Kati Gruusia rattamatk 2011

Meid oli Gruusias kümme: Marko (grupijuht), Füüsik, Rein, Riho, Aivar, Tõnu, Sulvi, Merle, Mairi ja mina (Kati). Suurem osa seltskonnast on omavahel tuttavaks saanud Puhhi matkaklubi rattamatkadel Balkanimaades. Pärast Balkaniga ühele poole saamist võeti ette Kaukaasia: Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Kasahstan, viimased juba omapäi. Nüüd otsustati uuesti Gruusiasse tulla, sest see olevat neist maadest matkamiseks kõige mõnusam. Ja maitsvam. Selle matka algus kattis veidike poolte grupiliikmete (Füüsiku, Reinu, Tõnu, Sulvi ja Merle) nelja aasta taguse Gruusia-matka teekonda (Akhalkalaki - Vardzia - Khertvizi), muidu oli kõik uus.

Põhimõtteliselt sõitsime Lõuna-Gruusias piki Türgi piiri mägedest Musta mereni, ja siis veidi põhja pool mööda tasandikku tagasi. Selleks kulus kaks nädalat. Viis meest tegid kolmandagi nädala Tbilisist ida pool Kahheetia veinipiirkonnas.

Matkapäeviku pidamine õnnestus meil vaid poolenisti. Selles reisijutus ongi ära kasutatud matkal kirja pandud peatükid, ülejäänu kirjutasin ise tagantjärele. Nii et mingil hetkel muutub see minu oma looks. Aga alustame päevikuga:

5. sept. Gruusia Siberisse.

Rattal lennujaamast Tbilisisse 20 km. Bussiga Tbilisi - Akhalkalaki.

Kati:

Lennuk maandus Tbilisi lennujaamas kell 2 öösel ja heitis meid lõunamaa öhe – mis oli päris jahe. Reinule tulid sõbrad vastu – isa ja poeg. Viisid ta enda poole, võtsid hoiule ka meie rattakastid ja kutsusid meid siis, kui päike tõuseb, hinkaale sööma. Esimene vedamine!

Rattad said kokku, lennujaama kohv tõmbas käima, tõusis päikegi ja asusime linna poole teele. Linna jõudsime päris kiiresti, kui mitte arvestada Füüsiku õllepeatust, kus mehed nautisid tossava tee ääres õlut ja naised ootasid kuulekalt.

Tbilisi oli – meelitav, veidi eemaletõukav (nagu pinnapealsel lähenemisel mitmedki huvitavad kohad), ilus, sisaldas nõuka jäänukeid ja midagi vana ja romantilist, mida meie nägime vaid riivamisi, sest meie jobutasime. St ajasime asju. Katsusime leida rongi, mida enam polnud, saime kokku Reinu ja ta sõpradega, leidsime viimaste abil raudteejaamast väikebussi, kust paar istmerida välja visati ja mis meid 180 euro eest koos ratastega Akhalkalakisse viis.

Aga enne käisime veel õllerestoranis neid hinkaale söömas. Reinu sõpradest see noorem on kirurg, kes võttis vaba päeva, et välismaa külalisi vastu võtta!

Bussis me tudusime. Pärast Akhaltsikhet, kui tee hakkas mägedesse ronima, ärkasime üles ja asusime vaateid vaatama. Aga Füüsik ütles, et enne olid kah vaated olnud.

Teel Akhalkalakisse tabasin ära, et oleme lähedal Türgi linnale Karsile, millest räägib raamat (Pamuki „Lumi”) ja mida näitab film. Et Türgi – vastavalt siis Gruusia – Siber, kolkalinn mägedes, raskesti ligipääsetav, oma elu elav, mis kergesti kaldub absurdi. Ööbisime ühe mõttetult uhke vanaaegse hotelli keldri puhketoas. Või mis mõttetult uhke, kui linna pealt tagasi tulime, tegime hotelliesist maasturiparki ja peent härrasrahvast nähes vau!

Linn oli täis väga sõbralikke armeenlasi. Kohvikut me hästi ei leidnud. Marko, kes keeldus hotelli restoranis söömast, vedas meid üle mülgaste ja ümber nurgataguste lubatud kohvikusse, et kohalikega vennastuda. Aga seal pandi meid sakstekambrisse, tehti kohe selgeks, et see siin on restoran, hatšapurit ei saa, ning pakuti halbu armeenia toite. Tegelikult polnudki pärast neid suurepäraseid Tbilisi hinkaale enam midagi vaja!

Kusagilt tõesti kostis ka tantsumuusikat. Ööklubi väljasurnud linnas? Jaa, see oli koopiakeskuse kõrval asuv hämar arvutituba, täis siniseid süvenenud nägudega kutte.

6. sept. Üle platoo Vardziasse.

Läbisõit 40 km.

Merle:

Hommikusöök hotelli restoranis ja siis turule. Käisime ka pangas raha vahetamas, mis oli omaette elamus. Uksele tuli üks mees vastu ja küsis, mida me soovime. Juhatas meid läbi remondiseguse allkorruse üles. Seal tahtis telleritädi näppude ja numbrite abil teada, palju me raha vahetame. Seejärel suunati meid jälle trepist alla, keldrisse. Seal lugesime värisevate kätega ära oma rahanatukese ja andsime luugist sisse. Samas kui kõrvalluugist üks tõmmu tüüp andis paki 500-euroseid. Otse turutänaval proovisime ka šašlõkki ja türgi kohvi, mis maitsesid väga head. Ja siis teele Vardzia poole.

Kati:

Küladevaheline tee oli uue asfaltkattega. Aga ta viis ka edasi Türki ja kust ma kuulsin, et see oli tehtud Türgi rahadega nende kahe maa "Siberite" edendamiseks? Edasi keerasime üle tühja platoo viivale kruusateele. Inimtühi see platoo polnud. Vastupidi, siin oli lisaks karjamaadele põllulappe, külasid. Platoopealsed teed kipuvad alati olema minu lemmikud.

Merle:

Viimaks jõudsime kuristiku servani. Imetlesime seal vaadet, tegime pilte. Ja siis pikk laskumine mööda serpentiini alla Vardziasse. See läks ilma suuremate äpardusteta.

