Kirgiisia, Terskei Ala-Tau, 2016

Matka esimene pool

Päev enne matka -- Karakol, Kirgiisia -- 1700m

Sajab. Kurat. Mis mõttes sajab?? Me oleme Kesk-Aasias. Kesk-suvel. Siin peaks olema kõrbekuiv! Aga hoopis sajab. Vähe sellest, lööb veel välku ka, nii et taevapiir on kogu aeg valge.

Vihm saadab meid järgmised kolm nädalat kogu aeg. Sajab orus ehk Karakolis, sajab mägedes, sajab Issõk-Kuli ääres, sajab Tsarõni kanjonis. Isegi Alma-Atas sajab iga natukse aja tagant. Säh sulle maailma kõige kontinentaalsemat kohta!

Karakol on Terskei mägede baaslinn. Kes tahab minna suvel matkama või talvel suusatama, alustab siit. Nii meiegi. Ööbime Igor Khanini kompleksis. Khanin on mees kui orkester ja korraldab matkaja jaoks kõik. Ööbida? - palun. Hommiku- ja õhtusöök? - naine teeb. Transa mäkke ja tagasi? - igal ajal. Saun? - leil on nagu päris! Vajad kindaid või kirkat, tahad sõita Issõk-Kuli äärde või naaberriiki? - Khanin korraldab kõik. Lisaks pakub peremees külalisele lahkelt samakat ja kumõssi. Khanin on meie tugisammas, kelle kaudu kõik korraldub, laheneb ja laabub.

1. matkapäev -- Karakoli org -- 2540m

Matk algab äkiliselt. Kaotame esimesel paaril meetril grupijuhi ära!

Sel kevadel uhtus jõgi ära laagrisse viiva tee. UAZ paneb meid maha keset orgu ja peame paar km kõndima. Ets teeb meist auto juures pilti ja jääb maha. Mina näen hävinud tee kohal nõlval rajakest ja selle peal inimest ja suundun mäest üles. Grupp libiseb ja vannub järsul mudasel seinal, hoiab küünte ja hammaste abil juurikatest kinni, aga ronib järgi. Metsast leiame raja asemel paanikas tšehhi, kes on naise ära kaotanud... Ets aga saab alt otse läbi, ei näe meid ja arvab, et me oleme pikalt ees. Nii tormab grupijuht tulist kurja mõeldes grupi "järel" laagrini välja. Meie jalutame aga rahulikult ja maasikaid süües kaugel taga. Kiiresti ei jaksakski - kott on üle 30 kg ja kõrgust on 2200..2500.

Laagriplatsil Karakoli & Aitori jõgede ristis on paar telki, kivist kemps, kohalike karja-laager. Ümberringi - mäed! Järsud metsased nõlvad, vahutavad ojad, koseke.

Pärastlõunal saame tuult ja äikest. Poeme vihma ajaks telki. Ilm on "tavaline mägine" - enne lõunat aurutab päike niiskuse üles, pärast lõunat sajab see tagasi alla. Õhtu ise on kuiv ja vaikne. Teeme lõkke üles ja klatime oma lahkuminekut. Kohe alguses selline jama!

Mis põhiline - oleme kohal! Mägedes! Ja on ilus!

2. päev - pandam - Teletõ org

Meil on kaasas kahe nädal toit ja gaas, kokku 10 kg inimese kohta. Etsi kaval plaan on osa sellest rajale ette viia ja ära peita. Muidu peaks 30kg kotiga kurusid võtma ja liustikke ületama - võimalik, aga vastik. Nii viivad täna Ets & R ühe koti pandamit ühte orgu üles, M & K & ma teise koti teise orgu. Ühtlasi tutvume maastikuga ja harjume kõrgusega.

Ronime järsul metsasel nõlval Teletõ jõe ääres. On raske, aga väga väga ilus. Jõgi on üksainus pikk kohisev kaskaad! Hiljem leiame raja ja tõuseme üle metsapiiri. Oo, vaade! Näeme orgusid, kuhu kavatseme minna, ja tippe, mille alla jõuda.

Sokutame pandami suure kivi alla varju, katame suslikute kaitseks kividega ja jalutame alla. Saame kerge päeva - 3 tundi üles, 1.5 tundi alla. E&R teevad poole pikema ja raskema matka ja saavad tasuks läbimärjaks. Sest õhtul, samal kellal mis eile, 15.30 - 17.00, tuleb taas vihm.

3. päev - Ala-kuli järv -- 3523m

Ets: "tuleb kerge hommikune matkake, neli tundi".

Ma ei usu ja mõtlen: "seitse".

