2025 - Norra, Jotunheimen

Matkasime viis päeva Jotunheimeni mäestikus ja ronisime Norra kõige kõrgema mäe Galdhøpiggeni otsa.
Olime viiekesi - Kati-Kaur, Iida (21), Ove (15) ja Johannes (15).
Olime oma toidu ja telkidega.
Kaks ööd telkisime metsikult, kaks ööd Spiterstuleni mäemaja lähedal ja viimase öö olime Glitterheimi DNT majas vihmavarjus.
Saime imeilusat ilma - päikest ja palavust. Padukas algas 10 minutit pärast matka lõppu. Aitäh, taevataat!
Matkasime 60 km, ~2500 meetrit tõusu. Oli raske. Norra maastik on kivihunnikud ja lumi. Kottidega ronimine võtab seal aega.
Lõikasime plaanitud raja lühemaks ning jätsime käimata ilusal, kuid kaljusel Besseggeni matkarajal.

Jotunheimen...

... on Norra kõige kõrgem mäestik ja kõige kuulsam rahvuspark. Kõrvuti üle oru asuvad Norra kõrgeimad tipud Galdhoppigen (2469 m) ja Glittertind (2452 m). Siin on liustikud, mägijõed, kosed, palju järvi. Orud on umbes kilomeetri kõrgusel, matkarajad nende vahel 1500 meetri peal ja tipud üle 2000 meetri. Mäed on lumised, kaljused, järsud.

Rajad on kivised ja aeglased. Ei saa astuda, vaid tuleb igat sammu vahtida ja valida. Kõrgemal tuleb üle kivihunnikute ronida, mingit "rada" ei olegi. Madalamal on jälle juurikad. Liikusime oma seljakottidega teo kiirusel, 1.5 - 2 km tunnis. Laskumised on samuti aeglased. Kõrgematel kurudel sumasime pehmes lumes.

Orgudes on mägimajad. Need on siin suured, sada ja enam voodikohta. Hooajal on neis täisteenindus õhtu- ja hommikusöögiga. Telkida saab ka, see on üsna odav, lisaks saab duši alla ja puhkesaali õlut jooma.

2008. aastal korraldasin Jotunheimenis suusamatka, 8 päeva. Suusatada on kiirem ja mugavam kui kõndida. Libised üle lume, mitte ei koperda kividel.

Suvised Norra mäed on nunnult ilusad. Mustad kaljud ja valge lumi on taustaks sinistele mägijärvedele. Alpiaasadel õitsevad tillukesed igat värvi lilled. Igal pool voolab vesi.

Esimene päev - üle Gjende järve ja üles

Kõnnime 2+6 km, tõuseme 200 m, kolm tundi

Pargime auto Gjendesheimi mägimaja lähedale. Suusamatka alustasime siitsamast, sõitsime 18 km piki Gjende järve. Nüüd sõidame sama tee laevaga. Laman tuulisel tekil, mu kõrval on pere laste ja koertega. Järve kohal kõrgub Besseggeni matkarada. Kaugel läänes paistavad lumised mäed. Mõte kõige kõrgema mäe otsa ronimisest tundub sel hetkel ilmvõimatu. On väga ilus.

Järve otsas on Gjendebu maja, enamik laevalisi jääb siia. Meie võtame ühe õlle, siis vinname kotid selga ja paneme ülesmäge punuma.

... või roomama. Matkarada on juurikane ja kivine. Lähen korra perest ette pissile ja eksin kohe ära. Hea meeldetuletus, et mägedes peab olema koos, iga lahkumineku karistab loodus kohe ära.

Jõuame metsast välja ja hakkab ilus - mägijõgi, kosed, lumised tipud. Paari tunni pärast jääme laagrisse. Koht on avara vaatega, jõe ääres. Ilm on soe ja hea.

Gjendesheimi sadamas on mõnus kohvik.
Minu rõõmuks ja üllatuseks ei ole siin sääski. Kogu matka jooksul kohtan paari kihulast ja paari parmu.
Tee on nii käänuline, et "kõndisime 5 km" on sama tobe öelda nagu "tantsisin 300 meetrit valssi".

Teine päev - Spiterstuleni majani

Kõnnime 18 km, tõuseme ja laskume üle 500 m, 12 tundi

Raske päev. Kivihunnikutel tuleb turnida-ronida, seal ei ole mingi rada, on vaid suunda näitavad tuurimärgid. Lumel saavad mu jalad läbimärjaks. Murran lumes katki oma matkakepi. Õnneks on Katil kaks keppi ja ma saan ühe endale.

