Istanbul 2013-2014
Olime 2013 / 2014 jõulud ja aastavahetuse Istanbulis.
Kogu pere - Kati, mina, Ove (3a), Alo (6a), Iida (10a).
Miks Istanbul?
Istanbul on lähiümbruse kõige põnevam, suurem, rahvusvahelisem metropol. Korraga antiikne ja kaasaegne, ilus ja huvitav. Ja nii sõbralik!
Arvasime, et küll ka meie jõmpsikad suurlinnas hakkama saavad. Ja saidki. Lapsed olid üli-üli-tublid!
Olime kohapeal 8 täit päeva. Nii ei pidanud tormama, sai rahulikult ja mõnuga linna uurida.
Linna üldpilt oli ootamatult moodne.
See oligi reisi kõige suurem üllatus - Istanbul on moodne linn.
Ja seda nii Euroopa kui Aasia poolel.
Türklased aga jätsid heas mõttes tagasihoidliku mulje. Vaiksed, viisakad ja viksid. Istiklali rahvasumm mõjub vaoshoitumalt kui Viru tänava oma. Lärmaka Londoniga võrreldes on Istanbul suisa vaikne, ehkki linna suurus ja rahva tihedus on samad. Vaid turul ei hoita oma kauplemis-annet vaka all ja mõned söögikohad mõjusid veidi pealetikkuvalt.
Päevakaupa
24. detsember - lend sinna, õhtune jalutuskäik ümber Sinise mošee
25. dets - Hagia Sofia, katoliku kirik, Taksimi väljak
26. dets - Sinine mošee, 1001 samba veehoidla, Suur Turg
27. dets - Hagia Sofia, delfinaarium
28. dets - transpordi-muuseum, Galata torn, dervišite etendus, Taksimi väljak
29. dets - Aasia / Kadiköy
30. dets - Topkapi palee, Basiilika veehoidla
31. dets - Aasia / Kadiköy ja Üsküdar
1. jaanuar - Suur turg, Gülhane park, Aasia / Üsküdar, Taksim ja Istiklal
2. jaanuar - lend koju!
Teisipäev, 24. detsember - sinna
Reesi viib meid lennujaama, teeb kolm ringi - mul jäid dokumendid esiku kapile.
Lennukis on lapsed ninapidi akendes ja saavad viietunnise lennuga hästi hakkama.
Lennujaama passikontrollis võtab piirivalve-onu Alol ja Ovel hellalt juukseid sasida. See on esimene märk fännamisest, mida meie blondid nublud kogu reisil tunda said. Iida kui juba neiu jäeti sündsalt rahule, kuid A&O said pidevat tähelepanu. Küll võeti neid sülle, tehti neist ja nendega pilti, tehti pai, anti põsele musi, jagati maiustusi, tehti juttu. Alo õppis lõpuks inglise keeles vastama ja lihtsamatest küsimustest ka ise aru saama.
Me koduks on vaikne sopike Sinise Mošee taga. Räämas, romantiline ja rahulik. Otse maja taga on mošee, igal ristmikul on väike pood, akendest vahivad memmed. Sultanahmeti linnaosa on Istanbuli turismi-keskus ning iga teine maja on hotell või restoran, aga meie tänava-jupp jätab ikka "kohaliku" mulje. Koht on mugav - hipodroomi ja Sinise Mošeeni on paarsada meetrit, trammipeatus on samuti lähedal.
Esimesel õhtul käime poes ja teeme tiiru ümber Sinise Mošee. Lastel on usutemplist ükskõik, aga nende lõbuks on siin suur värviline purskkaev.
On jõuluõhtu, aga meenutus sellest teeb ainult nalja.
Kolmapäev, 25. detsember
Alo on haige! Kõhutõbi ja kõrge palavik. Mina jään temaga koju, Kati läheb Ove ja Iidaga linna. Käivad Hagia Sofias, katoliku kirikus, sõidavad trammi ja maa-aluse funikulööriga, ületavad Kuldsarve, jõuavad Taksimi väljakule välja. Taksim on "moodsa Istanbuli" keskus, sedavõrd kui nii suurel linnal üldse keskus on.
Lapsed saavad tähelepanu. Eriti Ove. Blond kolmeaastane võetakse poes sülle, tehakse pai, põse peale musi ja nipsu. No eks ta on armas kah :)
Lapsed ise avastavad joonistamise. Kõik kolm täidavad pabereid kaunite taiestega. Ove loob uue stiili, mis on täiesti omanäoline ja originaalne. Muudkui joonistab ja seletab, mis on mis. Talent?