Algus on kohe ärev. Peame minema läbi jõe tagasi. Jõgi aga vihmaga kõvasti kosunud. Õhtul poleks tast üldse üle saanud. Hommikul... saame, Ets näpunäidete järgi koos liikudes, aga läheb üsna napilt. K kaotab ühe sussi ja väriseb pärast kaldal nagu haavaleht. Asja pärast väriseb. Kukkumine oleks olnud... noh, me õnneks ei tea ja ei taha mõelda, kui hull. Mul endal pole jõgede läbimisel piisavalt kogemust. (Aga E arvab, et on. Üldse on mul kogu aeg tunne, et ta hindab mu kogemust ja suutlikkust pidevalt üle.)

Tee üles orgu peaks olema imelihtne. Jõge pidi üles, noh, mis siin keerulist!!! Alt on näha, et saabki minna ainult ühte orgu. Aga rajal on pilt hoopis teine! Tee vänderdab kivises kuusemetsas ja tahab käest ära kaduda. Metsast väljas on lihtsam, aga see-eest on kõrgus suurem ja minek raskem. Minu jaoks on see matka kõige raskem, kõige vastikum tõus. Iga moreeniserva taga loodan - ehk on siin järv!

Seitsme :) tunni järel oleme lõpuks Ala-kuli mägijärve ääres. Õnneks enne pärastlõunast vihma! Tuleb tunnustada Etsi, kes ajab meid hommikul vara liikuma, nii et jõuame märjaks ajaks telki.

Telgime järve alumise (väljavoolu) otsa lähedal. Meie kõrval on tšehhid ja valgevenelased. Õhtu on ilus, aga jahe. Ujuma ei meelita.

4. päev - puhkus Panoraami kurul -- 3760m

Jalutame ilma kotita teisele poole järve Panoramnõi kurule. Alustame harjutusest "hüppame üle jõe", siis 250m mõnusat tõusu ja kuruvisang ja oleme napilt enne pilve kurul. Siit paistab kogu suur Ala-Kul ja meie eelmine org. Kaunis!

Nihutame laagri järve teise otsa. Taas saame kohale otse enne vihma. Tee peal käime Ak-Sai laagris teed ostmas. Seda kulub!

Alla tulles teeme lumelaigul kirkaõppuse. Käib töö ja lõbu koos! Katrin kartis, et lumel on külm ja halb. Tegelikult kütab päike lumel topelt, isegi t-särgiga on palav.

5. päev - Takõrtori kuru -- 4005m

Kuru on otse järve otsas, laagri lähedal. Peame sellest üle ronima ja teisel pool laagrisse jääma.

Lihtne, eks?

Tegelikult saime matka kõige pikema ja raskema päeva, 13 tundi tööd.

Kive pidi lume alguseni läheme libedalt. Aga siis!!!!

Kõigepealt valime vale tee ja tuleme 60m (kõrgust) alla tagasi. Siis jõuame pehmesse lumme. Kõigepealt teeb Ets meile jälgi, hiljem mina. Mõnes kohas on lumi kõva ja kannab, järgmisel sammul vajud puusani sisse. Olete proovinud suure seljakotiga lumes püsti tõusta, kui ise oled hargivaheni pehmes pudrus ja kuhugi toetada pole? -- no vot. (Lumerõngaga kepist on siin kasu! See on nagu lisa-jalg!) Liustik on kaetud, seega liigume köies, kiivri ja kirkaga. Kasse pole vaja - pehmes lumes on saabas parem.

Lumi on nii ühtlaselt valge, et kallakut ei näe. Kas ees on ühtlane tõus? Lauge koht, mida paksu lume tõttu vältida? Langus? No ei näe, kõik on ühtlaselt, varju ja suunata valge!!!

Rügamise teevad rõõmsaks loomade jäljed. Üle kuru on läinud koer. Või hunt? Mida teeb koer 4km peal kurul? Lisaks on siin pisemate elukate jälgi. Ma ei saa aru, mida nad lumelt otsinud on, aga vähemalt pole me siin päris üksi!!! Ühtegi teist matkajat me ei näe ja inimene on siin viimati käinud vist 2015 suvel.

Tõuseme kell 5 hommikul, liikuma hakkame 6.30, aga kuru harjale jõuame pärastlõunaks. Uhh!! Vahepeal oli isegi plaan lumele laager üles teha ja ööbida, aga see oleks mu arust olnud mitmel viisil halb & ohtlik. (Kuhu sa pissile lähed ja kas köies? Jne.)

Harjal ei lähe elu paremaks. Siin on nii paks pehme lumi, et vajun sinna pikali, nii mõnigi minu järel. Teisel pool kuru on pirakas ja väga ilus karniis.

