Rootsi, Kungsleden, 2006
Suusamatkasime seitse päeva Rootsi Lapimaal, Kungsledeni rajal, 100-200 km põhjapolaarjoonest kõrgemal.
Kungsleden on Rootsi kuulsaim matkarada. Kebnekaise selle kõrval on Rootsi kõrgem mägi, 2111m. Marsruut oli Abisko - Nikkaluokta, paari põikega. Sõitsime 800-1200 meetri kõrgusel, ümberringi ainult lumi ja kaljud. Kaks ööd olime Kungsledeni rajalt eemal. Kõige kenam koht oli Nallo ning matka kõige vingem osa oligi tee sinna ja sealt ära. Ööbisime matkamajades - ilma elektrita ja enda söögi peal, aga muidu väga mugavalt.
Kebnekaise otsa me ei saanud - ainsal võimalikul päeval oli ilm liiga tuuline. Piirdusime liustikega Kebnekaise tippude all ja kõrgusega 1600 m.
Saime ilusat ilma, parimat võimalikku. Päike paistis, aga oli külm: päeval -5 .. -15, öösel kuni -20. Lund oli palju, jääd vähe, lumekoorik tugev. Mitmel päeval saime tugevat tuult ja pinnatuisku, aga päris lumetormi me ei näinud.
Ühel öösel olid väga heledad virmalised.
Matkajad: Raimond, Juhani, Kati, Kaur. Raimond kõige kogenum, Kati teist korda suusamatkal, Juhani ja mina esimest. Kati matkas 2005 aastal talvel veidi lõuna pool, raja lõpp oli talle juba tuttav.
Kogu reis: Tallinn - Stockholm - Abisko - [ matk ] - Nikkaluokta - Kiruna - Stockholm - Tallinn
Matka marsruut: Abisko - Abiskojaure - Alesjaure - Nallo - Singi - Kebnekaise baasjaam - Tarfala - Nikkaluokta.
Umbes 130 km horisontaalis. Tõusude summa veidi üle 2000 m.
LENNUK JA RONG ABISKOSSE
Lennuk Tallinn => Stockholm, kiire poeskäik ning rongile! Rong täis meiesarnaseid suuskadega tegelasi, kellelgi on kaasas ka tõrvatud põhjaga puust kelk. Meil on oma magamiskupee. Joome ära pudeli veini - nelja peale narrilt vähe - ning uinume kell kümme. Aknast vilgub lumine Rootsi.
Öösel keeratakse kell suveajale. Tundub erakordselt kohatu. Me läheme TALVE-matkale!
Ärgates on nii tore teada, et sinu magades tegi rong tublit tööd ja vuras aina põhja poole. Väljas paistavad juba mäed. Seisan koridoris, vaatan mööduvat loodust ja vestlen kutiga, kes läheb nädalaks Gällivarasse koerarakendit juhtima. Saadan koju viimase SMS-i - ees ootab seitse levivaba päeva.
Jagame ära grupi toidu - 3.4 kg nägu, Katile vähem. Koos pooleteise liitri veega on minu seljakott alguses umbes 21 kg.
Kirunas (vana tööstus- ja kaevanduslinn) vaatan välja: osad inimesed käivad ilma mütsita - järelikult VÄGA külm siin ei ole. Otse enne Abiskot paistab ka Lapporten, "Lapimaa värav", kaarjate servadega mulk mägede vahel. Miskipärast peetakse just seda vaadet Rootsi Lapimaa sümboliks.
Hüppame rongilt maha "Abisko turistijaama" peatuses. Abisko on asula, järv ja looduskaitseala Kungsledeni põhjapoolses otsas Norra piiri ääres. Rong voolab talituristidest tühjaks. Enamik inimesi paneb suusad alla otse raudteejaama perroonil. Oleme kohal ja hakkame matkama!!!
ABISKO - ABISKOJAURE
380m - 490m ehk 100 m tõusu, 15 km, 4.5 tundi
Lorutame veel veidi turistijaamas - kes uurib poes sooje kindaid, kes täidab termoseid kuuma veega. Kui minema hakkame, on kell 13:47.
Suusatada on päris hea. Taganttuul ja soe päike, taevas paar kerget pilvekest. Ainult seljakott kurnab õlgu.
