduse toel arendab oma eetilisi ja esteetilisi väärtushinnanguid ning maailmavaadet;
analüüsib kriitiliselt erinevaid kirjandusteoseid ja infoallikaid, arendab nii suulist kui ka kirjalikku väljendus- ja arutlusoskust ning loovust.
Õppesisu
Kirjandus ja ühiskond
Kirjanduse ja ühiskonna omavahelised suhted.
Kirjandus kui ühiskonna kajastaja ning peegeldaja.
Kirjandusteksti eripära kui ühiskondlike olude peegeldus.
Kirjanduse sidumine autori elulooga, selle asetamine ühiskondlik-poliitilistesse raamidesse.
Kirjandusteose sündi mõjutavad tegurid.
Kirjandusteos kui autori individuaalsuse ja maailmavaate, koolkondliku või rühmitusliku kuuluvuse väljendaja.
Kirjandusteose koht ajastus, rühmituses, traditsioonis ja rahvuskirjanduses.
Lugeja maitse ning valikud.
Kirjanduskaanon.
Menu- ja hittkirjandus.
Kirjandus ja poliitika
Poliitika kirjanduse iseloomu ja teemade määrajana.
Kirjandus ideoloogia levitamise teenistuses.
Sotsialismiajastu kirjandus, nn sotsialistlik realism.
Isikukultuslik kirjandus.
Autori positsioon ühiskonnas: võimule vastandujad, võimu toetajad, vaikijad.
Keelatud autorid:
pagulaskirjanikud (Bernard Kangro, Kalju Lepik jt),
tõrjutud autorid (Betti Alver, Uku Masing, Artur Alliksaar jt),
dissidendid (Aleksandr Solženitsõn, Johnny B. jt).
Ideoloogiline tsensuur:
keelatud raamatud ja käsikirjad (Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“, Paul-Eerik Rummo „Saatja aadress“ jt).
Keelatud teemad:
rahvuslus (Hando Runneli luule jt),
okupatsioon ja küüditamine (Valev Uibopuu „Keegi ei kuule meid“, Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“ jt),
metsavendlus (Ene Mihkelson „Katkuhaud“ jt),
religioon (Ain Kalmus „Juudas“, Uku Masingu luule jt) jne.
Kirjandusteoste varjatud sõnumid.
Poliitilise situatsiooni kujutamine ja selle mõju inimesele (Joseph Brodsky luule; Mihhail Bulgakov „Koera süda“ või Günter Grass „Plekktrumm“ või Imre Kertész „Saatusetus“ või Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ või Boris Pasternak „Doktor Živago“ või Viktor Pelevin „Omon Ra“ või David Michell „Pilveatlas“ või Bernhard Schlink „Ettelugeja“ jt).
„Kadunud põlvkond“, sõjaromaan (Francis Scott Fitzgerald või Ernest Hemingway või Erich Maria Remarque või Arved Viirlaid „Ristideta hauad“).
Düstoopia (Aldous Huxley „Hea uus ilm“ või George Orwell „1984“ jt).
Baltisaksa kultuuri ja kirjanduse kajastusi (Edzard Schaper „Maailma lõpp Hiiumaal“ või Camilla von Stackelberg „Tuulde lennanud lehed“).
Kirjandus ja mõttevoolud
(Süva)psühholoogiline kujutamislaad kirjanduses (Margaret Atwood või William Faulkner jt).
Eksistentsialismifilosoofia kirjanduses (Albert Camus või Jean-Paul Sartre).
Idamaiste usundite vastukajasid läänemaises kirjanduses: zen-budismi ja taoismi mõjud (Hermann Hesse „Siddhartha“ või Jerome David Salinger „Franny ja Zooey“ või Jaan Kaplinski luule jt).
Naisvaatepunkt kirjanduses (Elfriede Jelinek või Doris Lessing jt).
Postkolonialistlik vaatepunkt kirjanduses (Hanif Kureishi või Arundhati Roy või Salman Rushdie jt).
New age’i eluviisi kajastusi ilukirjanduses (Carlos Castaneda „Teekond Ixtlani“ jt).