Teispool on kuru kivine. Arvan, et kergem, kaljul ja rusul laskumine mulle ju meeldib, aga ei!!! Moreen on erakordselt vastik, suurte rahnudega. Need on lahtised, liikuvad, vihmast libedad. Kahel korral hakkab mul jala all kivi veerema ja löön sääre veriseks. (Bahill hoiab natukene.) Ets liigub teistest palju kiiremini ja aitab teed valida, aga ikka on raske. Kell 19 jõuame floorani ja 19:30 leiame muruga laagrikoha. Uhhhh!!!

6. päev - puhkus, kuum vesi ja soe järveke -- 3565m

Imekaunis ilm! Eilne udu ja lörts on unund, päike särab nagu kollane peletis. Sööme, peseme, kuivatame end mõnuga.

Lõunal nihutame oma karavani orgu pidi allapoole ja läheme otsima kuumaveeallikat. Usin Ets leiab selle üles. (Kes tahab leida: Takõrtori jõe kaldal on rajake; kosest veidi kõrgemal on rajal sik-sak, sellest hargeneb teeke allikani. 42°17'5.06" N, 78° 36' 59.21" E.) Mäe seest tuleb mädamunahaisune kuum vesi. Üle keha sisse minna ei saa, liiga palav, aga jalad saab korraks vette ja küll on hea!!!!

Järgmisena leiab Ets meile laagriks järve!!! Soe vesi otse liustiku ääres! Kannatab sisse minna ja natuke ujuda. Ja pesta!

Insener Marika jopedest kandesüsteemi (tm) abil tassime laagrisse kuiva põõsa ja saame endale terveks õhtuks lõkke.

Nii et puhkepäev luksusega! Ja üksindusega. Kahe päeva jooksul näheme kahte matkajat - kohalikud tšikid käivad radiaalina Takõrtori kurul.

7. päev - plaanide muutus

Varane äratus, hiline start. Sest sajab. Hommik otsa sajab. Ja pärast liikuma hakkamist sajab uuesti. No krt! Kus on meie hommikutine kuiv ilm!

Me plaan on nihkuda teist orgu pidi üles, umbes 4300m peale kuru alla laagrisse.

Aga tee üles käib piki kive. Ja me oleme nendel aeglased, väga aeglased, Etsi hinnangul "4 korda aeglasemad kui normaalne liikumine".

Siis hakkab veel rohkem sadama. Tõmbame keebid ülle, võtame kaardi välja ja koguneme nõu pidama.

Me peame saama naaber-orgu oma pandami juurde.

Kuidas?

Kaalume variante.

Otse edasi? Mina, isiklikult, kardan. Kõik on libe ja mul on kaks eilset kukkumist alles meeles. Rahnu-rägastikku on nii pikalt kui silm näeb. Varem või hiljem väänab keegi siin jala välja. Aeglased oleme me ka. Ja siis algab liustik - pikk liustik, mitte lühike jupp nagu eile. Me ei teeks seda ära. Kui lumi oleks kõva ja käidav - muidugi. Aga ilm on jätkuvalt soe ja märg; kui meil on vihm, on üleval lörts ja lumi. Sumada 4000m peal pehmes pudrus - ja seda pikalt - me ei suuda.

Grupp pooleks - "tugevad" edasi, "nõrgad" alla? Ei taha.

Leiame kergema ja madalama ja vähem lumise kuru, mida pidi järgmisse orgu edasi saaks? Aga ei leia. Kõige kergem oleks üle Takõrtori tagasi minna. Kõik muu on tehnilisem või kõrgem või mõlemat. Takõrtorist ei taha keegi aga kuuldagi.

Järelikult tuleb minna orgu mööda alla, tagasi linna ja naasta mägedesse teist orgu pidi.

See ei ole katkestamine; me naaseme mägedesse ja matkame edasi; kuid algne plaan on praeguse grupi, ilma ja maastiku jaoks liiga raske.

Mis siis ikka. Suurem vihm lakkab, kolime kile alt välja ja kalpsame kive pidi murunõlvani tagasi. Ja läheme alla. Lõuna teeme imekaunis kohas, kose all, matkarajal. Siin on kividest laotud müür ja meist vaid paari tunni kaugusel peaks olema kuuma-vee-vannidega kuurort. Ets kuulutab, et MATK ON LÄBI, ALGAB TURISM.

Turism... turism... turism! See sõna toob meile kõigile edaspidi irvituse näole. Mul hetkel kirjutades igatahes on. (Kuu aega hiljem üle lugedes - jälle on!!!) Kõigepealt satume taas moreenile ja oleme hädas. Siis toimub intsient jõe ületuse ja artšanõlvaga (mida ma siinkohal pikemalt lahkama ei hakka). Ja tuleb äikest. Turism!!! Mingisse kuurorti me täna ei jõua. Armsa kose-vaatega laagrikoha leiame aga küll. Oru lõpus paistab Palatka särav-valge tipu-trapets.