Kulgeme alguses mööda jõeorgu ja siis 3 km mööda Abisko järve. Raja algus on igav, lauge mootorsaani-tee siugleb vaevakaskedest võsa vahel. A üsna varsti ronivad mäed lähemale, juba poolest maast oleme täiesti nende vahel ja hakkab ilus. Meie oleme 500m, tipud 1500m kõrgusel. Lauged mäeküljed on nagu kivist ja lumest pits. Aeg-ajalt vahime kaarti ja mõistatame, kus me oleme - selgub, et liigume kogu aeg aeglasemalt kui "tundub".
Kell 18:30 jõuame öömajani. Päike loojub umbes tunni pärast, aga ka pärast loojangut on pikalt valge. Õhtul on -10C, öösel -20C. Väsimust ei ole, lihtsalt mõnus ja rahulolev tunne.
Kell 21:00 ehk juba täitsa padupimedas saabuvad rootslased, kelle tõrvatud kelku me rongis imetlesime.
Majake on õdus, ehkki elektrita. Vett saab ämbriga järve äärest jääaugust, umbes 100 m majast, ning enne tuleb jääkoorik kangiga lahti raiuda. Pärast selgub, et see on kõige lähem ja mugavam veeauk kogu matka jooksul :)
Kati vabandab, et esimese päeva rada oli igav ja lubab, et enam nii ei juhtu. Aga minu arust oli just paras. Kohe esimese laksuga linnast pärismägedesse hüpata oleks liiga järsk, tänane rahulik kulgemine valgel malbel põhjamaa maastikul mägede LÄHEDAL oli täiesti piisavalt hea. Kogu päeva oli tunne, et me oleme nüüd SIIN, ja mulle piisas alustuseks just sellest.
ABISKOJAURE - ALESJAURE
490m - 820m ehk 330 m tõusu, 22 km, 8 tundi
Jaure on muide kohalikus keeles "järv" :) Nii et täna sõidame "Abisko järvelt" "Ales järvele".
Äratus pudru ja kisselliga. Mõned matkakaaslased on ikka uskumatult tublid. Me ei kiirusta - enamik teisi öömajalisi lahkub enne meid. Teeme valmis oma päevased võilevad, mina pingutan Kati suusasidemed ära (ta oli terve eilse päeva praktiliselt lahtiste suuskadeaga sõitnud) ja läheme teele alles kell 10:30. Koos meiega tulevad kolm "radiaali" tegevat prantslast.
Algus mööda siledat järve. Vehime heal rajal nagu segased ning näeme poole tunni pärast silti: Abiskojaure - 1 km. Kiirus seega 2 km/h. Siledal maal ja taganttuulega suusatades! Hiljem kaarti uurides tekib küll kerge lootus, et ehk oli silt veidi vales kohas... Sildid on siin üldse kahtlased - näiteks ei saagi me teada, kas tänane teekond on 20 või 22 km, sest võrdselt esineb mõlemaid versioone. Siin on muidugi eraldi suve- ja talveteed ja tont seda teab, mille pihta need viidad käivad...
Siis saame 300 m tõusu. Juhani ja mina võtame korraks suusad alt. Mets kaob, kerkime orgudest kõrgemale ja näeme Abisko järve ülalt. Siit edasi on maapind lihtsalt valge: ei midagi muud peale lume. Ei puid ega põõsaid, ei kive ega paljast kaljut. Valge.
Sõidame kahe mäe vahelt läbi - see ei ole kuru, kulgeme lihtsalt ühe mäe külje peal. Orienteeruda on siin lihtne, mäed & orud kaardil & looduses klapivad kenasti, tavaolukorras (st ilma nähtavust tapva lumetuisuta) ei peaks kaasavõetud GPS-i küll vaja minema. Ainult järvi ei ole näha, nende asemel on lihtsalt laugemat sorti kohad orgude põhjas.
Järgmises orus tõuseb TUUL. Alguses hiilib tasakesi selja tagant, siis hakkab keerutama ja puhub varsti igal poolt korraga. Näen kahel korral tuule/lume pöörist. Pinnatuisk veeretab lumepinda mööda väikeseid lumetükikesi, meie jalgade ümber on nagu podisev ja sahisev lumesupp. Või siis valge liikuv kangas. Tuul puhub kinnastest läbi ja peksab me näod punaseks. Kati paneb maski ette. Kõvaks paakunud lumi võtab kulutava tuisu käes kummalisi vorme - moodustab karniise ja viirge ja luitevälju, ripub õhus, kuhjub hangedesse.
Lage maastik ja vihisev tuisk loovad tõelise arktika tunde. Tuul on tänase päeva põhitegija!
