Norra, Jotunheimen, 2008

Suusamatkasime kaheksa päeva Jotunheimis, Norra kõige kõrgemate mägede ümber. Tegime Kesk-Jotunheimile päripäeva ringi peale, kokku 156 km - seljakotiga pehmes lumes müttamise kohta päris palju! Saime veidi päikest, palju tuisku, hästi palju pehmet valget valgust ja külluses mägesid.

Ööbisime mägimajades. Oli lihavõttenädal. Norrakad tulevad sel puhul mägedesse, see on vana ja väärikas komme. Majades oli rahvast palju, kuid päeval hajuvad inimesed maastikku nii ära, et olime ikka ainult meie ja mäed ja lumi.

Neli päeva käisime mööda märgitud radu, teised neli tegime ise endale puhtas lumes teed. Lootsime jõuda Glittertindi (2465m) otsa, kuid need plaanid lendasid tuulde - tuisuga tippu ei saa! Jõudsime Nautgardsoksle harjale, 2040m, ja Gråsu liustikule, 1900m peale. Kõige kangem elamus oli aga öine matk Glitterheimi, kus tuisule ja mägedele tulid lisaks öö ja hämar kuuvalgus, väsimus ja samas ülitugev usk oma kambaga hakkama saamisesse. Nii võimsat tunnet pole mul olnud ühelgi talvematkal, kui üldse.

Talvised mäed on lummavalt valged. Ainult lumi, kaljud ja taevas, ei mingeid värve, ei midagi liigset. Selge ilmaga lõputult laiuv lumine avarus, tuisuga - helehall valgus suuna ja varjuta, kus pole vahet maal ega taeval. Värsket lund lõikav suusk on kui pühadust rikkuva barbari mõõk, kuid lumetorm ravib need haavad minutiga, ei lase mägi end inimesest häirida. Samas saab inimene targalt toimides mägedest omal kombel võitu - jääb ellu, jõuab kohale, ronib ehk mõne vähema künka otsagi.

Seda segu ebamaisest ilust, looduse võimsusest ja iseendaga toimetulemisest ma talvistest mägedest otsimas käingi. Mida otsivad teised - ei tea, ei küsinud.

Matkajad: Inna Kairi Juhani Viljo Ott Kaur.

Kogu reis: Tallinn - Stockholm - Biri - Gjendesheim - Stockholm - Tallinn.

Matk: Gjendesheim - Gjendebu - Olavsbu - Leirvassbu - Glitterheim - Gjendesheim.

Glitterheimis olime kolm päeva kohapeal, tegime tuisus päevaseid radiaale ja kaevasime mäenõlva sisse lumeauke.

SINNA

13. ja 14. märts, Tallinn - Stockholm - Biri

Laevaga üle mere, Stockholmist välja, üle E18 ja Kongsvingeri ja Elverumi Birisse Lillehammeri lähedal, 12 tundi sõitu. Karlstadis käime poes (polarkaka ja kõva juust) ja kebabi söömas. Buss mõnus, sõita mugav, oleme kõik koos ja saame lobiseda.

Biris ootab meid Unni, estofiilist norra vanadaam. Soe söök, lahke jutt ja prii öömajaga teevad kõigile rõõmu. Jagame ära grupi varustuse (kokku 30 kg), saame kõhud täis ja korralikult magada. Biris on meetrised hanged, lumepuudust Norras ei ole.

Hommikul saame Unnilt piduliku hommikusöögi ja palju häid soove. Stardime kell 8, läbi Hamari, Lillehammeri, Gudbrandsdaleni oru ja Otta Gjendesheimi. Keskpäeval pöörame päris mägiteele - mitmemeetrised hanged, kiilasjääs serpentiinid, särav lumi ja mäed kahel pool. Gjendesheimis pargime auto, ostame uued 1:50000 kaardid, vaatame üle suusad, jagame ära kepid. Ilm päikseline ja pea tuuletu, lund on mitu meetrit. Veidi tülpind letitädi kinnitab, et Gjende järv on jääs ja suusatada saab - telefonis jagati varem vastukäivat infot. Kell 13:20 on kõik sebitud, võime alustada!

