Tegime 11 päeva rattamatka Kesk-Balkanil.
Alustasime Montenegrost, suurema osa ajast olime Bosnias, lõpetasime Horvaatias Aadria mere ääres.
Olime pea kogu aja mägedes, kuna just need on Bosnia põhiline uhkus ja mõnu.
Käisime neljas mäestikus / rahvuspargis: Durmitor (Montenegros), Sutjeska Zelengora Bjelašnica (Bosnias).
Ronisime Bosnia kõrgeima tipu Maglići (2386m) oca, Durmitoris käisime jalgsi 2250m peal.
Matka keskel čillisime veidi Sarajevos ning matka lõpus Mostaris ja Počitelj'is. Enamiku ajast olime "serbia" aladel, kas siis Montenegros või Bosnia alla kuuluvas Republika Srbskas. Lõpus kihutasime risti läbi Hercegoviina ja Horvaatia mere äärde välja.
Trassi koostas ja gruppi juhtis samas kandis juba käinud Kati. A selleaastane matk "sai parem, sest eelmise aasta vead jäcime tegemata, tegemata asjad tegime ära ja tehtud asjad tegime paremini". Ja tõesti, ka minu jaoks oli see elu parim rattamatk.
Poliitika ja geograafia
Poliitiline seis on seal nii segane, et siga ka ei näksi, aga ma siiski proovin selgitada:
Bosnia ja Hercegoviina ehk BiH on iseseisev riik. Selles elavad serblased, horvaadid ja "bosnjakid" e bosnia moslemid.
BiH koosneb kahest "osast": "Konföderatsioon" ja "Republika Srbska".
Republika Srbska = "vanad serbia alad" põhjas ja idas, vastu Serbia riigi piire. Ise peavad nad end seal täiega "serbiaks".
Konföderatsioon = ülejäänud BiH ehk siis horvaatide ja bosnjakkide alad.
Hercegoviina = suvaline määratlemata ala BiH lõunaosas.
Sarajevo = kogu riigi pealinn.
Mostar = Hercegoviina pealinn.
Lisaks on seal veel enklaavid ehk "ühe rahvuse alad teise rahvuse sees" ja "koridorid" enklaavide ja millegi muu vahel.
Kõige lihtsam on oma asukohta tuvastada õllesortide alusel. Horvaadi aladel müüakse Horvaatia õlut, bosnia aladel Bosnia õlut ja serbia aladel Montenegro õlut.
Miinivärk ja sõda
Bosnia sõdis 1992 - 1995.
Sellest saadik on riik täis maamiine; pmst on enamus Bosniast mingil määral mineeritud, pikemalt loe siit.
Aga meie seepärast põdema ei pidanud. Muidugi olime kogu aeg ettevaatlikud - erinevalt naabergrupist, kes käis miinivälja siltide pihta kusemas :) Olid värsked miinikaardid, käisime vaid mööda teid ja telkisime niidetud heinamaadel, jne. A pmst polnud miinihirm matkal takistuseks.
Sõja muid jälgi on palju. Aukudega ajad, mahajäetud koolid, miinisildid, granaadiplahvatuse jälg kohviku põrandas... Aga sõda / šokiturism ei ole see, mille pärast me siia tulime. See maa on ise nii väärt, et siit ainult halba otsida ... nagu ei sobi.
Sinnasõit
"Kallis päevik. Kirjutan sulle täna esimest korda. Bussikaaslased on täielikud perverdid." – loeb naabri-Jaanus mulle teksti ette. On esimene bussi-hommik, kell 06. Oleme rahvaga vennastunud, öö oli täis lahedat loba, ei mingit magamist! Bussi-kamp on kõikide aegade parim! Ka esimesed kohavahetused on juba toimunud, sümpaatiad tekivad kergelt.
Me grupp - Merle Kaili Triinu Kati mina - istub bussi keskel, peldiku kõrval. Kõrval Jaanus, taga Alvari rahvas. Juhani Veronika Holger lendavad, Tallinn-Belgrad ja Split-Tallinn. Ma pole mitu aastat bussiga reisimas käinud, on elev ja magus-tuttavlik tunne.
Trimpame end aeglases tempos läbi Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia. Näeme hommiku-uduseid Tatraid ja lamedat päevalillepõllu-tööstushoone-Serbiat. Teispool Doonaud hakkab palav! Belgradist saame kätte oma "lendurid".
Kohe pärast Belgradi algavad Serbia mäed. Oi kui kenaks läheb! Tee keerutab ja läbib ~1000m kurusid. Tunnelid, kanjonid, kaljuhammastest palistet järved. Külad ilusad, viilkatuste ja ümarkaartega, igal majal oma isiklik miljonivaade. Siledat pinda pole, ka linnad on järskudel mäekülgedel. Väga äge!
Öö Serbias kesk Navitrolla maastikku. Taevas poolselge, pilved varjavad Kuu ja lasevad tähil särada & langeda. On augusti algus, perseiidide aeg. Joome ja tunneme end hästi.