Mul on hea meel. Arvan, et tegime õige otsuse: muudame plaane, aga jääme grupina kokku.

8. päev - Altõn Arašan ja Karakol

Kõnnime mudast jõekallast pidi Altõn Arašani külakeseni. Siin on tõesti kuurort. Liguneme poolteist tundi soojas vees, saame õlut ja süüa. Küla alumises otsas on baar. BAAR!!! Baari kõrval on Moskva hipide laager; Pink Floyd mängib, poolpaljad amatsoonid tantsivad. Sürrrrrrrrrrrrr. Ühel plikal on pea kinni seotud - mäes kukkus kivi pähe.

Päeva hitt on sõit linna. Teed pmst pole. UAZ hüppab kui twerkiv hobune. Ma olen autoga mäes igasugu teid saanud, aga sellist pole olnud. Meeleolu salongis on hüsteeriline; täiesti üle võlli; R püüab K-ga vestelda küll arhitektuurist, küll Võhandu maratonist, küll Pütaagorase teoreemist - aga vestlust saadab kiljumine ja oigamine. Ameerika mäed! Või siis - TURISM!!!!

Kuid juht on vana rahu ise. UAZ veab välja täiesti uskumatul maastikul. Jõuame pimedaks Karakoli ja läheme Reina Kenchi plaane pidama.

Matka teine pool

9. päev - Teletõ kuru ja org - 3800m

Ei mingit jokutamist! Järgmisel hommikul kell 7 sõidame taas mäkke. Seekord läheneme teist, Jety-Oguzi orgu pidi. Tee on jälle hull, aga enam ei karda keegi, sest teame, milleks UAZ+juht suutelised on.

Väljume autost... kusagil. Olles enne juhti moosind, et sõitku ikka nii kaugele kui saab, meil täna pikk tee minna. Vinname kotid selga (need on üsna kerged, sest me viisime toidu mäkke ette ära, eks) ja paneme orgu pidi punuma. Ülesmäge muidugi. 40 minuti pärast tekib mul isu airaani järele ja ühtlasi tahaks teed küsida. Airaani saame, aga saame ka teada, et soovitud Teletõ haru-org on meist allamäge. Selgub, et me jõudsime autoga selle algusse, aga arvasime, et oleme kõvast madalamal. Mis ikka, tund aega viga teha pole mägedes mingi ime.

Airaani-haak tehtud, tõuseme 4 tundi õiget orgu pidi ja oleme Teletõl. Vahepeal jõuan ma grupi artšavõssa kinni meelitada. Istume siis Etsiga kivi peal ja vaatame, kuidas matkajate pead paistavad mägimändide võpsikust kord siit, kord sealt. Kuldne hetk (ehkki ma õnneks ei tea, mida teised must sel hetkel arvasid)!

Mul on sees mingi jonnimasin, mis nõuab, et kui kahe võrdse teevaliku juures kaaslane läheb ühelt poolt, siis mina lähen teiselt. See tähendab, et mõnikord ma lõikan ja võidan. Ja mõnikord satun võssa ära. Kust ma end üldjuhul ise välja pusin... Aga kes mulle siis järgneb, on samuti võsas :)

Teletõl on hea!!! Pildistan lilli. Kahele poole on kaunid vaated. Pildistan lilli, pildistame gruppi, elu ise on ka paras lill. Kusagil ees on Marika-Katrini-minu pandud pandam.

Teel kurult alla tekitame väikese segaduse. Jääme Egnega teistest esiteks maha ja siis jõuame ette. Ülejäänud grupp suhtleb Vene matkajate telgiga ja ei pane tähele, kui me neist möödume.

Laagri paneme 3300 peale, külgoru ristumisele, lagedale. Taas on imeilus! Igale poole, kuhu vaatad, on ilus!!

Tõuseme täna täies koormas 1300m, lisaks hommikune airaani-radiaal. Ja keegi pole kuigi väsinud. Tugevaks oleme saanud!!!

10. päev - Ozernõi kuru radiaal - 3750m

Kõnnime neljakesi Ozernõi kurule. Kurul lumi, käime köies, ehkki see on rohkem lusti kui vajaduse pärast. Kui siin ongi mingid lõhed, on need kitsad ja lund täis.

Hiljem nihkume alla oma pandami juurde. See on alles! Kõik meie gaas ja moos!