Kati:

– Mis oli vaata et ime, sest tegemist oli kruusateega, mille kruus koosnes hiiglaslikest kamakatest. Igatahes aega võttis see laskumine tohutult.

Vardzia koobaslinnas sai turnida mööda treppkäike mäe sisemuses. Seal oli ka klooster kuue mungaga. Nagu mina aru sain, veetsid mungad päeval palju aega all kõrtsis, mida nad ise pidasid, turistidega suheldes. Need, kes jumalateenistust läbi viisid, olid mungaõpilased. Olime nimelt seal, kui üks noor kutt kelli helistas ja teised kaks kutti mäe sisse uuristatud kirikus vaikse lauluga jumalateenistust pidama hakkasid. See oli mõjuv hetk, ja kui ma järele mõtlen, oli kiriku interjöör oma seinamaalingutega ilusaim kõigist Gruusias nähtuist.

Merle:

Vardzia majutuskoht oli vahepeal muutunud. Juurde oli tekkinud uus poe ja kõrtsi vahepealne ehitis. Bassein oli alles, aga maja ise oli veelgi rohkem lagunenud ning ööbida seal enam ei saanud. Panime oma telgid sinna kõrvale. Võtsime välja priimuse ning plaanis oli kalasupp.

Kati:

Veekandja Aivar sai kolm korda kõrtsist potiga vett tuua. Kõigepealt süttis Gruusiast ostetud priimus ning tulekahju kustutati juba mullitava veega. Järgmine kord tuli tugev tuul ja ...

Merle:

... puhus katla keevate produktidega ümber. Tuli otsast peale alata. Aga supp õnnestus hästi. Kõht täis, suundusime termaalveega basseini mõnusid nautima. Kuna oli (koju jäänud) Maidu sünnipäev, siis võtsime 3 šampust ka poest kaasa. Bassein oli sama mõnus kui 4 aastat tagasi. Kuum vesi, vastaskalda koobaslinnast paistvad tulukesed ning tähistaevas läbi lagunenud katuse. Veetsime seal mitu tundi ning vahepeal sai šampust juurde toodud. Mingil hilisel kellaajal tulime basseinist ja osad läksid magama, osad jäid sillale tähistaevast imetlema. Vardzias oli vaikne.

7. sept. Teekond allavoolu.

Vardzia – Khertvizi kindlus. Läbisõit 53 km.

Mairi:

Hommik pärast spaprotseduure. Merlel oli märja peaga telgis magamisest väike külmetus. Muidu olid kõik terved ja energiat täis. Sõitsime mööda uhiuut asfaltteed külani ja roosa poeni, kus saime praeguse hetkeni parimat koduveini ja ostsime teepoti. Kauba peale anti piparmünti. Sulvi uuris poemehelt kohaliku juustu tegemist ja ostis kaasa juuretise. Edasi jõudsime Khertvizi kindlusesse. Vaated alla olid ilusad ja Gruusia lipp lehvis tornis ka. Samas kohas tegime väikse lõuna. Vardziast alates oli meil saatekoer, kuid lõpuks ta väsis ja jäi maha. Hiljem nägime kivi vedavat autot kraavis ja hüdroelektrijaama ehitamist.

Kati:

Kui nt Makedoonias olid hüdroelektrijaama juures kurjad sildid, et pildistamine keelatud ja välismaalased, hoidke teie eemale, siis siin tulid elektrijaama rajajad ise üles meie juurde ja ladusid kõik välja: kus õppinud, kus projekt tehtud, kust raha tuleb. – Sellele viimasele küsimusele vastas hr insener: "Teate, grusiinidel on alati raha olnud! Lähed kõige vaesemal ajal suvalise grusiini juurde koju, tõmbad külmkapiukse lahti – täis!"

Mairi:

Ööbisime teeäärses jõekäärus. Lõket ei saanud palju teha, sest kivid olid kole paukuvad. Hea, et keegi pihta ei saanud. Magama läksime suhteliselt varakult, kõik olid kuidagi väsinud.

8. sept. Läbi Akhaltsikhe tõusule.

Akhaltsikhe - Zarzma. Läbisõit 44 km.

Mairi:

Meie laagrist oli Akhaltsikhe linnani u 16 km. Liikuma saime kl 11 ja linna jõudsime tunni pärast. Otsisime üles turu ning lootsime mõnes šašlõtšnajas lõunatada. Akhaltsikhe linnas pole kahjuks kommet tänaval liha küpsetada. Leidsime korraliku kohviku, kus pakuti lisaks šašlõkile õlut ja tsatsat. Lõpuks ühines meie laudkonnaga kohvikuomanik oma pudeliga. Kuulsime mõndagi gruusia stiilis toosti rahust ja sõprusest.

Tee Akhaltsikhest edasi kord tõusis, kord langes. Päike kõrvetas palavalt. Sõitsime u kl 6-ni, vaidlesime telgikoha üle.

Kati:

Ööbimiskohaks sai jälle jõeäärne, seekord puhas! Taamal mägi, kirik ja täiskuu.

Mairi:

Avasime veinid. Osad olid juba telkides, kui teiselpool jõge võttis suuna meie lõkkele URAL, sõites joonelt läbi jõe ning läbi võsa. Autost kukkus välja kolm purupurjus meest. Autojuht seisis vaevu jalul ning katsus korduvalt lõkke äärde magama jääda. Mehed kutsusid meid kõiki endale külla, tegid meile selgeks, kuidas neid solvame, et siin magame, mitte nende juures kodus. Lõpuks asutasid mehed minema. Suudlesime oma 20 korda. Autojuht ärkas ning istus rooli, kuid auto ei käivitunud. Aku oli läbi, samuti ei aidanud väntamine. Ükski võte ei andnud tulemusi. Läksime magama lootuses, et külalised samuti lahkuvad. Esialgu kostis auto juurest vandumist, mis ajapikku vaibus. Siiski möiratas auto äkitselt keset ööd ja sõitis minema, äratades kõik, kes telkides magasid.

9. sept. Goderdzi kuru, 2025 m.