- Laevasõitu alustame 3 kasti õlle ostmisega. Seejärel tulevad kaardimängud ja tants.

- Unni vaatab me lamellkumme ja raputab pead. Selliste pasteldega mägedesse? Õnneks on meil rattaketid.

- Mitmed meist saavad Unni juures esimest korda pruuni Gudbrandsdali juustu.

- Sõidame risti üle tiheda Oslo - Trysili liiklusvoo.

- Inna sõidab Raimondi slallikeppidega.

ÜKS: Gjendesheim - Gjendebu

18 km piki Gjende järve, 0 m tõuse, 5.5 tundi

-5 C, päike, pea tuuletu

Ilm on imeilus, soe, selge. Laseme sirgelt piki Gjende järve, väikese käänakuga Memurubu juures. Saanitee on laialt lahti sõidetud, suusatamise mõttes igav nühkimine. Tullakse vastu, tullakse tagant järgi, saanid, koerad lapsed kelkudes, liiklust palju. Levind skeem on pereisa kotiga, naine niisama ja laps koera vedada. Sõidetakse meist kärmemalt ja näiva pingutuseta. Ainult otse enne maja jõuame järele rootsi daamile, kes meie tulles väsimusest hange kukub.

Gjendesheimist Memurubusse viib Norra popim matkarada, ülal sinine Bessvatneti järv, all roheline Gjende, nende vahel 400m kõrgust ja hingematvad vaated. Talvel on mägine jalgrada kinni, suusad-saanid käivad otse üle jää. Meie näeme täna vaid alumist järve - pikka valget lagendikku 500-600m kaljuseintega. Vaade ilus, kuid hinge ei mata.

Gjendebu majja järve kaugemas otsas jõuame loojangul. Rahvast palju, majaesine suuski täis nagu siil. Leti-onu on palju lahkem kui Gjendesheimis. Saame kaks tuba ja proovime 60 NOK õlut.

- Esimese kahemeetrise künka peal kukuvad mõlemad naismatkajad hange. Hmm...

- Ott näeb väikest laviini.

- Tüdrukutel on megasuured seljakotid.

KAKS: Gjendebu - Olavsbu

15 km orus, 450 m tõuse, 7 tundi

päike ja torm

Täna plaanime märgitud rajalt ära minna ja ühte kõrvaorgu (Simledalen) pidi ringi teha.

Aeglane hommik - toome august vett, teeme pliidil putru, Juhani on taas norra naiste kallal...

Maja ees on meeletu tuul, lumel tuule vormitud lained ja välja uhutud jalajäljed. Aga kohe nurga taga on vaikus ja soe. Ilus on ka. Oleme ju metsast kõrgemal, ümber vaid mäed. Värvidest tume kalju, valge lumi ja sinine taevas - väga isamaaline keskkond. Võtame kerge tõusu, ümberringi tormakad norra pered. Seejärel keerame rajalt vasakule, puutumata lumele. Kaart ja kompass välja!

Nõlv on järsk, võtab murelikuks. Teeme ühe nuki peal pildi- ja mõttepausi. Leiame, et laviiniohtu siin ei ole, aga siiski paneme labidaga Juhani kõige sappa ja võtame kepid kahekaupa kätte, risti vastu mäge, rihmad lahti. Viljo läheb ees, teised vahedega sabas. Minek on siiski kerge. Suusk peab külgkaldel hästi. Puhtal lumel saab igaüks endale oma raja teha, mõni läheb oru külge mööda, mõni üle põhja. Ümberringi on üle 2k mäed. Vaheldumisi päikeses ja varjus, hästi ilus. Kõrgematel tippudel on lumelipud püsti. Eespool näeme järsku, püramiidjat Kyrkja (2032) tippu - see on kui kohalik Matterhorn.

Tasuks tõusu eest on pikk lauge laskumine pehmel lumel. Kukume ja ukerdame hellas valges vatis. Ott teeb ja õpetab telemark-pööret, mis küll kellelgi peale ta enda välja ei tule, a vähemalt on lõbus.