Õnneks on väga ilus. Teeme pika lõunapausi sooja söögiga. Lapsed on vähem väsinud kui mina.

Spiterstuleni majja jõuame otse enne sulgemist. Õlu, fanta, krõpsud!!!! Õhtusööki teha me ei jaksa. Paneme telgi üles ja vajume magama.

Siia tuleb autotee, nii et enamik Galdhøpiggeni tipus käijaid sõidab autoga kohale, mitte ei matka üle mägede.

Kolmas päev - Galdhøpiggeni tipp, 2469 meetrit!!!

1400 meetrit tõusu ja laskumist, 12 tundi

Kas me üldse jaksame pärast eilset rasket päeva tippu minna? Kati on laste pärast mures. Küsime nende arvamust. Kellelgi pole hullu väsimust, lihas- ega liigesvalu, ville. Magada saime täitsa pikalt. Nii et proovime! Teeme hommikuks täis tatrapudu liha ja muuga (et oleks jõudu). Hakkame ronima kell 10. Soovitatakse minna muidugi varem, kuid ilm on täna nii hea, et kellaajast pole lugu.

Oru põhjast selle servani on 600 meetrit järsku tõusu. Lastel ei paista mingit väsimust, kalpsavad üle kivide kui kitsekesed. Pärast "serva" hakkab paistma tipp ise. Ei olegi nii kaugel! Minek on siiski aeglane - ronime kividel ja sumame pehmes lumes. Kuid kiiret meil pole. Kõige palavam ongi kõndida lume peal, sest päike kiirgab kahelt poolt, nagu praepannil oleks. Pause tehes ja aeg-ajalt süües jõuame esimese eeltipuni (Svellnose), siis teiseni (Keilhaus topp). Pärast pikka lumist tõusu tuleb päris tipp.

Oleme Norra kõrgeimas punktis! Jee!!!!

On soe :) Norrakad on tipus rannariietega - lühkarid ja topid. Kuid kõigil on kott päris riietega kaasas. Siin võiks ka suvel lumetuisk olla. Täna aga on taevas pilvitu. Igas suunas on lumised mäed silmapiirini välja. Küll see Norra on ikka üks mägine koht!

Võtame "kohvikust" ühe kohvi ja coca-colad, teeme pilti, vaatame vaateid. Veedame tipus ligi tunni.

Siis koperdame üle lume ja kivide tagasi alla. Norrakad sõidavad prügikottide peal alla :) Kiire ja naljakas. Profimad glisseerivad saabastel nii et lumi lendab kahe lehte.

Näeme siit nii Rondane kui Dovre mägesid. Olen mõlemates käinud, tore tunne on tuttavaid tippe näha.
Tiputeel on lambad!!!
Tipus käiakse mudilaste ja väikeste koertega. Norrakad on imeinimesed, aga et nende koerad ka...?

Neljas päev - orust välja

5 km kõndimist, 400 meetrit tõusu, paar tundi

Spiterstulenist Glitterheimi majja on 16 km. Meie jagame selle kaheks ja teeme täna lühikese päeva. Kõnnime oru servast üles platoole ja leiame 1500 meetri kõrgusel hurmava laagrikoha. Meil on oma privaatne oja, täiesti sile telgiplats ja imelised vaated.

Palju mõtlemist on järgmiste päevade üle. Meil on mitu plaani "kõnnime Memurubusse ja sealt laeva peale", "lõikame kusagilt üle jõe", "proovime ikka Besseggenit ka" jne. Meile räägitakse õudusjutte järgmise päeva teekonnast. Ilmateade ütleb, et kohe hakkab sadama ja siis jääbki sadama. Lepime siis kokku, et lõpetame matka Glitterheimis ära ning jätame Besseggeni ja Russvatneti järgmiseks korraks.

Laagri juures on lai oja, millest saab üle kive pidi. See ei ole üks rada, vaid suur kivine-vesine ala. Poisid käivad kividel hüppamas.
Iida süveneb maastikku ja otsib koju kaasa ilusamaid kivikesi.
Laagri juures rõõmustab lapsi "piiksuv" lind.
Kui on raske hetk, tuleb peatuda ja süüa! See aitab! Tiputõusu alguses sai mõni null-hetkest üle Fantaga. Mina täna - Kati "tallanahkadega".

Viies päev - Glitterheim

11 km kõndimist, 150 m tõusu ja 250 laskumist

Tõuseme lume ja mägijärvedega kurule. Kati käib siin ujumas! Mina viska kivi taha pikali ja magan.