Läbisõit 26 km, millest 20 oli pidevat tõusu kiirusel 5-7 km/h.

Sulvi:

Hommik võttis meid vastu päikesega – tõotas tulla soe päev. Juba õhtul teadsime, et täna ootab meid tõus – peame jõudma kurule. Kinnitamata andmetel oli sinna 15 km mööda lagunenud teed, mille kunagise asfaldi sekka oli puistatud suuri ja väikesi lahtiseid kive. Nii me tõusime, iga 2 km tagant paus ja puhkus. Ja mida kõrgemale tõusime, seda kaunimaks muutusid vaated – nagu postkaardil. Jõudsime üle metsapiiri.

Olles tõusnud u 14 km, nägime enda ees küla – kaugelt vaadates imelikku, majad ja aiad pikitud tõusvalt üksteise järele mäenõlvale. Küllap võime end pidada selle küla esmaavastajateks, sest kaardile ei olnud seda kantud. Külas selgus, et kuruni on siiski veel 4 km – kohe tundus, et tõus on veelgi järsem, teel rohkem lahtiseid kive ja tuul veelgi tugevam.

Silmapiiril paistis valge maja, kuhu tuli jõuda. Hurraa, olemegi kurul! Meie ümber 2 poodi ning söögikoht lahke pererahva ja imehea hatšapuriga. Sööme, joome teed ja arutame küla ja Gruusia asju pererahvaga. Selgub, et tegemist on suvekülaga. Võetakse veel viimased kartulid üles ning siis minnakse koos loomade ja muu varaga alla. Alla minnakse homme! Talvel on küla üleni lume all. Peremees räägib silmade särades, et juba paari aasta pärast on siin kõik uutmoodi. Siia tuleb suusakuurort, ning turismi kasvades loodetakse ka ise rohkem tulu teenida. Küla nimi on Goderdzi.

Jääme ööbima teiselpool kuru küla taga karjamaal, ümberringi vaated.

10. sept. Karjaga alla talvekodusse.

Goderdzi - Shuakhevi. Läbisõit 40 km.

Sulvi:

Öösel algas vihmasadu. Hommik võtab meid vastu udus ning lõputus lehmakellade kõlinas – mägikülad kolivad alla talvekodudesse.

Rein kümbleb "vihmavannis". Ja Aivar parandab jälle kummi (juba kolmandat).

Rein:

Rataste peale pandud kattele oli kogunenud paras lomp head pesuvett, mille ma ära kasutasin. Kuna kohapeal ei olnud midagi teha, pakkisime asjad ja asusime liikuma. Tee oli õnneks allamäge, aga tihedalt kaetud lehmakarjade, karjaajajate, lehmasita ja trügivate autodega. Kuni Khuloni oli tee kehva.

Kati:

See, mis harilikult oli kruusatee, oli täna muutunud püdela ja voolava savi teeks. Tõepoolest kõik liikus täna alla, ka tee. Mõned meist tundsid kahetsust, et vihm varjab vaated ära. Mina olin valitud ilma üle väga õnnelik. See krabisev vihm ja meie ümber vahelduvad pilved, mis meid kord täiesti sisse mässisid, siis jälle hetkeks vaate lahti käristasid – orule, mošeedele, sest olime jõudnud moslemite küladesse, – muutis kogu liikumise veel meeleolukamaks. Vihm tegi selle päeva!

Sulvi:

Ja joomegi hommikuteed poole mäe peal Khulo linnas. Kell on 14.30 ning kõik on vaatamata porisele olekule väga rõõmsad ja rahul.

Kati:

Nüüd edasi on hea tee. Kes siin muidu lõdvalt kihutaks, ilmselt ei tee seda teise grupi Priidu hoiatava näite tõttu 4 a tagasi. Šuakhevis läheme kodumajutusse, saame puhtaks, kuivame ära, perenaine teeb praekartuleid.

11. sept. Mere äärde.

Läbisõit 75 km.

Kati:

Jälle säras päike. Perenaine lubas hommikusööki, kuid see oli gruusia stiilis: sõrmkübaratäis head türgi kohvi.

Laskusime mööda jõeorgu. Taimestik muutus üha lopsakamaks, lillelisemaks ja puuviljasemaks, asustus üha tihedamaks. Jõgi aegamööda laiemaks. Kohtumised poode külastavate vanameestega. Kuuldes, et rattaturistid räägivad vene keelt, ohati kergendatult ja jutt läks lahti. Kuuldes, et eestlased, alati: "Bratja!" Mina ei kuulnud Gruusias kordagi seisukohta, et nõuka ajal oli parem, kuid meie mehed, kellega räägiti rohkem, kuulsid seda ka. Mina kohtasin vaid üleüldist optimismi tuleviku suhtes. Meie meedia on jätnud Gruusiast haleda mulje: Nato on ta maha jätnud, Euroopa Liit on ta maha jätnud, Saakašvili pole korrektne ja Gruusial pole lootustki. Aga kohalikel silmad säravad.

Kogu Gruusia-reisil pahvatati varem või hiljem kõigis vestlustes: "Aga mis monstrum see Vene riik küll on, miks nad tulid siia meid pommitama?" Ja samas, kohe järgmises lauses täpsustati: "Aga ma ei ütle mitte üht halba sõna Vene inimese kohta!" Ja räägiti soojalt oma kunagistest kontaktidest. Nii et rõhutatult tehti vahet riigil ja inimestel. – Mida ei saa alati öelda eestlaste kohta. Grusiinidel on suur süda, nad armastavad kõiki maailma inimesi!

* * *

Keda linnas läks šašlõkiotsinguteks, kuid saime hinkaale ja hatšapurisid. Mingi kindel rütm hakkas end lahti kerima: majutus, õlu, restoran, õlu, restoran, majutusasutus. See oli ratsionaalselt põhjendatud, sest maitses hea ja kus sa veel nii odavalt saad.