Õhtul sajab. Mängime kaarte. Marika muudkui võidab :(

11. päev - Keltori orgu - 2950m

Kahlame läbi jõe, läheme Teletõ jõge pidi alla ja Keltori jõge pidi üles. Me eesmärgid on 1) tuua ära Etsi-Raivo pandam, 2) käia mõnel Džigiti-alusel liustikul ja kurul. Teletõ org on minu-Marika-Katrini jaoks juba tuttav; Keltor on jälle Etsi-Raivo jaoks käidud koht.

Ka Keltori orus on kahlamiseks sobiv lisa-jõgi. Vett on siin mägedes tõesti kõikjal! Madalamal on nõlvasood, jõgede lammid on soised õõtsikud, liustikel vulisevad ojad. Ja et üksluiseks ei läheks, tuleb vett ka ülevalt; täna hakkab sadama juba lõunal. Teeme lühikese päeva ja pakime end oru viimase suure kuuse äärde laagrisse. Kuusk on nagu vihmavari. Köögis toimetajatel pole vihmast suurt asja, nemad sussutavad päev läbi lõket. Vihjeks - konservipurgid EI PÕLE.

Mina aga lähen kell 1 päeval magama, ärkan õhtusöögiks üles ja magan uuesti hommikuni välja. Puhata saab mägimatkal küll hästi. Kalle ütles kunagi "mägimatk - see on liigsöömine ja lamatised". Süüa on meil tõesti ohtralt ja maganud olen igal ööl pikalt.

12. päev - Keltori orgu - 3100m

Läheme lauget, soist, lehmarohket orgu üles järgmise hea telgplatsini.

Toome ära E&R pandami.

Kogu aeg on ilus!!! Oru lõpus on Terskei pea-ahelik. Selle keskel majesteetlik, rippliustikega, viietuhandene Džigit.

Ja ilm on kogu aeg muutlik. Hommik - sajab, lõunal - ilus, pärastlõunal - sajab, õhtul - sajab.

Mis saab homsest plaanitud radiaalist?

13. päev - Ontori kuru radiaal - 3950m

6.15 kõlab Etsi reibas hüüd. Taevas on selge! Päike! Rahvas, mingem mäkke!

7:05 lahkume laagrist, kaasas kirkad-köied ja sprotikonserv.

Hommikut ilmestab - üllatus üllatus - jõeületus! Kõik soovijad saavad üle, aga aega ja mõtlemist läheb rohkem kui asi väärt on. Kõige töötavam on taktika "p--sse need saapad" ehk siis tuim läbi kahlamine. Jalad on tõesti nkn märjad. Ets hüppab kitsekesena kivilt kivile ja soovitab meilegi, aga no pole meil seda tasakaalu ega julgust. Mina ja Raivo läheme paljajalu läbi jõe. Kõige targem on aga sandaalidega minna; mu Keen Clearwater CNX on just selle jaoks tehtud ja töötab imehästi.

Läheme viiekesi - Egne on laagris nautlemas. Keltori liustikukeel on "must", kivine ja tahmane. Marika tuleb liustikule, aga 3500-3600 peal keerab tagasi. Ei olevat temas seda kõrgmatkaja jaksu. (Ma ei usu! On küll!) Sealt edasi paneme end köide. Ets teeb paljaste säärte välkudes rada. Kõva mees, ausalt. Keltori liustik on tõsine, siin ei ole köis nalja pärast. Ühest laiast lõhest roomame üle. Aga tõus on ikkagi lauge, lumi pole eriti paks, liikuda on kerge, tõuseme normaalselt. Viie tunniga jõuame Liba-Ontori kurule (ongi selline nimi, "Ložnoi Ontor", 3A, 85 kraadine sein otse alla) ja kohe päris-Ontorile (1B).

Vaatame ühele poole Džigitile ja teisele poole Karakoli orgu ja kolmandale poole alla. Ilm püsib kristallselge, vähimagi vineta. Aitäh, mäed, selle kingituse eest!

Sööme end sprotist oimetuks. Mu kurušokolaadi ei taha keegi :( Siis võtame taas köide ja kihutame liustikku pidi alla, laagrisse. Matk on enam-vähem läbi, edasine on turism.

14. päev - turism

Alla! Vudime mööda oma vihmavari-kuusest. Ületame sujuvalt jõe. Läheme mööda kõige esimesest laagrist. Läheme läbi siinsest jõest. Purre on vahepeal korda tehtud, aga mis meil sest, läheme läbi!!! Autoteel ootavad meid jälle maasikad, neid on nüüd rohkem ja nad on küpsemad.