Lõuna pisimajakeses koos kelku vedavate rootslastega. Nad on suht väsinud, ja nad on valesti kaarti lugenud: arvavad, et lõpuni on vaid 3 km. Teevad meie teate "tegelt on 9 km" peale suht hapu näo. A nad saavad hakkama, näeme neid järgmistel päevadel veel ja veel.
Viimased km-d lähevad kärmelt. Tuul jääb, kuid sellega oleme juba harjunud. Ammu enne loojangut jõuame Alesjaure majadesse. Siin ootavad meid SAUN, LAHJA ÕLU, ja Kati tehtud TORTELLINID. Nii maja kui sauna valgustavad gaasilambid. Hämmastav, kui mugav saab olla elu ilma elektrita! Teisel pool järve on saami küla, mis praegu on küll tühi - inimesed ja kari on talveks parematele (soojematele) karjamaadele kolinud.
Majad & saun on mäe otsas, vett tuleb tuua alt järvest ja tee sinna on järsk. Raimond peaaegu et kukub öösel pimedas vett tuues üle hangeserva alla - oleks olnud mitu meetrit pehmet langemist... aga õnneks saab ta kümmekond sentimeerit enne serva pidama.
Öösel on taevas ERITI vinged VIRMALISED, mida ei viitsi vaadata keegi peale minu. Piiluvad minu õhutusel aknast välja ja ühmavad midagi ja poevad tagasi teki alla. Mina vahin õues vaatemängu, silmad pärani - virmalised säravad konkreetselt üle KOGU taeva ja vehklevad ja jooksevad sirinal ja on üldse nii vaatemängulised kui saab! Ainult värve ei ole. Aga kui ma lõpuks pilti tegema hakkan, hajuvad nad imekiirelt ühtlaseks uduks üle kogu taeva. Jõuan teha vaid ühe "klõpsu" ja sedagi üsna umbropsu - ISO100 filmile 30 sekundilise säriga ja käest...
Hommikul teeb Kati maja perenaisega oma õpiku tarbeks intervjuu. Jube sõbralikud inimesed on siin.
ALESJAURE - TJÄKTJA - NALLO
820m - 915m, vahepeal kuru umbes 1220m, tõusu 400m, 22km, 9:30
Algne plaan on Alesjaure - Tjäktja. Aga selgus, et ööbida saab ka Nallos, seega läheme sinna. Tjäktja ongi kohatult lähedal :)
Nallo on org & järv & mägi (ja tõenäoliselt veel midagi; siin on iga kohanimega seotud kõik võimalikud pinnavormid porilombist vulkaanikaatrini) Kungsledenilt eemal.
Tee esimene pool kulgeb mööda lauget orupõhja. Suht palju muid matkajaid, sh mees ungari karjakoera ja kelguga - koer veab meest ja mees kelku. Mehel pirakas kaamera (Pentax 67), me kohtume päeva jooksul üsna mitu korda. Vaated on kenad ja Kati märgib, et on palju "rohkem arktiline tunne" kui eelmisel aastal. Lumi on huvitav, laines nagu merepõhi. Möödume täitsa lähedalt paarist täitsa tõsisest mäest.
Tõus Tjäktja majade juurde võtab mu hingeldama. Esimest korda tunnen, et on raske ja tahaks aeglasemalt. Aga Raimond kiirustab tagant, et pikk tee minna ja molutada ei tohi, ja keerab sirgelt Nallo poole. Ta vist vihastas veidi meie pikkade lumepildistamise pauside peale. Üles kurule viiv tee on vähe käidud, metsik, ilus, raske. Ja vastutuul on TUGEV. Minu mured saavad küll murtud, kui ma suusad uuesti pidama määrin, aga tõusu alguses on küll hetk, kus mõtlen "kas ikka....". Tegelikku väsimust küll ei ole, lihtsalt tempo on on minu jaoks liiga kiire. Kati ja Raimond lähevad üles nagu ronimismasinad, Juhani on aga rohkem hädas kui mina - suusad ei pea, külmale siledale pinnale ei hakka määre peale, kliistri tuubi on kinni külmunud. Saame ta suusad siiski hädapärast pidama ja ka temal hakkab kergem.
Läheme kellegi tükati nähtavates, tükati hangemattunud suusajälgedes. Ühel hetkel tuleb nähtavale kuru ise ja sellega on raske töö tehtud. Kuru on klassikaline, "nagu peab", ja suht lauge. Ronime üles ja vaatame teisele poole alla...
... paistab sügav, üleni valge, romantiline org. Ümberringi kõrged teravahambulised mäed, õhtune päike valgetel tippudel mängimas. Vaikne ja mõnus! Sinna kohe lähemegi!