Jäin stardiga hiljaks ja siis sõitsin pikalt üksi, mõeldes, kas Rein siiski sai oma siesta ja ma olen neist juba möödunud, või on nad veel ees. Siis selgus, et on teinegi muster: 15 min sõitu ja siis puhkus-järeleootamine. Nüüd hakkas mulle kohale jõudma, et me kütamegi ööseks mere äärde välja. Nagu ohkas Urmas taolises olukorras: Matk on sellega läbi. Kas on minulgi kodus matka altar, kas ma kirjutan Matk suure tähega? Juba ammu!

Kas ma olin siis endamisi lootnud, et äkki seda merd seal enam ei olegi?

Asutasin end enne teisi minekule, et seekord mitte hilineda, uhasin ees ja nüüd millegipärast keegi ei möödunud. Nii uhasin mööda kohast, kus pidime uurima, kas läheduses on piiripunkt ja saaksime Türki. (Piinlik on.) Uhasime mitte otse Batumisse, vaid ringiga, et hiljem läheneda Batumile lõuna poolt. Asusime ühe taksojuhi roosasse panoraamvaatega hotelli Kvariati mäenõlval, 15 lari nägu. See on ligemale 7 eurot.

12. sept. Türki. (Kõhu orjad.)

Läbisõit 49 km.

Kati:

Täna sõitsime Türki. Piir oli mõne km kaugusel. Gruusiapoolseks piirihooneks oli moodsa arhitektuuri pärl, mille autorile oli vist vaim peale tulnud lapse kooliõpikust amööbi pilti vaadates. Passidesse templid ja Türgis me olimegi. Türgi oli teistsugune! Lehmi polnud, isegi maanteel mitte. Suurt mujal poleks saanudki, sest maantee jooksis merre langeva kalju ja mere vahel, tegelikult oli ta merest võidetud maale rajatud. Teed ja teetähised jätsid moodsa, lääne-välismaaliku mulje – võrreldes Gruusiaga, kus leidub küll palju uhiuut asfalti, kuid üldmulje on siiski kuidagi agraarne. Lihtne: Türgi paistis rikas.

Ei pea arvestama mingi konservatiivse Ida-Türgiga. Meie hotellipere väitis, et nemad käivad seal õlapaeltega särkides, ja see paistiski täiesti ok, kohalikud poed müüvad samasuguseid riideid. Pearätti kandis mõni üksik.

Uhasime 18 km Hopa linna. Kellel oli, seadis täna Eesti lipud välja. Ja uhke tunne oli olla 10 Eesti rattamatkajat!

Hopas läksime – sööma! Kebabi-aeda. Mehed kadusid ükshaaval ja hulgakesi nurga taha, kus neile lahkelt müüdi paberkotis õlut. Mina märkasin pajaroogade letis erinevat sorti ube ja nende maitsest sulasin üles: see oli minu teine toiduelamus sel matkal (pärast Tbilisi hinkaale), tegelikult oli kõik väga hästi. :)

Uhasime hanereas tagasi ja kohe pärast piiriületust leidsime ranna. Ülejäänud grupp nautis veemõnusid, mina, kes ma olin endamisi lubanud enam mitte ühtegi pilti teha, pildistasin mõnuga rannakivisid. Need olid mustad, või pigem väga moodsates toonides tumehallid, sekka tuhkjaid valgeid ja igasugu vulkaanilisi ilmutisi, kõik maitsekalt ovaaljas-ümarateks lihvitud.

Seadsime end just minekule, kui üks väike poiss pistis mulle mingi molluski pihku ja kutsus vaatama – kutid praadisid otse rannas lõkkel sinimerekarpe! Ja pakkusid meile ka! Ja minu kolmas toiduelamus oli käes! Me vist meeldisime neile, kuna meil olid rattad :)

Uhasime, uhasime, ja juba üsna kodu lähedal, kujutage ette, läksime rannal rahvuslik-robustsesse restorani! Vanadel aegadel oleksin ma seda, mis nüüd toimuma hakkas, nimetanud origiaks. Võib-olla oleksid naised nüüd nina vingu tõmmanud, et jälle sööma, aga rannarestoranil oli oma saiatöökoda, kus ümara ahju seinal küpsetati lavašše ja tädid kinkisid ühe meile :)

Ja sealsamas kõrval paistis see kohvibaar, mille seinaks olevad valgusallikad olid taaskasutatud kuupmeetrised diislikanistrid. Oo, ökodisaini ime, miks pidi Tallinna Kultuurikilomeetri Ökosaar nii jube välja nägema, miks peab eesti öko olema kole kui öö? Kohvibaari kohal õhtuses taevas hõljusid sajad riisilambid. Pildistasin ja pildistasin nende hõljumist. Ja mahe muusika muudkui vulises ja segunes merekohinaga. Saabus sume lõunamaa öö.

13. sept. Batumi.

Läbisõit 40 km.

Kati:

Batumis ujuti ja siis söödi. Kanašašlõkk oli Gruusia parim. Mošee ees asuv türklase söögikoht pakkus lahkelt õlut, Batumi ikkagi.

14. sept. Tagasi sisemaale.

Läbisõit 43 km.

Kati:

Ärkasime seal mere ääres Batumist põhja pool, kus me magamagi läinud olime. Niisiis, meid ei aetud minema. Öösel olid mõned meie grupi härrasmehed vennastunud põõsaist välja ilmunud kohalike härrasmeestega, teada saanud, et meie kõrval asuva kaameratega piiratud traataia sees asub Saakašvili suvila, koos lähimas linnas uute karastavate jookide järel käinud, seejärel millegipärast üksi jäänud, kuid üksi laulmisest ära tüdinenud ning naiste telgi katuse sisse lasknud.

Ujusin minagi Mustas meres ära. Minu suhtumine Musta merre oli jällegi mõnevõrra leebunud. Meilt ei kooritudki sadat nahka, ei suhtutud kui veerevatesse rahakottidesse, ei kihutatud minema. Gruusia ime? Muuseas, meie roosa hotelli südamlik perekond käib ise augustis puhkust veetmas sealsamas Goderdzi kuru mägikülas. Mõnus jahe eksootika!

Ujuda sai tegelikult korra veel, Kobuleti linnas, ja kes seda tegid, kiitsid ranna paremaks kui Batumi oma, kuid mina läksin Füüsikuga õlut jooma.

