2024 - Tõstamaa poiste rattamatk

Rattamatk Tõstamaa kandis ja Kihnus.
Neli päeva, 17, - 20. august 2024.
Kuus teismelist poissi, kolm täiskasvanut.
230 km rattaga, lisaks 7 km mere peal süstaga ja 2 km aururongiga.
Kõik ööd suurepärases Merelaiu puhkekülas.
Ilm oli suurepärane; sõitsime lühikestes pükstes ja särkides.
Vesi rannalähedases meres parajalt soe. 

Päevakava

Esimene päev - Lavassaare, 75 km

Algus Pärnust. Mõned saabuvad bussiga, mõned autoga. Kohtume parklas Scanfili maja ees Sauga jõe lähedal. Sealt edasi:

Teine päev - Kihnu, 50 km

Laisk hommik, mille järel kimame Munalaiu sadamasse Kihnu praamile.
"Kihnu Virve" viib meid sadamasse. Pärast lühikest arutelu läheme vastupäeva ringile ümber saare:

Teel Kihnule ja tagasi näeme veel:

Kolmas päev - Matsirand, 50 km

Õhtul käime süstadega merel. 7 km sõit Heinlaiule ja tagasi võtab mitu tundi. Merel on tuul, aga madalas ja varjulises lahes pole lainet. Lapsed saavad kenasti hakkama. Heinlaid on kõigi poiste jaoks elu esimene merelaid. Peaegu lage, saare keskel on kormoranid puud "ära suretanud". Saarel on lambad. 

Neljas päev - Valgeranna seikluspark, 50 km

Mina sõidan täna autoga, rattaga teen vaid Pärnu - Valgeranna - Pärnu otsa.  Lisaks ujun pikalt Merelaiu juures meres. Lapsed ja teised aga:

Pärnus näeme veel uue silla ehitust. Sild on ühes tükis valmis ja seda lükatakse üle jõe. Üks ots on maa peal treileril, teine jõe peal pargasel. Rahvas uudistab uue nunnu tulekut hulganisti.

Koju sõites näitan poistele Halinga viadukti (endiselt üle Pärnu maantee), kus sõitsid Lavasaarest tulnud turbarongid. Poisid on telefonis ja ei tunne huvi. 

Öömaja ja söögid

Helistasin öömaja otsides pool Pärnumaad läbi. Merelaiu puhkeküla oli ideaalne valik. Lisaks mugavale, kuid odavale öömajale tegi perenaine meile igal õhtul süüa - maitsvalt ja palju. Teismelised noormehed said kõhud korralikult täis. Hommikusöögid tegime ise puhkemaja köögis. Külalislahke ja armas koht!

Teismelised matkavad jäätise pealt, nii et iga külapood oli ühtlasi ka peatus. 

Kihnu päeval toitis meid Sireli kohvik - mis on ehk parim talukohvik, mida mu silmad näinud on. Siseturismi edenedes on Eesti täitunud uute ja toredate söögikohtadega. Kõhu saab täis ka nurgatagustes, kus kümme aastat tagasi polnud midagi ega kedagi. Ainult - alati tuleb üle helistada, sest kaardil märgitud kohvik võib olla juba viis aastat suletud, või pulmadeks broneeritud või just sel nädalal on pererahvas Itaalias puhkamas. Kuid üldiselt on külakõrtsides ja -kohvikutes käimine viimasel ajal puhas rõõm. Toredad inimesed pidamas toredaid söögikohti. Mingu neil hästi!

Lugemist ja viiteid

Rada ja kaart

50-60 km on päevaks paras. Mõni päev võib pikem ka olla. Poisid ei väsi, jaksaks sõita ka rohkem, kuid tüdimus tuleb peale. Ja kui palju sõita, saab sellevõrra vähem vaadata ja mõnuleda. Jäätisepausideks tuleb aega võtta ja anda!