Pärast lõunat saame veidi tormi. Näeme lume tulekut, hall mass vajub orgu mööda meie poole. Valgus, ilus helehall pimedus, tuleb läbi pilve. Prillidega on pime, ilma ei saa aga üldse olla. Rada ei näe, langust ei näe, väga veider on sõita.

Jõuame ristuva oksarajani (Gravdalen), seda mööda Leirvassbusse.

Teel on lühike järsk nõlv, mille all eriti pehme lumi ja miskid augud. Aega meil on, nii jääme sinna harjutama ja üles-alla sõitma, kui tulevad kolm norrakat. Esimesed kaks panevad mäest hooga alla, kolmas takerdub ja teeb suuskadel efektse ettepoole salto. Jääb istuma, suusad lumes püsti ja suht tobe nägu ees. Meie rõkkame mõnuga naerda, ebaviisakalt, aga südamest. Nagu oleks me ise sinna mäe alla "norraka püüdmise lõksu kaevanud"!

Leirvassbu on jäle hotell. Maksame kahe uberik-toa eest 300 NOK näost, tüdrukute lukk streigib ja nad jäävad ligi tunniks tuppa luku taha, rahvast on kole palju ja enamjaolt on tegu saanituristidega. Sel hetkel mulle norra rahvas küll ei meeldi. Istugu kodus, mis nad tulevad siin meie mägimatka segama! :(

Aga pandav (5) norra mehhaanik saab plikad toast lahti (nood on end purju joond ja räägivad vahetpidamata basiilikust), meie oleme samal ajal hotelli tagaukse juurde suure köögiaugu kaevanud ja süüa teinud. Kiirsöök laias lumesajus. Siis jääb Juhani tüdrukute voodisse magama, mina käin samal ajal nendega kaarte mängimas ja kallist (65 NOK!) Norra õlut mekkimas. Saadame koju paar postkaarti ja vaatame imelikku Norra after-skid - põranda peal pikali siputamist. Tõsi, Transilvaanias oli meil ka oma "koerte tants", aga see siin on veel veidram.

Öösel varastab keegi meie soola ära. Leirvassbu, sa oled vastik, me ei taha sind.

- Suusamatka "naatide" asemel on meil "konnad". Inna on Kairiga ühes leibkonnas ja minuga ühes termoskonnas. On ka kausskonnad, juustkonnad, nugakonnad, plätukonnad... Pmst jagatakse kogu varustust. Virn, tõsi küll, on igaühel eraldi kaasas.

- Aitame plikadel seljakotte selga ja teeme pilti, kui nad kukuvad.

- Õhtul käib pikk masseerimine, Ott õpib ära patsitegemise.

NELI: Leirvassbu - Spiterstulen - Glitterheim

38 km ehk kaks päevateed korraga, 700 m tõuse, 12.5 tundi

-10 C, veidi päikest, veidi kuud

Teeme plaane. Järgmine öömaja, Spiterstulen, on eriti suur ja eeldatavalt veel nõmejam hotellimürakas. Ei taha! Otsustame S-st mööda minna ja ühe hooga Glitterheimi sõita - sisuliselt kaks päevateekonda korraga. Seda soovitati meile ka varem, seega peaks olema tehtav, aga mitte ohutu. Kaalume hoolikalt riske. Jääme kindlasti öö peale. Tuul tuleb alguses vastu, siis tagant. Keset päeva on järsk tõus, aga pärast on platoo ja lõpp tuleb lauge laskumine. Kui sõita enam tõesti ei jaksa, siis kaevame end lumme ja ööbime külmalt - varustus selleks on meil olemas. Süüa on, priimused ja gaas on, vett saab sulatada. Navigatsioon on kolmekordne - märgitud rada, kaart-kompass x2, GPS. Eluohtlikke riske ei paista olevat. Teeme ära!

Stardime 9:40. Leirvassbu juures on selge, aga kohe esimesel tõusul tuleb lumesadu peale. Kyrkjast ja Galdhøpiggenist (2469m, Norra kõrgeim mägi) sõidame mööda neid kordagi nägemata. Tee on kerge, alustuseks 100m tõusu, siis pikalt lauget laskumist. Esimene nõlv on küll veidi äkiline, raske on just nähtamatus: isegi enda liikumist ei taju, ammugi siis nõlva langust või hangesid. Midagi ohtlikku muidugi pole, lumi on pehme ja kukkumine mõnus, aga aega võtab.