Ja siis keerasime sisemaa poole. See oli suurem lahmakas org, kus kasvasid tee, pähklid, ja mis ilma imed veel. Parajasti oli teekoristusaeg.

Edasi me siis sõitsime – üles ja alla, üles ja alla, kuni õhtu jõudis ja jäime ööbima ühele kenale jõeäärsele.

Vahepala nr 1. Kati heietus.

Just enne meie Gruusia matka käisin vaatamas Wagneri "Parzifali" -- 5 tundi karmide meeste sihipärast mõtestatud tegevust sünges, lootusetus õhkkonnas. Seal oli põhimõtteliselt vaid üks naistegelane ja tollel polnud mingit erilist funktsiooni -- enamuse ajast ta vedeles kusagil. Ja finaalis ei antud talle isegi sõna, suri niisama maha. Meie retk oli mulle üha enam seda sama meenutama hakanud. Kontrollpunktide võtmine, nendevaheliste distantside läbimine ratsionaalseimal võimalikul moel. Ja tõtt-öelda, ma ei leidnud naistel seal suuremat funktsiooni. Sõidavad aeglasemalt.

Naisi huvitas protsess, mehi tulemus. Aga tulemuseks on ju matka lõpp. Ja siis surm.

Vahepala nr 2. Väljavõte meie kõnelusest u kuu aega hiljem, teel koju grupi kokkutulekult Soomaal:

Triinu (kauaaegne grupi liige ja juht, seekord polnud kaasas): Te vist püsisitegi kogu aeg plaanis, ööbisite kaardi peale märgitud kohtades?

Füüsik: Üldiselt jah, või siis paar korda 10 km siia- või sinnapoole. Korralik matk ongi see, kus eeltöö on tehtud.

Kati: Aga matkale asudes annad sa end ju teataval määral ka juhuse meelevalda.

Triinu: Jah. Füüsik, kui matkal tuleb mingi force majeure ja sinu plaanid segi ajab, samas avab mingid uued juhtumised või võimalused, kas sa oled siis pettunud?

Füüsik: Samas ta ju välistab need ettenähtud sündmused. Korraliku kodutöö puhul ei tule plaanides muudatusi teha.

/.../

Kati (kel 4 matka vahele jäänud): See on täiesti imetlusväärne -- miks te olete kogu see aeg koos matkadel käinud?

Füüsik: Seda võib nimetada harjumuseks. Ja ega neid muid käijaid nii palju polegi.

Kati: Aga Triinu, kui sa satuksid täiesti harmoonilisse gruppi, kus kõik tahaksid ühte ja seda sama, kas sul siis poleks igav?

Triinu: Oleks vist küll!

/.../

Kati: Vaat just juhus või juhtumised olid need, millest me puudust tundsime. Seepärast me eraldi läksimegi, et lõpuks ometi hakkaks midagi juhtuma!

15. sept. Kanade mäss*.

Läbisõit 64 km.

Sulvi:

Niisiis ...

Hommikul teadsime, et täna ronime üle kuru, et järgmisel päeval jõuda grusiinide jaoks olulisse linna Kutaisisse. Mäkketõus osutus kardetust lihtsamaks ning juba pealelõunal veeresid meie rattad mäest allapoole suunaga Kutaisile. Oleme tüdrukutega juba eelnevalt avaldanud arvamust, et soovime kiirteed vältida ning meelsasti sõidaksime Kutaisisse ringiga läbi väikeste külade. Meie mõte ei leia heakskiitu, kuna otsetee on hea teekattega ja kiirelt läbitav.

Jõuame linnakesse nimega Samtredia, mis osutub tüüpiliseks raudteelaste linnakeseks. Ohtlik ta meile ei tundunud, ometi märkas meid linnas tiirutades politsei, kes meid jälgima asus. Meeste poolt lubatult pidi linnast väljasõidul toimuma koosolek teemal „Minna otse või ringiga“. Kuna koosolekut ei järgnenud, vaid hoopis ööbimiskoha otsing, siis meie neljakesi (Maire, Kati, Merle ja Sulvi) otsustasime siiski oma mõtte järgi talitada – keerata külavaheteele ja sõita Kutaisisse ringiga.

Allolevalt on kirjas meie juhtumised sellest hetkest.

- Politsei seletab Markole, et piirkond ei ole turvaline ning telgid tuleks panna üle tee hotelli juurde. Meie aga, saanud Markolt kaardid, eemaldume vaikselt.

- Keeranud ära kõrvalteele, satume n-ö „rulluisurajale" – vastvalminud tee on super. Oleme sõitnud 5 km jagu, kui näeme hiiglaslikule maa-alale kerkivat kasvuhoonet. Hiljem selgub, et oleme jõudnud piirkonda, mille looduslikud tingimused (soe, niiske) soosivad kasvuhoones ürtide aastaringset kasvatamist. Väga paljud pered sellega tegelevadki ning turustamine toimub Venemaale.

- Jõuame külasse. Mina otsustan ühest perest viinamarju küsida. Ootamatult peatub meie kõrval politseiauto, millest vaatavad välja kaks meile tuntud politseinikku, ohates: „Kamardžoba“**.

- Edasi liigume politseieskordi saatel. Jõudnud järgmisesse külasse, jääme seisma vanahärra juures, kellelt küsime, kas tohiksime mõne aia taha oma telgi üles sättida. Selgub, et meie ees kurejalgadel seisev vana maja koos auväärse aiaga on tühi (perenaine surnud ja noored linnas) ning meil lubataksegi end seal sisse seada. Lehvitame politseile ning oleme ööbimiskoha valikuga väga rahul.

- Mõne aja pärast leiame end aga hoopis külalislahke naabri-vanahärra majapidamisest õhtuseid uudiseid vaatamas ning pererahvaga Gruusia elu-olu arutamas. Veel veidi aega edasi aga oleme teise korruse kõrgete maalitud lagedega külalistetubades, kus reformvoodil kõlkudes selle päeva sündmused pruunile tapeetpaberile üles tähendame.

* Kanade mäss – mõiste on laenatud ühelt Urmase grupi Horvaatia-matkalt, kus naised olla järsku mässu tõstnud ja mägedest alla mere äärde putkanud.