Õhtul saan ka mina linna peale jalutama.
Neljapäev, 26. detsember - Sultanahmet
Täna jääb Kati Aloga ja mina lähen teistega. Sinine Mošee, jäätisekohvik, taas Sinine Mošee, käik 1001 samba tsisternis, söömas, suurel turul. Trammiga tagasi ja koju.
Kõlab lihtsalt? Tegelikult on see kuus - KUUS - tundi kõndimist. Väikeste peatustega kohvikus, sööklas ja mošees. Lapsed peavad HIILGAVALT vastu. Ove vaheldumisi jookseb ja kõnnib. Iida aitab igati - kantseldab väikevenda, vaatab ta järele ja on mul väga hoolikalt sabas. Super turistikad lapsed meil!
Sinises mošees käime kaks korda, sest esimesel korral on ta palvuseks kinni. Mošee õu on pooleks täis turiste ja päris-usklikke. Pearätiga daame on palju. Avar sisemus on aga laste jaoks igav. Nad puhkavad veidi vaipadel ja mina seletan Iidale, mida tähendab riigi jaoks sellise rajatise loomine.
Sammastega maa-alune veehoidla jääb meile turu-tee peale ette. Suurem asi atraktsioon ta pole, tühi ja kõle, aga paneb mõtlema. Kuidas sai selline linn aastatuhandeid tagasi endale joogivee? Seda ka sõdade ja piiramiste ajal?
Turg on üsna tühi, ei mingit trügimist. Hängime pikalt ja imetleme labürinti, lapsed saavad mürada. Iida mangub endale välja mingi karbi (samas oleks plass siit ilma suveniirita lahkuda) ja saab aru, mis on kauplemine. Ove käitub aga palju paremini kui ma arvata julgen - uudistab kõike, aga ei käpi midagi.
Reede, 27. detsember - delfinaarium
Aloga Hagia Sofias. Püüan seda talle huvitavaks jutustada, aga ei õnnestu, lisaks oleme seal liiga kaua. Alo teatab, et kõik need kirikud ja mošeed on täiega igavad.
Lastega delfinaariumis. Sõidame Kuldsarve lahte pidi üles - trammiga, bussiga, lõpuks taksoga. Etendus on ootuspärane. Kuid etendusest parem on publik. Türgi lapsed - lokkisjuukselised nunnud - on siin klassikaupa. Saatjaks noored daamid üleni mustas, juuksed ja nägu rangelt kaetud. Vanemad tütarlapsed on samuti mustas. Ja mida siis teevad ranged moslemi õpetajannad? Enne etendust kehutavad nad lapsed muusika rütmis plaksutama. Temperamentsed lapsed hakkavad seepeale möllama! "Gangnam Style" peale hüppavad kõik täiega. Saalitäis musti jõnglasi kargab nagu rõõmsast vaimust vaevatud! Daamid mustas aga - filmivad seda oma telefonidega. Filmimine jätkub ka etenduse aja, mustad kogud ei tõsta pilku telefonilt mitte kordagi. Uhh.
Jätame napilt minemata Taksimi väljakule. (Oleks õige buss õigel ajal tulnud, siis oleks läinud.) Samal õhtul raporteerib CNN, et seal olid rahutused, veekahurid ja plastik-kuulid.
Õhtul teeme tiiru Väikese Hagia Sofia juurde. See päris-Hagiast veel vanem kirik (ehitet ~530) on meist vaid paarsada meetrit. Aloga käime ära ka Marmara mere ääres. Meri on meile veel lähemal, aga pääsu selleni takistavad linnamüür, raudtee ja uue supertunneli ehitus.
Laupäev, 28. detsember - tehnika-muuseum ja Beyoğlu linnaosa
Oleme delfinaariumi otsingutest õppinud, tehnika-muuseumi sõidame taksoga. On odav ja mugav ja juht annab lastele muffini. Muuseum on üsna hea, midagi meie Lennuangaaride sarnast. Ronime trammides, filmime laeva mootori tööd, loeme mereriik Türgi võimsast ajaloost. Just enne igavaks minekut leiame laste-osa, kus saab seebimulli sisse minna ja kummist klotsidest võlvkaart ehitada.
Galata torni juurde, taas taksoga. See on ajalooline itaalia-juudi kvartal. Tornist paistab suur hulk Istanbuli, kogu Kuldsarv, Bosporus. Rahvast on liiga palju, pikk saba võtab meil sära silmist ja lastega kitsal rõdul trügimine pole üldse mõnus. A siit näeb, et linn jätkub igas suunas ja ka pilvelõhkujaid on nii kaugel kui silm ulatub. Ja edaspidiseks on meil veel üks maamärk, mida nähes hõisata - Galata torn! Seal me käisime!