Spiterstulenist viib rada Galdhøpiggeni otsa, see on kohalik põhikeskus. Peamaja meenutab Abiskot, aga selle ümber on Norra Sharm El Sheikh. Isegi autotee on siia lahti aetud! Siia jääda me tõesti ei soovi, läheme igal juhul edasi.

Puhkame veidi, määrime suusad, kell 14:50 edasi. Kaks tundi hiljem kui ma hommikul lootsin :(

Spiterstulen on sügavas orus (Visdalen), metsapiiril, mõlemal pool järsud nõlvad. Siia sõitsime oru lauget põhja mööda, nüüd tuleb ühest järsakust üles saada. Kaardil on see meie matka kõige rängem tõus, 400m libamisi üsna karmi nõlva mööda. Õnneks on päris-loodus meie vastu leebem kui kaart, rada on üsna võetav, aeglasel tempol ei väsi me keegi liiast. Kohalikud tulevad vastu ja teevad seljakotiga freestyle'i, Ott ässab oma telemargiga, kahe tunniga on 350m kõrgust võetud ja järsu nõlva lõpp käes. Oleme platool!

Keerame end taganttuulde, hea soe on sõita. Päike ja kuu piiluvad vaheldumisi pilve vahelt välja.

Veel kaks tundi ja läheb hämaraks. Meil on veel pikalt minna, kas jaksame? Tundub, et jah: kõgil on üsna rõõmus nägu ees. Isegi pikka puhkust pole vaja.

Ööga algab ka lumesadu, kuid päris pimedaks ei lähe. Kas kumab täiskuu läbi pilve või on lumi hakanud helendama, aga kogu aeg on nii valge (hall), et pealampe pole vaja. Järgimist oksa rajal näeb ka läbi saju - halvasti, aga näeb. Sõita on muidugi raske, päevane "valge pimedus" liitub öise hämarusega, tulemuseks ühtlane tumehall toon igas suunas. Aeg-ajalt haarab silm mõnda nõlvatükki. Kõige raskem on rada teha - pehmes lumes sumbates tuleb suunda hoida ja pilguga kaugusest rajatähiseid otsida. Proovin korra ees olla, aga ei saa hakkama, kas asi väsimuses või nägemises või tasakaalus, kuid rada teha ma ei suuda. Viljo ja Ott käivad siis kordamööda ees, imetlen neid ja hoian ise teist kohta, et tagumistele veidigi kõvem rada sisse vajutada. See on ka ainus kord matka jooksul, kus ma end tõesti väsinuna tunnen. Grupp hoiab tihedalt kokku, nii ohutusest kui soovist teise inimese lähedust tunda.

Minek on müstiline. Tuisu käes oled niikuinii omaette, kapuutsi alla kuuled vaid tuule häält. Nüüd on lisaks hämarus, aeg-ajalt kumav kuu ja lumesajust viirastustena paistvad kaljud. Trollid tunduvad olevat lähedal, siinsamas, meid jälgimas ja meie putuka-tegemisi omalt poolt hindamas. Aga mäed on täna meie vastu lahked, ju meid peetakse vääriliseks.

Sõidame mööda ühest ribilisest mäest (Leirhø põhjanõlv), mitmeharulisest Veo liustikust, ümber ühe suure (Ryggjehøe) ja ühe väiksema (Veopallan) mäe, võtame 100m tõusu. Siis veel üks laskumine paksus hallis lumes Veo jõe orgu, jõnks ümber Ryggjehøe alumise nuki, ja näeme läbi tuisu Glitterheimi. Viimane kilomeeter orgu läheb isegi liiga kiirelt, tahaks veel seda ööd ja lund ja tuhmhalli valgust.

Glitterheimis vaadatakse meid tunnustavalt. Otse Leirvassbu-st, kõvad tegijad! Eks endal on sama tunne.