Esseistika ja arvustus
Essee olemus.
Kirjandus- ja kultuurilooline essee.
Teema ja kirjutamisviisi valik.
Esseemeistreid (Umberto Eco, Stefan Zweig, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Lennart Meri, Hando Runnel jt).
Raamatusarjad: „Eesti mõttelugu“, „Avatud Eesti raamat“ jt.
Esseekogumikud: „Eesti mütoloogiad“, „Uued mütoloogiad“ jt.
Kirjanduse uurimise võimalused ja probleemid.
Kirjandusteaduse ja -kriitika mõiste ning uurimisobjekt.
Kirjandusteose arvustus.
Teose sisu- ning keele- ja stiilikeskne arvustus.
Mõisted
Düstoopia, eksistentsialism, essee, kirjanduskriitika, kirjandusteadus, menukirjandus, naisvaatepunkt, new age, postkolonialism, psühhoanalüüs, sotsialistlik realism, sõjaromaan, zenbudism, taoism, tsensuur, utoopia.
Terviklikult käsitletavad teosed
Õpilane loeb vähemalt kolm pikemat proosa- või draamateost ning ühe luuletuskogu kursuse õppesisus nimetatud autoritelt.
Õpitulemused
Kursuse lõpul õpilane:
selgitab kirjanduse ja ühiskonna omavahelisi suhteid, nimetades kirjandusteose sündi ja vastuvõttu mõjutavaid tegureid;
määrab vähemalt kahe kursuses käsitletud autori ja nende teoste koha ajastus, rühmituses või rahvuskirjanduses;
toob loetud teksti(katkendi)le tuginedes näiteid ühiskonnaolude ja inimese kujutamise kohta, arutleb selle teema ja probleemide ning eetiliste ja esteetiliste väärtuste üle;
analüüsib kirjandusteost ühest 20. sajandi mõttevoolust lähtudes ning leiab tekstist vastava vaatepunkti kajastusi nii teemade, probleemide kui ka ideede tasandil;
on lugenud kirjandus- ja kultuuriloolist esseistikat, kirjutab ilukirjandusteose põhjal essee;
on läbi lugenud vähemalt kolm terviklikku proosa- või draamateost ning ühe eesti autori luuletuskogu ja analüüsinud neid.
Lõiming
Ilukirjandus kannab ühiskondlikke, ajaloolisi, rahvus- ja maailmakultuurilisi, vaimseid ning tundelisi väärtusi, mille mõistmine ja järgimine aitab tagada kultuuri järjepidevuse ning ühiskonna jätkusuutlikkuse. Poeetika tundmine ja mõistmine tagab elulise ettevalmistuse kunstisuhtluseks.
Kirjandusõpetus juhindub õppeainesisesest lõimingust, kus mitmesugused keelelised, teaduslikud, ajaloolised ja kultuurilised teadmised ning oskused on omavahel täiendussuhtes. Kirjandusõpetus pöörab tähelepanu ka ainetevahelisele lõimingule, aidates paremini aru saada kunstist, muusikast, teatrist, filmist, pärimuskultuurist ning tänapäeva kultuurist laiemaltki.
Kirjanduskursus seob kirjandust teiste kunstiliikidega ning käsitleb metakirjanduslikke teemasid, et avardada noore inimese üldist maailmapilti ja pakkuda sügavamat sissevaadet kirjandusse.
Kultuuriloolise tausta konkretiseerimiseks osutatalse teistelegi õppeainetele: ajaloole, ühiskonnaja inimeseõpetusele, geograafiale, muusikale, kunstile, filosoofiale ja teistele.
Füüsiline õpikeskkond
Valdav osa õpet toimub klassis, kus saab mööblit sobivalt ümber paigutada rühmatööks ning ümarlauavestlusteks.
Õppekomplektid (õpikud, töövihikud, õpetajaraamatud).
Kursuse õppimisel vajalikud tekstikogumikud (lugemikud, valikkogud) ning kirjandusteosed.
Kursuse õppimisel vajalikud CD-d (luule ja proosa audioraamatud).