Viimase turismi saame kõige lõpus. Tahame ära-uhutud teel minna "Etsi rada" ehk siis alt, mitte ülevalt (kuhu on vahepeal tekkinud suured sissetambitud maanteed). Aga Etsi teed enam ei saa! Ohutu tagasi-ringi mineku asemel läheme järsust rohunõlvast üles. Sisuliselt on see sein. Kukkudes jõuaks ilmselt jõkke ja siis... Kuid kõik saavad üles ja jäävad ellu.

Tee lõpus ootab meid UAZ. Teed ennast on kõvasti vähem kui siia tulles, kohati voolab jõgi läbi metsa ja ühes kohas (teiselpool jõge) on seli alla tulnud ja mõnes kohas on sügav muda ja mõnes suured kivid, aga me teame nüüd oma sõidukit ja ta juhti uskuda.

Karakol.

Õlu.

Saun. (Khanin, ole Sa tänatud!)

Pärast matka

Käime:

Issõk-Kuli äärses turismitalus (kui tohib nii öelda).

Issõk-Kul on tohutu järv, 150x70 km, sisuliselt meri, mahult maailma kümnes järv. Ta asub Tjan-Šani "silmas" 1600m kõrgusel. Ühel pool on tal Terskei Alatau ja teisel pool Kungei Alatau ahelik, mõlemad üle 5000m ja lumiste harjadega. Nii et ilusa ilmaga paistavad, kust ka ei vaata, üle järve kauged kõrged mäed. IK äär on täis kuurorte. Meie oleme ühes üsna üksildlases kohas Tamga küla kõrval. Siin on kaks jutukat kasahhi-vene sukeldujat, mõni vaiksem vene turist ja meie. Katrin kohtab noorpõlve armastust ja juttu jätkub.

Käime mitu korda ujumas, jalutame natuke mäes, elame üle korraliku äikesetormi, sööme arbuusi, räägime vene filmikunstist, taome kaarte. Turism!

Tsarõni kanjonis matkamas.

Tsarõn on "Kasahhi Suur Kanjon". 180 km pikk ja liivakivist tornidega. Telgime seal ning matkame - hommikul ja õhtul. Tee lõpus, kanjoni põhjas on bungalotega kuurort ja kohvita kohvik. Õhtul saame korralikult tuult ja oleme telkide kinnitamisega veidi hädas. Selle tasuks tuleb meile vikerkaar, selline, millist vaid mägedes näeb: topelt-kaar, mille algus ja lõpp on meist palju madalamal. Kaks kolmandikku täisringist ehk?

Kujud on siin edevad, aga ma olen USA lääneosas liiga palju ringi koperdanud. Tsarõn on tore, aga ei vaimusta. Turism!

Alma-Atas ehk Almatõs

Matkamas käisime me Kirgiisias, aga kohale tulime läbi Kasahhi pealinna Alma-Ata. Naastes on meil siin päev aega. AA on miljonilinn ja vähemalt keskuse poolest moodne - klaas, betoon, heal järjel inimesed ja kallid autod. Ööbime disainikorteris linna kõige edevamas Nurlõ Tau megamajas - vaadake pilte, saate aru. Kes käib saunas, kes tammub niisama päev otsa linna vahtida; sööme hästi, joome veini ja vaidleme poliitika üle. Turism!

Igav matkatehniline mula

Marsruut, kaart ja territoorium

Üldine kaart:

Raja skeemid - kliki suuremaks:

Sellesama lihtsa skeem-kaardiga käisime ka mäes.

Täpset topokaarti kaasas polnud.

Mul oli Google kaart telefoni laetud, aga Google on looduses liikudes kasutu - ta ei tea kohanimedest mitte mõhkugi ning peidab füüsilise kaardi elemendid (nt jõed) lihtsalt ära.

GPS-i oleks meil oma asukoha kontrollimiseks vaja olnud ühel korral, siis, kui me Teletõ kurule hakkasime minema ja tegelikult vale orgu mööda üles kütsime. Aga üldiselt sai Ets skeemiga hästi akkama. Orienteerujast grupijuht on üldse abiks :)

Terskei kaarte ja skeeme saab siit: http://meridian.perm.ru/04_maps/

Või siit: http://slazav.mccme.ru/maps/hr/all_tsh.htm

Kõik kõrgused on... kahtlased. Varasemad raportid eksivad ühe ja sama koha kohta rahulikult pluss-miinus paarsada meetrit. Etsi kell näitas kõrgust, aga baromeetriline kõrgus on ka kahtlane asi. Mõne koha kõrgus on mul oma telefoni GPS pealt, selle viga peaks olema kümmekord meetrit. Aga kõige rohkem vaatasin kõrgusi pärast kodus Google Earthi pealt. Google Aasia kaart kasutab Shuttle Radar Topography Mission (SRTM) andmeid, nende täpsus kõrguses on +- 30 meetrit. Muidugi on mägedes oma nüansid - kui kuru hari on paar meetrit lai, siis võib see +-30 olla võetud hunt teab kust.