Tunne on täiesti mega. See rada ei ole tegelikult talvel liikumiseks mõeldud ega märgitud. Oleme suurelt Kungsledenilt ära, "päris mägedes", "metsikus põhjamaa looduses". Ja oleme kõrgel - seljatagused mäed on meiega samal kõrgusel! Tjäktjapasset, Kungsledeni raja kõrgeim koht, on meist tükk maad madalamal.
Aga tuul ei lase pikalt seista, ning kell on palju - läheme alla. Laskumist on 300m. See võtab omajagu aega, sest suusad on meil järsu tõusu jaoks praktiliselt maa külge kinni kleebitud. Natuke narr on seista järsu sileda nõlva peal ja sealt mitte alla saada, sest EI LIBISE. Juhani kukub ülepeakaela ja teeb kukerpalli, Kati kardab, mina ukerdan. Lisaks tuleb iga paari minuti tagant kinni pidada ja uut hingematvat vaadet sisse ahmida :) Ainult Raimond saab kiiresti alla.
Majani jõuan kerges hämaras. Ilma kiirustamata oleks me hätta jäänud, nõrga valgusega on ühtlaselt heleda kallaku peal vilets liikuda. Ma olen Raimondile roppumoodi tänulik, et ta meid siia ära tõi - ilma tema kogemuseta ei oleks me julgenud selles vastutuules üles ronima hakata.
Majas on peale meie neli inimest, kõik tuttavad šveitslased "Benedikt ja Franziska" ning rootslased "isa ja poeg". Shveitslased on siia tulnud eksootikat otsima: kujutage ette, ütlevad nad, et suusatada saab ka mööda lagedat maad!!!!
Raimond on seltskondlikkus ise!!! Kui meie kohale jõuame, on ta enda ümber vestlusringi moodustanud ja lobiseb lõbusalt. Seda olukord kohtame me hiljem veel ja veel.
Perenaine Hanna jääb meiega lobisema ja kõrvetab oma pizza ahju ära. Jube lahe tüüp! Vajadusel käre kah, ja maja on tal korras - hommikul paneb rootslased puid lõhkuma nii mis naksub. Istume Hannaga pikalt koos. Ta uurib meie plaane ning annab nõu. Nii tema kui "poeg" Kaspar ütlevad, et Kebnekaise on talvel suht lihtsasti ronitav, ainult ilusat ilma on vaja.
- Öösel on nõrgad virmalised läbi sombuse taeva.
- Siinse jääaugu kohal on ehtne IGLU. Auk ise on järvejääs ja -lumes 2 meetrit sügav.
- Ilusamat öömaja ei ole ega ei tule!!!
- Hanna: siia tulevad vaid normaalsed inimesed, kes julgevad Kungsledenilt ära pöörata ja on endas kindlad. Seepärast on siin tore perenaiseks olla :)
- Väikeses majas on 20 magamiskohta, maksimaalselt on aga öömaja saanud korraga 73 inimest ...
NALLO - SÄLKA - SINGI
915m - 780m, 200m tõusu, 22 km, 7:30
Rootslased ja šveitslased lahkuvad varakult plaanidega eriti kõrgeid kurusid pidi Tarfalasse minna. Meie sõidame tagasi Kungsledenile. Alguses 200m tõusu, siis laugelt allamäge.
Sõita on hea. Seljakott on iga päevaga kergem, jalad tugevamad, tasakaal ja tunnetus suuskadel parem.
See-eest on Nallo-Sälka tee SUPERILUS. Alguses päris puutumata rada, siis näeme aeg-ajalt kellegi suusajälgi - nagu pärast selgub, on need "isa ja poeg", kes otsustasid kõrgelt tee asemel lihtsama valida. Veel vanemad suusajäljed on tuul lumest välja kulutanud nagu raudteerööpad - kokkupressitud lumi on tuulele vastu pidanud, pehme lumi selle ümbert ära puhutud. Nagu suusaraja negatiiv!
Kuna oleme tõepoolest KESET mägesid ja tipud on meist vaid ligi 600m kõrgemad, siis avanevad uued ilusad vaated igal sammul. Teadmine, et need vaated on vaid "meie", et nurga taga pole mootorsaani ega slalomisti ega üldse-mitte-kedagi, loob kuidagi üleva tunde. Ka lumi ise on endiselt fantastiline. Pinnatuisku saame ka täna, aga see on selja tagant ja ei sega.