** Gruusia k. "tere"

16. sept. Seiklus.

Bashi - Kutaisi. Läbisõit 28 km.

Kati:

Hommikul kuked kiresid, kutsud kaklesid notsudega, jahimeeste püssid paukusid. Pilk vanaema toimetustele köögis, ja oligi meid ligi kutsutud. Järgnes kokakursus parimas Jamie Oliveri vaimus. Kõigepealt tehti hatšapurid, pandi ahju, siis tehti ämbritäiest piimast juustu. Järgnes imehea hommikusöök nende samade hatšapuride, meloni, tee ja tsatsaga. Jah, tsatsa joomise olime senini alati meeste kaela lükanud, nüüd tuli endal mehe eest väljas olla. Vennastusime võõrustajatega, et perekond on kõige tähtsam, ja saime igaüks oma perele Eestisse kotitäie pähkleid kaasa.

Aadressid, lubadused külla sõita (või vähemalt Facebookist meid üles otsida), kavatsused pakke saata, ja oligi aeg lahkuda. Me olime endale leidnud päris oma gruusia pere!

Ja nüüd järgnes odüsseia ahelkülade vahel. Olime oma unistuse täitnud ja kaifi juba kätte saanud, nüüd olime avatud uutele seiklustele, kuid mitte enam desperaatsed. Seiklused kerisid end meie ees lahti algul sagedusega u igal 10-ndal sõiduminutil, hiljem sagedus tihenes.

Jäime vaatama kirikut: lihtsalt kast, viilkatus peal, tohututest kiviblokkidest, hiiglavana (12. saj). Väravahoone restauraatorid viipavad meid uksest sisse. Uksel kohkume – küünlad põlevad, preester sees, meil aga riietus jalgratturlik, Gruusia kirikusse täiesti sobimatu. Preester nägi meid, pööramata tähelepanu mingile riietusele, kutsus sõbralikult sisse. Kõike, mida me teada tahtsime Gruusia ajaloost, pühakutest, legendidest, miks ristil on longus käed, kõigest ta meile jutustas. See oli minu kiriku-elamus sellel matkal.

Edasi. Sulvi loendas vastu jalutavaid sigu, mina unistasin viigimarjaraksust ja jäin hanesid pildistama. Teised sõitsid eest ära, aia peal kõõlub juba paar vanameest, küsivad, kas ma tahaksin nende viigimarju! Ratas kah kukub ja tagakumm on tühi. Järgneb aktsioon. Mina vist ei oska, noh, aga vanad oskavad. Merle ja Sulvi sõidavad tagasi ja Merle oskab lisaks seda pusa käikude ja piduriga. Helistan veel Kaurile, et kuidas mu pump töötab, aga juba on naaber toonud antiikse autopumba, nagu meil Sõrveski oli! Nii et vahejuhtum lahendatud, viigimarjad pealekauba. Sõidame Mairit otsima.

Leiame Mairi ratta ühe värava eest. Meid kutsutakse sisse. Mairi istub üksinda uhke elutoa sohval nagu kuninga kass, näksib salatit ja rüüpab koduveini! Ja jälle istume neljakesi lauas, peremees ja perenaine sibavad ringi, peremees käib aegajalt toosti ütlemas (jälle tsatsa!). See on Mairi teine Gruusia perekond. Korraldame end vaatama koduveiniriiulit nende sahvris, paprikat ja maitserohelist hiidkasvuhoonetes. Hakkab kohale jõudma, et on maid, kus põllumajandusega saab rikkaks.

Vahepealsest ajalugu vaikib, aga meile olid tekkinud uued tuttavad, kes juhatasid meid ilma viidata kuninganna Tamari suvelossi varemetesse. Tutvus arenes ja pakuti väljasõitu Gelati kloostrisse ning restoraniõhtut Kutaisis, mida me iialgi ei unustaks. Kuid meil polnud nagu rohkem midagi vaja. Ainult vast Kutaisi rongijaama ja pileteid öörongile. Ja siis sõitis tüüp, kes igapäevases elus tegeleb maitserohelisega hangeldamisega, oma valgel Volgal (ei, tegelt hõbe-Mercedesel) aeglaselt meie ees, läbi Kutaisi tänavateräga rongijaamani, kassapidaja keeldumise peale jalgrattapileteid müüa võttis ta asjaajamise enda peale, otsiti üles vagun, mis haagitakse öörongile, aeti üles vagunisaatja, koguti meilt altkäemaks 10 lari inimeselt, tüüp maksis oma rullidest veel vagunisaatjale lisa, lubas tollele kinžalli anda, kui miski valesti peaks minema, ja nii me siis ilma piletita oma öörongile saimegi. Ja Mairi sai kingituseks noa!

Kutaisi võis olla tore linn, aga me olime lõhkemiseni täis oma täitunud unistusi, meil ei jätkunud tema jaoks tähelepanu. Matk oli nüüd uuesti läbi. Ja nüüd korraga oli see imehea matk!

Taas kohtudes oma (grupi) meestega kohtasime pahameelt, imestust, hämmeldust – noh, meie lahkumine grupist oli tõesti toimunud veidi järsult ja mitmetele märkamatultki – aga üldiselt pigem sõbralikkust, ja võib-olla teatavat uut respekti.

Puänt oli sellel päeval kah. Mehed olid otsustanud Tbilisisse sõita varahommikuse rongiga, nüüd läksid nad oma kodumajutusse tuduma. Meil oli kehtiv diil öörongiga. Jäime parki aega veetma, hoidudes politsei silme alt. Enne kl 12 sõitsime jaama. Venitasime pealampide valgel kolmekesi iga koormaga ratast üle tohutult kõrgete liiprite, siis kartsime manööverdavaid vedureid. Vagunisaatja säras lahkusest ja aitas rattad vagunisse. Korraga kõlas vagunipimeduses Riho hääl: "Kuku!" Ja seal nad kõik olid, meie mehed! Sõit jätkus koos.

17. sept. Mtskheta - Tbilisi

Läbisõit 27 km.