Võtame täna imehea kohaliku õhtusöögi ja saame odava öömaja üldmagalas.

Dushi alla ei lähe keegi. Kotile ja tuttu!

- Meil tõesti vedas. Oleks olnud tihedam sadu, vastutuul, pimedam... Aga kõige rohkem kartsin ma, et keegi väsib ja peab tuisus peatusi tegema. Me kõigi vastupidavus hämmastas mind päris tõsiselt.

- Lõpus tundsime koordinatsioonihäireid, nagu kukuks ümber. Ja need viirastuvad suusarajad...

- Samas olime me valmis vist tõesti pea kõigeks. Kõige tüütum olnuks raja kaotamine, kaardi-kompassi-GPS-iga läheb rohkem aega.

- Jah, see on KÕIGE PAREM TALIMATKA PÄEV MINU ELUS.

- Kell 11 vaikib majas generaator ja kustuvad tuled. Tubades on nõrgad akutoitel lambid.

- Magamiskoti linast (valge) ja kompressioonirihmast (must) saab uhke pearäti.

VIIS KUUS SEITSE: Glitterheimis ja selle lähedal

radiaalid Styggehøe Nautgardsoksle Gråsubreen, 10 16 12 km, kõrgused 1800 2040 1900 m

pidev tuisk, harvade selgete hetkedega

Kolm päeva tuisku. Meie kava minna mõnda tippu lendab tuulde. Teeme pisikesi radiaale, puhkame, kaevame lume sisse auke. Glitterheimis antakse meile oma tuba, ja ka selle ees olev suur magala on tühi - privaatsust rohkem kui oleks iial osanud loota! Isegi väljapääs söögiteoks on olemas.

Esimene päev - risti üle Veo oru ja 400m kõrgemale Styggehøe nõlvale. Tuisk on vägev, jalge all keeb, nõlvad on kõvaks uhutud, laines ja mitutsugu tuulemoodustusi täis. Tõusta on OK, aga laskuda on sellisel kõval nõlval tülikas. Ei näe ju ka midagi. Kaevame korraliku lumeaugu, 3 m kõrge/sügava, Otil on sellega mingi oma värk. Teeme priimusel kisselli, igavesti huvitav.

Teine päev - Søreåe kanjonit pidi Nautgardstindeni (2258m) suunas. Kairi Ott mina, teised puhkavad. Saame harja (Nautgardsoksle) algusesse, 2040m, näeme põhjanõlva vertikaalsete seintega "kaussi". Äär on kivine. Vaadet pole - tuisk! Ülal läheb tuul liiga kangeks, minul hakkab esimesena liiga külm, tagasi. Ega tipus suurt teha poleks olnud, lumetorm igal pool ikka ühesugune. Teel teeb Ott veel ühe lumeaugu. Aga alla tulles kaob labidas ära :(

Kolmas päev - Gråsubekkeni oja pidi Glittertindi alla Gråsu liustikule, 1900m. Siin on veel valgem kui valge! "Käisime, aga midagi ei näinud" on kõige täpsem kirjeldus. Kaevame ka liustiku sisse augu (majast laenat labidaga), seekord juba profilt - suusad tuulele ette, lumeplokid peale, auk alla. Näeme suurt kivi ja 3m lumeseina, Juhani proovib suuskadest statiivi abil grupipilti teha. Siis mõnusat nõlva alla majani, kukkudes ja pöörates, julgus aina kasvab. Filmin ukerdavaid mägisportlasi.

Imeline on see suunatu valgus! Mäe peal ei näe detaile, kallet, nõlva suunda, horisonti. Suusatad sujuvalt valgesse eimillessegi. Arvad, et peatusid, kuid tegelikult libised tasa edasi. Päris peatumise peale kukud - keha ei oota seda jõnksu ja reageerib valesti.

- Orienteerume kaardi, kompassi, reljeefi ja asimuudi järgi.

- Tüdrukud saavad õiglaselt palju masseerida ja patse. Ausalt, nad on selle ära teeninud!

- Sööme 6 peale korraga ära 4.2 kg tatraputru.