Poolest päevast jõuame tagasi Kungsledeni "maanteele" ja sellest on veidi kahju. Rajal sõita on kuidagi igav. Leiame üksmeelselt, meie tänane ööbimiskoht Singi on suisa koledas kohas... Siin on vähem lund ja paistavad miskid arulagedad kivid - me oleme aga harjunud täiesti valge maastikuga.
See-eest on meie toas "mees koeraga" ja naabriteks "isa & poeg". Veidi tüütuks osutuvad kolm telgis ööbivat, kuid majas lärmavad hollandlast.
Homme on meil reaalne võimalus Kebnekaise otsa ronida.
Sellele mõeldes läheme magama kell 9.
- päeval on -5 ... -15C, öösel -20C
- hommikul krudiseb lumi suuskade all nii, et ei kuule mitte midagi peale selle
- tugev tuul mühiseb kapuutsi all nagu äikesekõmin
- siin on selle aja kohta erakordselt ilus ja külm ilm ning väga palju lund
- keha on seljakoti ja suuskadega täiesti ära harjunud. nali "tshuts suuskadega voodisse" ei tundu enam eriti naljakas
SINGI - KEBNEKAISE baasjaam - TARFALA
780m - 670m - 1150m, 22 km, 500m tõusu, 9:30
Tänaseks oli meil kolm head plaani:
- ilus (vaikne, selge) ilm: üritame Kebnekaise otsa ronida
- vähem ilus ilm: läheme üle ühe 1500m kuru Tarfalasse
- keskmine ilm: läheme Kebnekaise baasjaama (fjällstation, edaspidi KBJ) ja kui saab, siis sealt Tarfalasse
Päris kurja ilma ja lumetormiga istutakse siin lihtsalt kohapeal ja ei minda kuhugi, väga tõsise tormiga ei saa isegi majast välja pissile.
Realiseerub variant kolm. Kirdetuul on mäe ja kõrgema kuru üritamiseks otse vastu ning kohalikud soovitavad meil soojalt mitte proovida. Parema varustuse ja ööbimisvõimalusega võiks proovida, aga ilma on liigne risk. Lisaks on mäetipud pilves - võid ju üles minna, aga kui midagi ei näe... Ka "isa & poeg" teevad sama otsuse, ehkki hiljem selgub, et nad Tarfalasse ei jõuagi.
Singi - Kebnekaise on pea täies ulatuses tugev vastutuul ja pinnatuisk. Pilvedest tuleb nii ühtlane hajus valgus, et me ei näe teed; ei näe rada ega jälge, ei näe tõusu ega langust, ei näe pinna kallakut. Ebamugav ja kummaline on sõita, kui silme mees pole ainsamatki detaili peale iseenda suusaninade!!!
Kati on seda teed eelmisel aastal juba sõitnud. Tõus-langus, oleme 700-800 m peal, koos meiega teeb sama teed veel paar inimest. "Mees koeraga" JALUTAB meist mööda - suusatame tõesti aeglaselt. Hiljem tuleb vastu üks vastikult tossav saan ja naaseb peagi reisijaga KBJ poole. Korra astume järvel vette ja saame sekundiga suuskade alla paksu, tugeva kihi jääd. Tee on mõlemal pool kõrguvates mäeseintest hoolimata kuidagi kole & igav ning Kati imestab, kuidas see talle eelmisel aastal meeldida sai. Paistab paljukiidetud Dulpaguorni, aga seegi pole midagi erilist.
KBJ on suur majadekompleks keset puid. Puud tunduvad taaskohtumisel olema kuidagi kohatud ja need pirakad majad ise ka. Aga sees on sõbralik hotell. Joome kohvi ja sööme oma võileibu ja teeme ühiseid märkusi tsivilisatsiooni rumaluse kohta. Neil on siin elekter sees, aga nad raiskavad seda täiesti arulagedalt, näiteks põlevad toas tuled ka päeval!
Kell 15:00 asume teele Tarfala poole. Lõikame veidi ja satume nii järsule kaldnõlvale, et Juhani käib uperkuuti. Ja siis tuleb tõus. Mets asendub hõredate puudega ja kaob siis, tulevad vaated laiale orule täis madalalt paistvat päikest. Ilus! Jääme aeg-ajalt seisma ja vahime loodust. Tarfala org ise on kitsas ja järsult tõusev, selle seintes on eresinist värvi jäätunud kosekesed. Näeme põhjapõdrakarja. Näeme päästeõppusi tegevat helikopterit / inimrühma. Juhani võtab suusad jalast ja kõnnib tee asemel mööda metsikut maad - jõuab kohale meist pool tundi hiljem, aga on ilmselt oma soolot täiega nautinud.