Viimane bussipäev mööda Serbia ja Montenegro parimaid kanjoneid: Lim ja Tara. Hingematvad vaated, kaljud, sügavikud, mecik! Piki Limi kanjonit raudtee, 1/2 mäe küljel ja 1/2 tunnelites, vaadates tundub täiesti võimatu. Käime kuulsal sillal üle Tara. Kui Ilus Vaade lahkub, ujume Zlatarsko jeezeros.
Jarmo ocib pisilinnadest jalutajate jaoks Montenegro kaarti. Ühes linnas sööme. Teenindab tumedas riides laia habemega onu. Imehea oasupp, suicu-sealiha. Vorstikesed toome ajapuuduses bussi ja tekitame spontaanse mini-orgia. Mägilased on oma köögi ja naturaalsed liha üle v uhked.
Pärastlõunaks Durmitori rahvusparki. Siit algabki meie matk!
Ostame oce enne väljumist uue fotokakoti.
Anti "kahe näpu" kõhu-ravi-recept: üks näpp sügavale suhu, teine pärakusse. Ja siis vahetada.
Kõige popim ämma nimi on Tiiu.
Liptovska-äärses laagris avastame, et telk hallitab.Tüütu seenehais saadab meid kogu matka. Telgivaia nöör läheb ka katki, a selle saame bussis parandatud.
Serbia / Montenegro piiril ei ole isegi passikontrolli. Liiga noor riik veel!
Päev 0: pakkimine
0 km, öömaja majakeses @ 1400m
Pärastlõunaks oleme Durmitoris. Sajab rsk :( Pea kõik grupid lükkavad matka alguse homsesse, me kah.
Pakime vihmas rattad, hangime ulualuse. Tahame tuba, mitte vihmast telki. See on suur sebimine. Lippan bussi ja kämpa vahel (kõrguste vahe ~50m). Kämpakunn - hõbehallide juustega patroon - ajab meile toad välja ja viib kahe autoga "ära", aga enne ja pärast seda tuleb ju klaasi tõsta! Sellise ilmaga on soojas toas puskarit panna vägagi meeldiv. Siinmaal asjad nii käivadki - kui lähed naabrilt tikke laenama, siis kõigepealt istud laua taha ja võtad klaasikse kangemat ette, et alles seejärel rahulikult asjast rääkida... lõunamaa!!!
Jagame ära grupi söögi - seda polegi nii palju. Merle ja Kaili teevad suppi. On vast usinad!
Matka jooksul selgub, et Kailil on kolm obsessiooni - muusika, külm vesi ja kokkamine. Edaspidi mõjub loomulikuna, et teised alles magavad v väntavad, aga Kailil on juba ujutud (v end kastemärjas rohus rullitud), vesi tulele pandud ning ta ise hakib midagi.
Meil on kaasas konserveerit põdrad, tnx to Kaili issi!!!
Jarmo grupp lõdiseb vihmas ja kurdab mulle, et juht kadunud. Kas tormas juba mägedesse või astus miini oca? Lähen siis kämpapidaja majja ja leian sealt ... mõnuleva Jarmo. Ka tema proovis endale tube kaubelda, sai selle käigus kolm klaasi slivoviči hinge alla ja kiire kadus...
Päev 1: DURMITOR
25 km, 500m tõusu, laager @ 1700m
Teeme ringi ümber Durmitori tippude, võtame 1908m kuru ja ronime jalgsi 2250m peale.
Kõik ärkavad tund enne kokkulepit aega. Ilm on selge :) Nüüd on näha, kui ilusas kohas me olime. Vaated lumelapilistele Durmitori mäestiku tippudele.
Kiire pesusessioon, supisessioon, rattapakk, minek! 2 km Žabljaki linnakesse. Joome kohvi, Holger käib turu pealt keppi ocimas (rattakoti jaoks, nagu ta meile ja Veroncile vabandab). Kaili tõrjub liighuvilisi kohalikke kutte, ilmselgelt on ta grupi poistemagnet. Arusaadav - slaavi meestele meeldivad naised, kes hästi küpsetada oskavad.
Paar km piki orgu ja maanteed, siis keerame ära mägedesse. Mõnus parajalt järsk tõus, vaated lähevad aina kenamaks. Kurjad kaljused mäeharjad kontrastis malbete roheliste orgudega. Igal pool on kivipuru, oleme tõega mägedes!
Ostame külamutikselt toorjuustu. Piilume ta onni sisse: kogu pere ühes ruumis koos, lapsed ja noored ja vanad. Juust on värskelt soolveest võetud, soolakristallidega, ja nii maicev!
Kui kuru paistma hakkab, teeme rahuliku siesta. Mis söögist üle jääb, läheb hiid-rohutircudele.
Kuru, 1908m.
Jätame rattad ja jalutame märgitud rada pidi üles. Mäekülg on järsk, rada läheb kuristiku kõrvalt, suht õõnes on ronida. Aga on nii krdi ilus, et algsest "jalutame veic murul" plaanist saab kärmelt "lähme kurule" ja siis "ümber nurga Bobotovi vaatama" ja siis "teisele kurule". Kokkuvõttes ronime 2245 m Trojni Prevoj kurule "haihammaste" (Zubci) kõrval. Oce kui peopesal on Montenegro kõrgeim tipp Bobotov Kuk (v Tut), Kati näitab eelmise aasta ronimis-teed. Paistavad Kati lemmik "triibuline mägi" ja Žabljak ja üldse pool Durmitori.