Kati:

Miks me sinna Mtskhetasse üldse läksime? Ei tea, Sulvi vist mainis korra ja siis tulid teised ka. Igatahes rahuliku lõpp-peatuse asemel Tbilisis tuli meil kl 6.30 rong ühe minuti jooksul oma kolist vabastada. Rattad, eksju, olid reisinud kupee ülemistel naridel. Meie tamburitäis saigi tänu Marko ja Aivari pingutusele minutiga tühjaks. Reinu- ja Tõnupoolne aga – vagunisaatja oli oma meelehead ilmselt vedurijuhiga jaganud, sest see tõesti ei hakanud enne märguannet sõitma. Rein ajas jaama turvamehe abiga poemehe üles, see otsis trussikute väel oma vahuveinid välja ja järgnes kerge hommikueine perroonil.

Mtskhetas on gruusia õigeusu peakatedraal, hiiglavana. Mtskheta ise on hiiglavana, kunagi pealinn olnud, nüüd restaureeritud vanalinnaga. See restaureerimine jättis kahtluse, et vana vanalinn tõmmati buldooseriga maha, ehitati (seekord joonlauaga) uus ja parem asemele, vast õilsamatest materjalidest, siia-sinna veel mõni puu- või kivipits lisades. Kirikuplatsil hulkuvad koerad ja kassid olid valitud sobivates beešides toonides. Grusiinid ja turistid fännivad seda kohta kõvasti, teevad palverände. Marko suhtles vetsutädiga, kes, kui turistidevoog tihedamaks läks ja kirikuvärava kerjustädid ise enam kõike ära kerjata ei jõudnud, räti pähe tõmbas ja appi läks.

Aga veel enne turistidevooge sättisid väsinumad meie meestest end kirikaia ette murule norskama. Nad said jumala vitsast nuheldud – mingi hetk hakkas tööle muru kastmissüsteem ja vallandas nende külje all purskkaevud. Või oligi süsteem rajatud väsinud palveränduritele?

Mtskheta taga mäe otsas on kah kirik, umbes nagu Gruusia esimene, sinna sai taksoga minna. Sealt avanevale vaatele (kaks jõge kohtuvad) olevat Puškin kirjutanud luuletuse.

Tbilisisse on paarkümmend kilomeetrit, sõidame grupis mööda kiirteed. Linnas üllatas tormakas liiklus oma heatahtlikkusega. Unistuste džiibid aeglustavad käiku ja peatuvad sootuks, et me kõik kümnekesi rea vahetatud saaks. Passisime peaväljakul ja jälgisime filmivõtteid, kui Marko tormas lubatud turismiinfopunkti otsima, saabus tagasi aga nurga tagant leitud hosteliga. See oli superkoht: kõrgete lagedega juugendlinnaosa, maja seest värskelt remonditud, 15 lari/7 euro eest sai igaüks omale koha narivoodis ja Iraani toanaabrid, rattad lubati tirida teise korruse koridori. Sõbralikkus ja vastutulelikkus on märgusõnad. Koht oli Big Star Hostel, Machabeli 2.

Mehed seadsid end esmalt sauna termaalvetele, naised lihtsalt linna peale. Ja siis me kohe leidsimegi selle... oma kodu Tbilisis. Pildistasime ühe maja seinu ja rõdu, kui pilk langes allapoole, oo, lambid! Kõik aknad avatud. Nagu avalik ruum? Kohvik?! Kas me tõesti tohime? Laed röögatult kõrgel, renoveeritud nii säästvalt, et näeb välja kui renoveerimata. Ok, veidi butafooriat kah lisatud. Konarlikud laudpõrandad, vana mööbel ja kirjud laudlinad veidi kokku kuhjatud, Tallinna kohtadest meenutab kõige enam Chocolateried Vene tänaval, aga see siin on suur. Minu kuulmismeel sai elamuse: muusika oli vaikne. Hiljem me saime oma meestelt süüdistuse, et see pole Gruusia. Aga Gruusial on selja taga pikk Prantsusmaad ihalev ajalugu. Meenuvad need hägused filmikatked aristokraatia hiilgeaegadest ja hääbumisest nõukogude võimu all. Lääneeuroopalik menüü pmst kohalikust toorainest, kohalike mõjudega. Kui imeliselt maitseb valge majavein tohututest õhkõrnadest külmahigistest klaasidest. Kohvik on Pur Pur, Tbileli 1A. Ja sellises äraseletatud tujus jalutasime nüüd Tbilisi peal. On linnaosad uskumatute rõdude, verandade ja sisehoovidega, igasuguses konditsioonis, nt kokku kukkumas, mõnes majas suur pragu maavärinast sees. Kuid see ei pane kahetsema. Endiste aegade hiilgus on selgelt tuntav. Minevik on veel siinsamas. Mäenõlval kindluse all on jälle tehtud Mtskheta stiilis remonti ja seal ei ole mingit minevikku. Meie mehed, kes hiljem leidsid Kahheetias samas stiilis ülirenoveeritud Sighnaghi linnakese, nimetasid selle tabavalt "näidiskülaks". Eks seal ole jälle olevik ja tulevik.

Linn on täis kunsti. On avatud ateljeed, on taunokangrolikus külluses tänavaskulptuure (meie arvates paremaid). Kohviku- ja restoranikultuur õilmitseb täiega. Kirikus on laupäevaõhtune jumalateenistus. Rahvast on nii palju, et kõik sisse ei mahu, osad kuulavad jutlust (õigeusu kirikus!) valjuhäälditest väljaspool kirikut. On väga palju noori, tüdrukutel rätid juustele tõmmatud ja seelikud seljas. Meile on kohale jõudnud, mis tähtsus on Gruusias religioonil. Kohe esimesel Gruusia-päeval ütles meid hinkaale sööma kutsunud kirurg vastuseks küsimusele, kas rahvas usub Gruusia helgesse tulevikku: "Me oleme siin ju õigeusklikud, muidugi me usume!" Ja meie oma Gruusia-pere sattus kergelt segadusse meie vastusest, et ei, Eesti pole katoliiklik, meie oleme protestandid. Kõlab nagu mingi sekt või... – "Aga see on ikka kristlus, eks?" Ning oli tunda, kuidas jaatava vastuse peale perekond ohkas kergendatult. Üksikasjad jätsime siis täpsustamata.