Kohanimed on samuti väga suvalised. Toponüümid on ju häälduspõhised ning kohalikus keeles (mis ei pruugi olla isegi kirgiisi, vaid mingi mägihõimu oma). Siis on tehtud transkriptsioon kirillitsasse ja sellest omakorda transkriptsioon ladina tähestikku; hunt vaid teab, mis nimega selle käigus juhtunud on. Keltor näiteks on vist hoopis Kültor. Issõk-Kuli kohta ütleb Wikipedia "Õsõkköl". Päris kindlasti on vene nimedel mingid kohalikud variandid, jne.

Olime peaaegu et maailma "maismaapoolusel".

Maailma merest kõige kaugem punkt asub Hiinas Kasahhi piiri lähedal, ~400 km Karakolist, https://en.wikipedia.org/wiki/Pole_of_inaccessibility#Eurasia

Ilma järgi seda küll ei oleks öelnud!

Kurude nimekiri

Panoramnõi (radiaal) - 3500, 1A

Takõrtor - 4005 - 1B

Teletõ - 3600, 1A

Ozernõi (radiaal) - 3700, 1B

Ontor (radiaal) - 3900, 1B

Takõrtori kuru üle võib vaielda.

Vanad Vene allikad annavad sellele eri kõrgusi ja domineerib 3700. Samas uuemad (201x) ütlevad üle 4020.

Ma ise käisin kuru pikselhaaval Google Earthis üle ja sain 4004..4005.

Google Earthi andmed on Shuttle kõrguste kaardistuse omad ja peaks olema täpsed. Usun ma enne neid kui vanu vene aruandeid.

Suvalisi muid kõrgusi:

Ala-kuli järv - 3523m

Tilluke järveke pärast Takõrtori - 3565m

Altõn Arašan - 2400m

Etsil on täpne nimekiri päevastest teekondadest ja kellaaegadest, laagritest jne.

Viitu

Karakol - http://wikitravel.org/en/Karakol

Igor Khanin, meie võõrustaja ja korraldaja - https://www.facebook.com/igor.khanin.9

Reina Kench, kõrts Karakolis Khanini lähedal - https://www.facebook.com/reinakech55/

Kuumaveeallika foto ja GPS koordinaadid Panoramios:

http://www.panoramio.com/photo_explorer#view=photo&position=13&with_photo_id=24895088&order=date_desc&user=3067637

Kuuma veega kuurort-küla Altõn Arašan - https://en.wikipedia.org/wiki/Altyn_Arashan

Tsarõn - https://en.wikipedia.org/wiki/Sharyn_Canyon

Issõk-Kul - https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95s%C3%B5kk%C3%B6l

Toit ja köök

Sööki oli ohtralt ja see oli hirmus maitsev. Mingeid asju jäi üle. Ehk tekib kunagi ülevaade.

Teed jäi puudu. Hiljem arvutasime, et meil läheb 18 pakki päevas.

Priimused olid Primuse Eta süsteemi omad - varjega põleti ja soojusvahetiga pott - ja VÄGA efektiivsed. Vesi läks keema imekärmelt. Hea priimuse väike kaalulisa tasub end igal juhul ära, kuna gaasi läheb vähem! Marika teab, palju meil gaasi kulus, vist 30 g inimese kohta päevas.

Potid olid 2L + 3L. See on kuuese grupi jaoks piisav.

Põletite piesod lakkasid toimimast. Tikud kaasa!

Puudu oli potipesuhari. Külmas mägijõevees oleks abiks, kogu grupile.

Alkoholi oli kaasas 3 x 0.5 liitrit: minu Jägermeister ja kaks 60% Strohi.

See oli paras; kõik joodi tee kõrvale või sisse ära, rohkem poleks vaja olnud.

Natuke kanget jooki on jahedal õhtul või kargel hommikul kuuma tee äärde väga hea.

Päriselt end purju juua ei taha mäes muidugi keegi.

Kõige minevam konserv oli "räim tomatis". See oli tõeline delikatess!!!! Ostsin pärast kodus endale poes proovimiseks - kas on siis merepinnal ka maitsev??? Ei olnud, kahjuks.

Ravumid

Grupi apteegist joodi ära... kaks pudelit Strohhi.

Rohkem arstimeid vaja ei läinud.

Mina tarbisin ära 1 plaastri (rohkem heidutuseks kui raviks) ja paar tabletti Loperamiidi.