Kogu tee on ilm täiesti vaikne ja päikese käes ka soe. See org on meie eelmise teega risti, ehk on asi selles? Üleval on aga -15C.
Kolme tunniga oleme kohal.
Majas on vene alpinistid.
Intsident jääkaevu, minu, raudkangi ja vene alpinistidega (kes korraldasid 1.5m sügavusest kaevust otsapidi paistva kangi kättesaamiseks täisvarustuses alpinistliku espitsjooni ning pidid siis pealt vaatama, kuidas majaperemees kangi haaratsite abil minutiga kätte sai) (a pmst oli see matka nõmedaim jää-auk ikkagi, kõik nõus).
- konktaktläätsede vedelik jäätus seljakotis ära :(
- Raimond õpetab meid nõlval ümber keerama üle "sisemise jala"
- Kati ja Juhani saavad masseerida ja neile meeldib
- Tarfala ilmajaamas on mõõdetud Rootsi absoluutne tuulerekord, 83 m/s.
- Siin on järjekordne sõbralik maja-pere-paar.
TARFALA - kuru - liustikud - KEBNEKAISE baasjaam
1150m - 1600m - 670m, teadmata arv kilomeetreid ja sõidutunde
"Puhkepäev". Plaan ukerdada sellele kurule, mida me eile ei ületanud, ja sõita õhtuks alla KBJ-sse.
Ärkame hilja, naudime kohustuste puudumist ja lobiseme venelastega, kes soovitavad meile minna hoopis liustikele - olla kerge ja ohutu.
Ilm on täiesti vaikne ja külm ja pilves. Aga kui me oleme keskpäevani logelenud, siis kallab päike meie valge muinasjutumaailma helge valgusega üle. (Venkud ennustasid muide ette, et päeval läheb selgeks - kogemustega sellid.) Tundub, et Kati ja Raimondi on just seda esimese päikese hetke oodanud. Nad muutuvad minutipealt kärsituks, panevad suusad alla ja kaovad mäkke, jättes minu ja Juhani veidi hämmeldunult järele vaatama.
Marsin solvunult neile järele. Paar sammu üle pisikese Tarfala järve ja juba algabki järsk tõus. Raimondi puusuusad peavad, meie teised võtame nad varem või hiljem alt ära. Aga raske on nii või naa. "Kuuske" minna on tülikas ja kulutab energiat, jala minnes vajub aga saabas sügavale lumme. Proovime liikuda mööda üht kivisemat nölva, aga seegi pole hea, kivid on lume all libedad ja halvasti näha. Katil on jälle võhma rohkem kui minul, ühtlasel tõusul liigub ta must palju kergemini, aga raskete kohtade peal lööb põnnama ja nii jõuan talle järele. Raimond kaob aga kergel ühtlasel sammul valgesse kõrgusesse.
Aga järsk või mitte, tõusu on siiski vaid 400m. Ühes kohas lööme kolmekesi suusad lumme ja jalutame kurule. Eesmärk lihtsalt ära näha, millest me eile ilma jäime.
Ongi kuru, lumine ja kivine, kurujärv ja selle taga järsk langus. Õnnitleme end, teeme pilti ja sööme kurushokolaadi. Pikalt siin olla ei saa - tuul.
Mida edasi? Kell on vähe - tulime üles poolteist tundi. Sama marsruuti laskuda ei taha, järsk ja natuke igav ju ka, ehkki vaade Tarfala orule ja ümberkaudsetele mägedele on kena, paistab üsna mitu liustikku ja puha. Otsustame teha max variandi, sõites üle kahe liustiku (Kebnepakteglaciären ja Isfallsglaciären) ning tulla alla mööda kolmandat, kõige laugemat - Storglaciärenit.
Kebnepakte liustik on tegelt väga praguline ja ohtlik ja seal ei tohiks peal suusatada. Rada kurule läheb ümber liustiku, mitte üle selle. Näeme ära ka liustiku- ja mäevahelise lõhe, bergschrundi. A muidu - ÕIGE VALIK!!! Liustikud on otse Kebnekaise mäeseina jalamil. Tõuseme veel sadakond meetrit ja leiame end otse Rootsi kõrgeima mäe tipu alt. 500m meist püstloodis kõrgemal on Kebnekaise põhjatipp 2097m ja veidi edasi jäämütsi all lõunatipp 2111m. Sinna siitkaudu ronida ei saa, aga koht on sellegipoolest super! Ukerdame ringi, teeme veel pilti ja oleme endaga vägaväga rahul.