Keset linna on kerkinud klaasist ime, uus jalakäijate sild, mis viib üle jõe uude parki. Park on rajatud maa alla viidud sõiduteele, ning selle kohal kõrgub Saakašvili uus klaaskupliga palee. Parki oli rahval vaja, nad on selle äärest ääreni oma lastega täitnud. Lapsed lennutavad tuulelohesid, millel kindlasti puhkab Suure Juhi ja Õpetaja pilk, kui ta just parasjagu maa kaugemates osades uusi objekte ei ava.

Saame oma meestega kokku ja läheme nende soovitud rahvusliku muusikaga restorani vanalinna peatänaval. Minu jaoks peaks see olema piin, sest ma ei kannata elava muusikaga kõrtse (elavad muusikud karjuvad), kuid jällegi ma leebun, sest muusikud on lihtsalt nii head! Meile kepsutab ka kinžalli ja karvamütsiga tantsupoiss, ja väga hästi kepsutab, kuid kui üks lõhkiste teksadega bändipoiss võtab administraatoriplika tantsima, säriseb nende tants nii ja tõuseb lendu, et meil jääb hing kinni, Mairi käed vajuvad ripakile ja pilt jääb tal tegemata. Muuseas, meie mehed ei olnud enam suutelised muuks kui taimetoiduks. Füüsiku ees taldrikul lebasid kaks purustatud ürtidest plönni, mida me kõik maitsesime ja leidsime taevalikud olevat.

Siis tegime selle ülemeeliku liigutuse, et viisime mehed meie kohvikusse. Nagu nalja pärast või nii. Et näidata neile, mis naistele meeldib. Kuid nad tegid meid ja meie kohviku maatasa.

Tagasi hostelis. Näen meie grupi särgisabasid magamistuppa kadumas, aga olen põrmustatud ja espressost täiesti ärkvel. Pole mõtet järele minna. Tagasi tänavale, hakkan jalutama mööda öist uhketes tuledes Rustaveli avenüüd – umbes niikaua, kuni ohtlik hakkaks tunduma. Ohtlik aga ei hakkagi tunduma. Inimesed jalutavad, imedžiibid vuravad edasi-tagasi, on sume lõunamaa laupäevaöö. Ja siis ma jõuan peole. Kostab tümps, mesi minu alternatiivsetele kõrvadele, teise korruse kohviku hiigelakendest paistavad rütmides mõnulevad varjud. Turvamees kontrollib metalliotsijaga üle, maksta ei tule midagi ja sees mina olen. Muusika on vana kooli house, rahvast suurem jagu mehed, hull energia on üleval, tõmban kapuutsi üle pea ja sulandun tantsijatesse. Hakkab hea, koju magama saan kl 6.

18. sept. Tbilisi.

Kati:

Päev algab varakult, kl 8 v 9. Täna täidab igaüks oma unistusi, kes koos, kes eraldi, kes vaheldumisi. Mehed käivad kirikutes või kindluses, Sulvi ja Merle turul, siis Merle ja Mairi saunas, mina liigun mingi osa ajast üksi ja uurin seda linna, selle inimesi, õhkkonda eri kvartalites. Juba eile, kohe kui Tbilisisse jõudsime, hakkas silma, et siin leidub ka tüdrukuid, kes kannavad madalaid kingi, isegi sportlikke, igatahes alla 14 cm. Näevad välja sellised sundimatud ja ilusad. Seda siis vastupidi pea kõigele seninähtule. Elegantsed on siiski kõik. Eriti täna, pühapäeval. Ja mehed näevad niikuinii terves Gruusias head välja.

Tbilisi tekitab hea tunde, siin võiks mõnda aega elada! Ja kogu Gruusia on nii muhe, avatud ja sõbralik, et siia tuleks kindlasti tagasi – mida enamus meist ju käesoleva reisiga tegigi.

Teeme neljakesi lahkumisvisiidi oma kodukohvikusse ja arutame, kuidas teha oma grupi meestele lahkumiskingitus, mis neile meeldiks. Marko jaoks tekib meil üks loodetavasti hea Saperavi, millel kahjuks küll "organic" peal on. Kardame võimalikku pahameelt igast suunast ja muudame selle pastakaga kähku "anorganicuks". Täna öösel lahkuvate naiste kingitus tervele grupile avaneb õhtul hostelitoas, mil viie mineja rattad on juba kastides ja valmistume korduvkülastama meeste lemmikrestorani gruusia muusika ja tantsiva džigitiga. Pikkuse järgi rivvi! – Paariks loe! – Esimesed samm ette! – Meeskonnad rivistugu! – õllepudelid (0,33 l) avanegu! – Tähelepanu, valmis olla, läks! Pärast sellist teatevõistlust ei meeldinud me ainult Füüsikule. Ja hea, et iraanlased, kellega me just sõbruneda olime jõudnud, kingituse avamise ajaks linna peale olid läinud. Mõni hetk pärast iraanlasi olime linna peal meiegi, rõõmsas tujus.

19. sept. Lahkumine.

Kati:

Kl 2 öösel võtab tellitud mikrobuss kojuminejad hosteli juurest peale, viis meest jäävad veel nädalaks siia. Lennujaamas on lisaks meile veel kaks gruppi poola rattamatkajaid. Kogu kojusõit koos pakitud ratta ja prügikotis rattakotiga, ka transfeer Riia lennujaam-bussijaam-Tallinn, sujub üle ootuste hästi. Lennuk tõuseb Tbilisis koidu ajal, läbib pilvemäsu, ma suigatan ja ärkan kohe uuesti, sest päike on tõusnud ja valgustab pilvede vahelt läbi tungivaid mäesakke. Mida, kas tõesti Suur-Kaukasus? Vastuse saan kohe, sest sakkide tagant hakkab paistma teistest peajagu üle olev valge kahetipuline mütakas – täiesti ilmselgelt minu Elbrus, mille otsast ma 3 aastat tagasi unistavalt Gruusia poole vaatasin.