Dervišite pöörlemise etendus sealsamas Galatas oli teistmoodi imelik. Keskkond - rohekas kaheksakantne paviljon, keskel tantsu-areen, rahvas toolidel ümber selle - tundus nagu päris. Aga rituaalist ei saanud ma aru ja juurde-lugemine ei aidanud. Iida ja Alo vaatasid asja lõpuni, Ove jäi vist kohe magama. Veider igatahes.
Galatast Taksimi viiv Istiklal on maailma kihavaim jalakäijate tänav. Jalutame seda pidi üles, sööme (pärast pooletunnist laua-ootamist), vaatame orkestri-trammi. Taksimi väljaku ääres saavad meie tibud jäätist. Istuvad kolmekesi maiusepoe ees ja imestavad, miks kohalikud neid kogu aeg pildistavad.
Taksimi väljak on hetkel rahulik. Politsei bussid väljaku ääres tunduvad üsna süütud. Aga päev jõudis sealne märul CNN esilehele. Veekahurid, plastkuulid ja värk.
Tagasisõiduks maailma vanuselt teine metroo.
Pühapäev, 29. detsember - Aasia, Kadiköy linnaosa
Odav (50 eurosenti) ja kiire (15 min) veetramm viib meid üle Bosporuse ja Marmara Aasiasse. Kadiköy linnaosa on elav ja kaubanduslik. Aga me ei leia üles turgu! Turisti-info juhatab meid täiesti valesti. Küsimise asemel pusime, kõmbime pikalt tont-teab-kuhu, lastel on igav ja meil ka. Samas on hea näha ka "tavalist Istanbuli", mis ei ole täis tuntud brändide butiike ja ei sära neoonist. Lõviosa Istanbuli ongi ilmselt selline vähe-glamuurne, aga sellest on kerge täiesti mööda vaadata.
Kadiköy keskus on rahvarohke. Rahvas on kohalik, noor ja edukas, pearätte pole näha. Turisti siin pole, inglise keelt ei räägita. Tänavad on kaubandust täis ja tegelikult kõnnime ka turust 50 m kauguselt mööda. Sööme mitmes kohas, lõpuks sõidame turu "mitteleidmisest" veidi löödult tagasi Euroopasse.
A nüüd on kogu me pere Aasias ära käinud. Ja laevasõit meeldib kõigile!
Esmaspäev, 30. detsember - Topkapi palee
Sabu kartes oleme kohal üübervara, enne kümmet. Sabad siiski on. Popimad kambrid ja haarem jäävad teiseks korraks, prohveti habet lapsed ei näe. Jalutame läbi aiad, käime paaris putkas, laseme põnnidel paaris kohas joosta, vaatame terrassidelt linna. Mingit ühtset ega tugevat muljet ei jää, Topkapi jääb mulle sama segaseks nagu eelmisel korral.
Pärast lõunasööki jalutame Basiilika veehoidlani. See on suurem ja turistikam kui 1001 samba oma. Lapsed rõõmustavad kalu nähes. Nii et sellega on ka "akvaarium" "tehtud" :)
Teisipäev, 31. detsember - Aasia, Kadiköy ja Üsküdar
Tahame veel laevaga sõita, tahame veel Aasiat, tahame turgu. Uuesti veetrammile!
Turg on tänavaturg, mitte "nagu päris" idamaine turg. (Kui me oleks päev enne internetist "Kadiköy market" pilte otsinud, oleks me sellest kohe aru saanud.) Kauplemine on malbe, keegi ei sikuta varrukast ega kutsu õunajooki jooma. Lapsed saavad mitut sorti magusaid mumme ja lõbutsevad pähklipoes. Kati poodleb, mina pildistan. Juhin laste tähelepanu rahvamassis sõitvatele motikatele.
Siis sõidame bussiga Üsküdari. See on mošeerikas, vaesem ja vanamoelisem linnaosa. Mägine. Ka siin on turulaadne linnaosa. Lapsed mängivad karussellil, Kati poodleb, mina lasen Iida prillid ühes kingsepa-töökojas ära parandada.
Tahaks süüa, aga ainsa kohana leiame kiirsöökla. Tellimine on paras segadus, sest meie ei oska türgi ega nemad inglise keelt, aga süüa saame hästi. Türgi kiirsöök on hea! Ja lapsed uputame lihtsalt friikatesse ära.