Igatahes on ilus ja võimas, päike piilub pilvede vahelt ja mängib meie rõõmuks oma valgusega, ning pilk ulatub kaugele-kaugele. Oleme 1600m peal.
Laskume. Liustikus on postid, mida Kati alguses kardab, kuni Juhani selgitab, et need on teaduslike mõõtmiste jaoks ja ei kujuta endast midagi koledat. Pmst saab siia kasvõi mootorsaaniga üles sõita. Aga praegu on näha vaid venelaste suusajäljed. Teeme pehmes lumes matkasuuskadega slaalomit - no ei tule välja, ja ei libise kah, ehkki ma kraabin kogu pidamismäärde kaabitsaga maha. Aga alla lasta on sellegipoolest lahe :) ja natuke keerata ju ikka saab.
All uus seltskond venkusid, eelmiste sõbrad. Nende algatusel ehitatakse Tarfalasse igal aastal iglu. Lobisime nendega, sööme ära oma lõuna-võileivad ja "kihutame" siis KBJ-sse. Pooleteist tundi ühtlast downhilli, veidi lõiget läbi metsa ning olemegi all. Madal päike ja edukas päev teevad minemise ilusaks ja mõnusaks.
Oma tuba, leige saun, lahja õlu ja varajane uni on meie sõbrad.
KEBNEKAISE baasjaam - NIKKALUOKTA
100m laskumist, 19km, 4.5h
Valime hotelli-hommikusöögi. Rootsi hele leib ja müsli jogurtiga, mmmm! Einestame koos saalitäie .se siseturistidega - siin on 31 inimest Ernst & Young firmast ja palju teisi sarnaseid.
Tee Nikkaluoktasse algab sellega, et Kati ütleb "ma ootan teid siis selles vahvlikohas järgi", lehvitab lõbusalt ja kaob hoogsal sammul kaugusesse. Meie sibame mis jaksame, a järele ei jõua. Vastu tuleb rahvast, kes hommikul Nikkaluoktast teed alustanud. Siin käib muideks turistibuss, sihuke roomiktraktori ja trammi vahepealne asi. Enamik meie matkasõpru - kelgurootslased ja teised - on valinud motoriseeritud tee.
Org on lai ja ilus. Puudega oleme juba harjunud ( leppinud). Meie taga särab kogu Kebnekaise ahelik - K. enda kaksiktipp, Tulbikorv ja teised head tuttavad vahivad meie suusatavaid tagumikke.
2/3 tee peal on Lapdanalds, saami suguvõsa poolt peetav söögikoht, mis Katil eelmisest aastast meeles. Saame vahvleid murakamoosiga (põhja-rootsi rahvustoit) ja 20 SEK eest 0.5L Lapin Kulta. See on vist kõige odavama õllega söögikoht kogu Rootsis, a kahjuks saab õlu kohe otsa.
Siit Nikkaluoktasse läheb puhas klassikarada läbi madala metsa. NL-s on meil aega nii dushi all käia, põdrapraadi süüa kui poes uudistada. Kõik on kuidagi hästi; matk on olnud tore ja peaaegu probleemitu; oleme saanud kõike seda, mida lootsime, aga natuke rohkem (no vähemalt mina olen).
Raimond kommib: "hinge poeb põhjendamatu rahulolutunne".
NIKKALUOKTA - KIRUNA - STOCKHOLM - TALLINN
1500 km, 30 tundi, võetud ja kaotatud kõrgus: umbes 8 km
NL - Kiruna bussi aknast näeme mitmel korral põtru. Buss on tuttavaid täis ja rongivagun samuti. Tudume öö läbi nagu nunnud. Järgmiseks õhtuks oleme kodus.
MATKA TEHNILINE POOL
Füüsiline
Kõik jaksasid ja kellelgi polnud suuremaid probleeme.
- suurim mure: ninasõõrmed / nina-alused tuulest & ja nohust valusad
- tõsist väsimust ei ühelgi õhtul, üllatavalt kerge oli - ehkki tegime pikemaid päevateekondi "kui peaks"
- kardetud lumepimedus & silmapõletik jäid tulemata, ehkki säravvalget lund ja päikest oli küllaga.
- paaril järsul tõusul (tjäktja, tarfala, nallo kuru) ajas hingeldama ja pulsi üles
- alguses kurnas seljakott õlgu, 3. päevaks läks see üle ja kadus täiesti
- mul mõlema jala väikesed varbad valusad, ühel tuleb ilmselt küüs ära
- näod päikest saanud, aga tõsist põletust polnud. määrisime 30-kreemiga hoolega.