Siis kõnnime Glitterheimi majja. Palun seal lastel seljakotid katuse alla viia - "äkki hakkab sadama". Lapsed nõustuvad pika hambaga, kust siin see sadu...? Aga kümne minuti pärast tuleb paduvihm peale. Hallid vihmalained voolavad mäest üles, raju piitsutab telke. Meie vaatame seda söögisaali akendest. Otse enne vihma liikuma hakanud Soome grupp jõuab hädavaevu kuiva nahaga tagasi.

Võtame siin öömaja koos hommiku- ja õhtusöögiga. Oleme kevadise matka tõttu DNT liikmed ja kogu see luksus maksab ootamatult vähe. Õhtusöök on uhke - linadega lauad, teenindus, kohalik õlu... Kõik on maitsev ja igaüks saab kõhu (liigagi) täis.

Unepuudust meil pole, magame telkides kõik suurepäraselt.
Siin on suur sümpaatne Iisraeli grupp paljude lastega.

Kuues päev - mägedest alla

7 km kõndimist / rattasõitu

Glitterheimi toob autotee, kuid autoga sõita siia ei tohi, sest rahvuspark. Laenutan jalgratta ja sõidan 7 km läbi kõrge mägismaa parklani. Sealt hääletan matka algusesse Gjendesheimi ja toon meie auto siia. (Oleks ka bussiga saanud, hääletada oli kiirem.) Ülejäänud pere kõnnib siia seljakottidega järgi. Ongi matka lõpp!!!

Enne ja pärast matka

Norra sõidame DFDS öise laevaga läbi Paldiski ja Kapellskäri. Kiidan - hea ja mugav.
Kapellskärist Jotunheimenisse on suvel umbes 10 tundi puhast sõitmist, talvel - paarteist tundi.
Oleks saanud minna ka lennuki ja liinibussiga.

Enne matka käime Hamari linnas Mjøsa kaldal. Mjøsa ja selle org Gudbrandsdalen on Norra süda.
Pärast matka käime Lillehammeris. See on taliolümpia linn (1994). Vaatame suusahüppetorne ja käime Sigrid Undseti Bjerkebæki aia väravas.
Hommiku pärast matka veedame Næra metsajärve ääres. Vesi on mõnusalt soe ja mustikad on pea valmis.

Rootsis käime ekskursioonidel Öresundi kindluses ja Sala hõbedakaevanduses.

Esimese öö Norras oleme Aurdal FjordCamping'us, majas, 30 eur/inimene. Imekena koht Begna jõe orus. Saab ujuda!!!
Viimase öö Norras oleme "Raini juures" vaatega Mjøsale :) Aitäh lahkele norra onule, kes meil siin ööbida lasi ja hommikul värskeid rosinasaiu tõi!
Öö Rootsis oleme Öresundi hostelis, 25 eur/inimene, puhas ja korralik.

Norra loodus ja eriti too Mjøsa / Gudbrandi org on väga lopsakas. Pärastine Rootsi ja Eesti jätavad kidura, äraniidetud tundra mulje.

Tehnilist

Seljakotid matka alguses: mul üle 20 ja Katil alla 20 kg, poistel 17, Iidal 15 kg.
Lapsed olid väga tublid. Kõige kiirem matkaja oligi Johannes.
Normaalne päevateekond oleks seal umbes 15 km. Kui kergema kotiga liikuda, siis ehk vähem. Kuid "päris" matkajatel olid seal sama suured kotid nagu meil.
Minu murdund matkakepp oli BD süsinikkiust toigas. See läks katki väga kergesti. Mul vist tuli kõigepealt ära lumerõngas, kepp läks ootamatult sügavale lumme ja murdus. Edaspidi sütt materjalina ei usalda, kasutan alumiiniumist keppe. Varukepp grupi peale on samuti vajalik. Pehmel lumel oleks ilma kepita väga ebamugav olnud, kividel turnides ja laskumistel samuti.
Tõsisemaid kukkumisi ega ohtlikke hetki - libisemisi, järsku ronimist - ei olnud.
Keerulisi jõeületusi ei olnud. Olime valmis sandaaliga läbi jõgede minema, kuid igal pool olid kas sillad või kivid.
Ville keegi ei saanud. Jalgu sai ojades jahutada, see oli täielik mõnu.
Muid tervisehädasid ka ei olnud. Küll aga oli päikesekreem pidevas kasutuses. Matka teises pooles kandsime päikese vastu laia randiga mütse.
Teismelised söövad matkal kui elevandid.