(maa) on mis tahes (pind) mille peal (keegi) saab (elada); mõne (maailma) (keskosa), (astronoomilises) mõttes planeet:
[nimisõna] (maa) = (Heebrea keeles) (ARTs [3][4]) = Kreeka keeles (GE [4][2]) = (inglise keeles) (earth) = (land);
[omadussõna] maine = maapealne = (mitte) (vaimne) = (ajalik) = ajutine = kaduv = (surelik) = füüsiline = (loomulik) = (ihulik);
maa suurim tähendus on see kerakujuline (ihu) mille peal meie (praegu) (elame) (inglise keeles) (earth):
sõna "maa" teine tähendus (Piiblis) ja mujal on maismaa, väljaspool ühtegi piisavalt suurt veekogu asuv piisavalt kuiv ala, inglise keeles {dry} (land);
sõna "maa" kolmas tähendus (Piiblis) ja mujal on (Maa) (pinna) (osa), mis koosneb ühest või mitmest pidevast osast, nagu näiteks mõne rahva maa või mõne (riigi) maa või mõne (inimese) maa või mõne muu (isiku) maa;
sõna "maa" neljas tähendus, (Piiblis) peamiselt või ainult (Ilmutuse Raamatus), kujundlik ja prohvetlik, on (Taanieli Raamatu) (Lõuna Kuninga) (Riigi) rahvas või (Jumala) suhtes enamasti erapooletu osa kogu (inimkonnast), kelle hulka kuulub kes tahes (inimene), kes ei ole (Jumala) suhtes enamasti (teadlikult) (vaenulik), aga ei ole siiski (ülevalt sündimise) kaudu (saanud) (Jumala sõbraks) ega (Jumala lapseks);
sõna "maa" viies tähendus, (Piiblis) harva või üldse mitte, on väljaspool ühtegi linna asuv piisavalt kuiv (ala), mõnest lähedal asuvast linnast (inimestega) tunduvalt hõredamalt asustatud piisavalt kuiv ala, inglise keeles (country);
sõna "maa" kuues tähendus, (Piiblis) harva või üldse mitte, on (riik), inglise keeles (country), (land);