- Juhanil külmus kõrvalest ja see tegi teistele palju nalja. milline näeb välja puukõrv? :)
Suusavärk
Otsus minna matkasuuskadega ja -saabastega oli väga õige.
- Raimondi vene "Beskidid" olid sellises külmas väga head - või oli asi kogemuses? :)
- Rihveldatud plastik-matkasuusad olid ka suht OK
- Juhani oli hädas oma sileda plastpõhja määrimisega - külmas ei hakanud neile miski peale - nagu Anneli Mere meid ette hoiatas
- Raimondil purunesid tross ja sidemerihm, õnneks oli tal tagavara kaasas
- "Kliistrit" läks vaja ainult Juhanil ja ainult 1 korra
- määrdekraapimise kaabits aitas väga hästi ka jää vastu, soovitan
- bahillid abiks, a Kati sõitis ilma ja polnud ka häda.
Muu olme
- moblalevi üldiselt polnud, Kebnekaise baasjaamas ja Tarfalas oli
- elektrit polnud, Raimondi digifotok kustus kohe matka alguses ja surnuks ta jäi
- majade köökides on täielik köögivarustus, midagi kaasa tassima ei pea.
- termos hädavajalik, tavapudelis külmus vesi lihtsalt ära
Kohustuslik reisivarustus edaspidiseks
- Küüslauk, sibul ja sidrun (rohkem)
- Tuulekindlamad kindad ja näomask
- Vähem süüa
- Rohkem kanget alkoholi :)
- Kissell(ipulber) oli hommikuse pudru jaoks hea lisand
- Majade jaoks on vaja linu, magamikoti siselina oleks hea valik
- Rootsi polaarleivad (polarkaka) ja kõva juust (sildil vällagrad) on väga maitsvad
Transport sinna ja tagasi
Kuidas saada Tallinnast Põhja-Rootsi ja tagasi?
Vaja oli kohale saada hommikupoolikul ja korralikul puhanuna, nii et saaks kohe päeval Abiskost Abiskojauresse sõita. Arutatud sai igasugu variante:
- laevaga Stockholmi, sealt öörongiga Abiskosse
- lennukiga Stockholmi, sealt öörongiga
- lennukiga Tallinn - Stockholm - Kiruna, sealt bussi või rongiga Abiskosse
- oma autoga läbi Helsingi, kogu tee ise sõita
- oma autoga läbi Helsingi, aga kuni Rootsi piirini sõita autorongiga (auto rongi peal, ise magamisvagunis)
Kõikide variantide hind tuli umbes sama (4500 krooni inimese kohta), ainult "kogu tee oma autoga" oli ligi poole odavam. Autovariant langes aga ära, sest tee on liiga pikk (1500 km, 20 tundi puhast sõitu, sellest suur osa polaaralade teedel) ja kartsime, et me ei jaksa pärast matka nii pikalt roolis olla. Kati kirjeldas, kuidas seltskond eelmisel aastal pärast matka rongis jalapealt magama vajus. Lisaks tegin mina enne reisi Kuutsemäelt ära sõites avarii... Lennukiga oleks saanud poole päevaga Kirunasse, aga see oleks toonud kaasa tühja ööbimise kas Kirunas või Abiskos.
Seega sõitsime Abiskosse läbi Stockholmi ja öörongiga. Oli hea valik. Magamisvagunis reisimine on täielik luksus ja ajavõit. Sina tudud või jood restoranvagunis kohvi või lobised niisama, rongikene aga muudkui kihutab läbi suure Rootsimaa. Kohale jõuab mõnusal ennelõunasel ajal. Ja suusad saab jalga otse rongijaama perroonil - kott selga ja sõitma!!! - ei mingit võimlemist bussidega ega kuhugi kõmpimist. Ning rong on täis mõttekaaslasi, kes teevad sama asja või midagi sarnast.
Rongile saanuks Stockholmi asemel minna ka lennujaama külje all Märstas, oleks kokku hoidnud tunnikese aega ja kamba peale paarsada SEK-i bussipileti raha.
KAARDID
Punane ristike esimesel kaardil on "see" koht. Stockholmist on sinna ligi 1500 km - Rootsi on SUUUUR!
Teise kaardi peal on matka marsruut; alustasime ülevalt Abiskos ja lõpetasime all paremal Nikkaluoktas.
Kollane ala vasakul on Norra; olime piirist umbes 10 km kaugusel.