Varustus

Kõikide mu asjade täielik nimekiri: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1SirQPOatDYb2IqA9QdCbmWxFAyyhl6-tljHy2Ou4Ir4/

Seljakott. Matrix 110L oli suuruselt paras. Mägimatkal on koti suurusega lihtne. Mida suurem, seda parem! Suuremat kotti on kergem pakkida, sa ei pea asju jõuga sahtlitesse toppima, pooled pudinad ei vedele väljas. Miinus on muidugi see, et kui tekib küsimus "kes saab prügi võtta", oled sa ainus...

Ausalt, ma arvasin, et pärast matka ma abiellun oma Black Diamondi matkakepiga. Ta on kolmanda jala ja sõbra eest. Usaldusväärne. Alati olemas. Kui mitu korda ta mind kukkumast hoidis või üle jõe aitas või liustikul vajumast päästis!!!

Mäes piisab ühest kepist. Kui teist on vaja, siis selleks on kirka. Aga kepp olgu "klõpsudega" reguleeritav, tugev ja mugav! Ja lumerõngad kaasa (ja külge)!

Saapad. Enam-vähem kõigil olid jalad enam-vähem kogu aeg märjad. Miks? Goretex peaks ju ometi...? Mõistatus.

Sandaalid. Mu Keen Clearwater CNX on mägedes imehea. Eriti läbi jõgede minekuks. Aga nad on muidu ka mõnusad - tugevalt jalas, varvas kaetud, tald peab kivil paremini kui saabas. Teistel oli igasugu asju - sussid (kippusid jões kaduma), tossud (ei kippunud kuivama).

Ronimis- vs rinnavöö. Siin on vanema põlvkonna (rinnavöölased) ja noorema (pärisvöölased) vahel kerge... lõhe. Õnneks ei õnnestunud päris lõhes testida, mis siis õige oleks.

Eelarve

Reisi kogukulud oli umbes 1000 eurot.

See on siis kõik - lennukipiletitest õlleni.

Lend - Turkish - 400 eurot

Kindlustus - AACUK + tavaline reisikindlustus - 100 eurot

Kasahhi viisa - 60

Kohalik teenus (kogu transa, Karakoli ööbimine jne) - 210 eurot

Grupi kulud - matkasöök, apteek, jne - paarsada eurot

Grupi raha sees on ka kõik ühised orgiad Karakolis ja Alma-Atas, enamik alkoholi jne.

Isiklikud kulud kohapeal - väga väikesed

Eelnevad ostud Eestis - väga väikesed (paar sokke, veidi kommi ja pudel Jägermeistrit)

Ka eelmise korra Kirgiisia kogemus ütles, et larista palju jaksad, ikka jääb raha üle.

Teised eestlased samal ajal...

Meie matkaga samal ajal teeb Kirgiisias aklimatti mitu Eesti gruppi.

Ronitakse Leninit, tahetakse minna Han-Tengrile ja Pobedale.

Mu Fani grupi juht Kalle käib Leninil, mu Lenini tipu-katse-kaaslanna Katrin käib Leninil.

Kirgiisia mäed on popid!

Ja õigusega!

Seal on ilus ja hea.

Minge ka!

Märkus 1: Kurude kategooriad

Nõukogude süsteem pani igale asjale numbri külge. Mägimatkamisel olid kõige tähtsamad KURUD - mitte tipud. Tippu polnud matkajal asja, see oli alpinistide maailm. Seega on igal kurul raskusaste: 1A (kõige kergem, "lehm saab ka üles"), 1B ("vajab köit"), 2A, 2B, 3A, 3B ("ka ekspert võib siin surra"). Kõik raportid, radade kirjeldused ja kaardid märgivad ära kurude kategooria, mitte kõrguse. Iga grupp teab (umbes), mis kategooria kuruga ta hakkama saab. Kuru kategooria on tähtsam kui kõrgus, 1B vs 2B vahe on suurem kui 3000m vs 4000m.

Nõuka-järgne matkamine käib endiselt sama skeemi järgi. Eelkõige aitab see skeem marsruuti planeerida. On orud ja on ahelikud, ahelikke tuleb ületada ja selleks valid sa oma grupile parajad kurud.

Inglisekeelset materjali selle kohta ma ei leidnud. Wikipedia https://en.wikipedia.org/wiki/Grade_(climbing)#Russian_.28post_USSR_countries.29 räägib tippudest. (Ilmselt ei oska lääne wikipedistid kurusid oluliseks pidada.) Vene https://ru.wikipedia.org/wiki/Pereval pole parem. http://www.grusha.ru/turizm/metodika/kat_tr_pereval.htm aga juba aitab.