- Topokaart jookseb õhtul silme ees.

- Koopas saab sooja kaevamisega ja "astun su varbale!" mänguga.

- Kukume me palju, kuid iga päevaga oleme suuskadel aina paremad ja paremad.

- Ott võtab Innalt energeetika õppetunde

- Inna joob 80% Strohi paljalt!

- Inna teeb kõigile skandinaavia tukakesi ja mägisoenguid.

- Inna on õrn naisterahvas.

- Juhanil pole ühtegi villi!

- Mängime oma esimese sõnamängu: vihm barak_obama gunde_svan kontaktläätsed narr

- Alles viimasel päeval saame teada, et ka meie majas on kemps.

- Ma ei oska tikku tõmmata. Järgmiseks matkaks peab ära õppima.

- Kõik õpivad sibulat sööma.

- Raamatukogu-toas on vaid norrakeelsed raamatud ja mängud.

KAHEKSA: Glitterheim - Gjendesheim

27 km, 500 m tõuse

-15C, päike, taganttuul

Öösel läheb selgeks ja külmaks, käin hommikul 6:30 päiksetõusu pildistamas. Sinine valgus ja erevalged tipud. Aga tuul! Pudrukeedu lõpetame toas, sest väljas ei jää priimus põlema ka ekstra tuuleaugus mitte.

Üle oru, taganttuulega. Lauge tõus, 250m tunni ajaga - kiire minek! Kurul viimased vaated Glitterheimile ja -tindile, näha on tipuhari ja selle poole rühkivad inimtäpid.

Glitterheim on ilus, aga lõuna pool paistvad künkad ja nende põhjanõlvad on ka kenad. Pikk mõnus laskumine Russvatneti järvele, enne lõppu kivi ümber lõunapaus. Siis pikka kõverat Russvatnetti pidi kuni selle lõpuni ja 200m tõusu Bessvatneti juurde. Kaugel eemal paistab mets, oleme Jotunheimi ääre peal. Rada läheb inimrohkeks, siin käiakse Gjendesheimist ja ehk ka Memurubust.

Bessvatnet on seesama järv, mis meist esimesel sõidupäeval otse üles jäi. Seekord näeme ta ära, ümbrus on suusaradasid täis, norrakad panevad taas viuh ja viuh meist mööda. Viibime siin veel hetke, heidame pilke päikeses tippudele, ei taha äraminekuga kiirustada. Ning siis on vaid 400m alla, siksakitame puudepiirini ja puude vahelt läbi, kuni ühtäkki oleme Gjendesheimis ja matk on läbi.

... või mitte päris, viimane elamus alles tuleb. Võtame siit õhtusöögi ja näeme ära norrakate lihavõtted. On vaikne laupäev, aga siinne pidulik õhtulaud küll vaikne ei ole, vastupidi. Suur ruum on lauda täis, nagu pulm oleks, klaas ja kristall ja kelnerid, rahvas sumiseb, käikude vahele mängib bänd keelpillidel ja laulab norra rahvalaule, mäkke kadund lammastest ja mitut sorti vendadest. Saal mängu ajal vait kui sukk, siis aplodeerib maruliselt, muidu aga käib rõõmus loba üle kogu söögitoa. Sööme end kurguni täis ja vaatame norra mägikombeid nagu etendust. (Siin on tegelt väljamaalasi kah.) Tore rahvas on, ühes oma kampsunite ja mägedega!

ÄRA

Rattad alla, öö läbi sõitu vaheldumisi juhtides ja magades, hommikul Stockholmi. Pargime kesklinna, sööme viletsas kohvikus, käime Akadeemilises raamatupoes, Åhlensis, Kungshallenis, plikad poodlevad, Ott muuseumis. Laevale, saan Juhanilt noomida sõnade "virn" ja "pilu" eba-adekvaatse kasutuse eest, keskööl kukume magama. Hommikuks Tallinna.

- Lapsi on siin mägedes siiski vähe, ja vanemad inimesi suhteliselt palju.

- J kihutab Gjendesheimist alla sõites ja teeb kurvis peaaegu et avarii.

TEHNILINE INFO