Tagasi tuttuue ja moodsa metrooga. Ei ole oluliselt kiirem kui laev, aga jälle uutmoodi.
Õhtul oleme hipodroomil ja vaatame tulestikke.
Kolmapäev, 1. jaanuar - Aasia, Üsküdar
Kati viib Alo turule, mina käin I&O-ga Gülhane pargis. Tahame, et lapsed saaks vanematega ka 1:1 suhelda. Koos moodustavad nad hullava ja titeliku kamba, ükshaaval aga suhtlevad ja kuulavad. Alo ongi turul kullapai, räägib inglise keelt ja on enda üle jube uhke. I&O saavad see-eest kassipojaga mängida ja vähemalt I jaoks on see reisi highlight.
Ülejäänd päev kulub sellele, et sõita veetrammiga Aasiasse friikartuleid sööma. Samasse kohta kuhu eile. Suhtlus sujub paremini, mõlemad pooled on õppinud, meie oskame öelda "bir" ja nemad "twenty eight".
Mina käin õhtul Ü-ga Taksimi väljakul einestamas. Torman Karabaşi jaamast treppe pidi üles ja olen pärast täiega hingetu. Kuid ei leia me ei Taksimilt ega Istiklalilt huvitavat sööklat - eeltöö on taas tegemata! Aga vähemalt saab pärast koju jalutada.
Neljapäev, 2. jaanuar - koju!
Varajane äratus, lennukile ja koju.
Ka Türgist lahkudes võtab piirivalve-onu lastele pai teha.
Pudi-padi ja info
Ostud / asjad
- Alole laser
- Iidale karp
- kaks spirograafi
- kaks kummipalli, kingiti kusagilt
- lauatäis süüa, eelkõige halvaad / lokumi / granaatõunasiirupit
- rätikuid
Ostuparadiis Türgi kohta tundub seda kõike hirmus vähe.
Ohutus
Istanbul tundus uskumatult ohutu. Linn on täis peegekaamera-lõdvalt-käes turiste ja hooletult moblat näppivaid kohalikke, ja keegi ei tundu mures olema. Eelmisel korral, 1998 oli seis selgelt teine.
Tänaval kerjavaid lapsi oli, otseselt raha mangujaid nägin vaid ühe korra.
Füüsilise ohu tunnet ei tekkinud üldse, mitte kordagi, ehkki jalutasin ka üksi ja õhtuti.
Korra kutsuti mind tänaval lambist kõrtsi - tõenäoliselt oli see "Let's Have a Drink" scam.
Elukoha leidmine
Meie saime siit: http://www.ekimapart.com/
Kõik oli aus ja korralik, suhtlus toimis nii meilitsi kui telefoniga, lubadused pidasid.
Info hankimine ja kohtade leidmine
.. on kohapeal väga keerukas.
* Turisti-infot ära usalda! Delfinaariumisse saatsid nad meid stiilis "maale, vanaemale". Kadiköy turu märkisid kaardile täiesti valesti. Kaarte nad ise ei jaga ega müü.
* Lootus tänavalt mõnus söögikoht leida võib toimida, võib mitte. Kui tahad rohkemat kui "tavaline kohalik", siis pigem ei leia. Mõni rajoon on sootuks söökla-vaba, Üsküdari turu lähedal olime täiega hädas.
Seega - loe läbi raamatud ja siis internet, internet, internet! Blogid, reisikirjad ja kõik muud isiklikud soovitused. Pane end kaardile, pane kohad kaardile, otsi üles vajalik koht ja parem, kui mitmest allikast!
Viiteid
1001 samba veehoidla - http://en.wikipedia.org/wiki/Cistern_of_Philoxenos
Suur veehoidla - http://en.wikipedia.org/wiki/Basilica_Cistern
Väike Hagia Sofia - http://en.wikipedia.org/wiki/Little_Hagia_Sophia
Tehnika-muuseum http://www.rmk-museum.org.tr/english/
Galata torn http://en.wikipedia.org/wiki/Galata_Tower
Üsküdar - http://en.wikipedia.org/wiki/%C3%9Csk%C3%BCdar
Kadiköy - http://en.wikipedia.org/wiki/Kad%C4%B1k%C3%B6y
Taksimi rahutused - http://edition.cnn.com/2013/12/27/world/europe/turkey-unrest/index.html
Mado, jäätisekohvikute kett - http://en.mado.com.tr/
Meie majutaja - http://www.ekimapart.com/rates.aspx