Mäed on võimsad. Mäekurrud on keerdus nagu sõrmejäljed v silmused, erosioonist uhut kivid võtavad kõiksugu kummalisi vorme, ja igal pool on lumelaike.
Alla, ratastele, laagrisse. 200m ohtlikku kruusalaskumist ja veidi orupõhja, siis leiab Kati privaace lohu teest veidi kõrgemal. Ocime vett, aga seda pole. Vahime päikeseloojangut ja langevaid tähti, aastaid ei ole ma nii säravat taevast näinud! Sumiseme veidi ja kobime vara tudule.
Ööloom Kailil on raske, aga uinub temagi. Kuna magada on jahe, siis grupeerutakse vastavalt ümber.
Juhani ratas läheb kogu aeg ümber ja saab selle eest narrida.
Näeme saksa mägimatkajat.
Tundub, et kõik olulised asjad on kaasa võetud!
Kõige tublim oli täna Kaili. Lisaks on tal kõige stiilsem varustus!
Kinnastest on ronimisel abi, kaljud on teravad.
Tunnen suurt puudust oma kallist väikesest! (palus Kati kirjutada)
Päev 2: Montenegro
65km, üle kilomeetri km allamäge, kamp Drina ääres @ 400m
Mägedest alla ja piki Pivsko kanjonit Bosniasse
Hommikul pole meil vett, sööme võileiba ja joome õlut peale.
Vurame täie mõnuga tuliuut asfaltteed mööda allamäge. 15km peal on esimene küla, Pišče, sealt saab külma õlut, ooo!!! Järgmise külani veel 20km järjest laskumist, milline nauding! Kolmandas külas Trčes saame lume peal jahutatud õlut, türgi moodi kohvi ja imehead hapupiima.
Siis veel laskumist, ja veel ja veel ja veel. Serpentiinid!
Mägedest lahkuda on veidi kurb, alumised maastikud on malbemad ja igavamad....
... kuni näeme puude vahelt välkumas midagi kollast ja rohelist. Roheline on Pivsko jõgi / paisjärv sügavas kanjonis, kollane aga alla viiv mäesein. Mägi on järsk ja auklik nagu šveici juust, sest tee läheb läbi kümne minitunneli, ühest august sisse ja teisest välja. Natuke meenutab Parc Güelli, aga on päriselt. Totakas värk! Ja igal kurvil on uus hull vaade smaragdsele kanjonile.
Igal sammul peatudes laskume järve äärde. Alt üles vaadates ei ole võimalik, et sealtkaudu tulla saime!
Ujume (Juhani ja Kaili panevad 400m üle järve) ja peseme. Siin on sild järveäärse linnakeseni, tõmmud noormehed vahivad sillalt meie naiste riidevahetust.
30km piki Pivsko kanjonit Bosnia piirini. Tee on maailma ilusaim. Järve ääres on hüdroelektrijaama tamm. Võimas vaade! Ühel pool paisjärv, teisel pool 250m langust oru tõelisesse põhja. HEJ tammil seletab sõbralik onu, et hommikul ühed ratturid siit juba läksid (selge, Alvarid) ja et oleme 670m peal - see teeb siis kilomeetri laskumist!
Kanjon jätkub. Sild, vaated jne. Ocime laagrit, a Holger & ma sõidame ainsast võimalikust kohast mööda. Selle asemel jõuame Pivsko ja Tara kanjonite risti - ehk Montenegro / Bosnia piirile. Ning vupsti! olemegi Bosnias. Tegelt küll Republika Srbskas - see on Bosnia osa, mis enda kohta "Serbia" arvab ja ütleb. Jääme Srbskasse kuni Sarajevoni.
Tara kanjonist saab mecane Drina org, vaated kaovad ja tee äärde tekib mec. Vähesed lagedad kohad on täis mesitarusid ja meemüüjaid. Ostame meiegi purgitäie ja saame juhatuse paari km peal olevasse kampi. Mugav ja odav ja lahke koht; kambi-onu toob meile supi jaoks tomateid & kartuleid ning annab saia. Siin on kaks moto-poolakat. Aga üldiselt käib kohalik äri raftingu peal.
Veega on Durmitoris halvasti - niresid ei ole, kaardile märgitud ojad on kuivad, külad toovad vett mägedest.
Kohvi tehakse kliendi silme all, priimusega. Aetakse keema ja jäetakse paks sisse. Söö nagu putru!
Holger asendab Triinu prillisanga tühja õllepurgiga.
Päev 3: Montenegro
42 km, kamp Sutjeska ääres @ 600m
Matka kõige igavam päev; sõidame Tara orus üles-alla ning jõuame Sutjeska rahvusparki.
Hiline ja aeglane äratus. Üleüldine udu, kõik on kui vati sees ja v ilus. Kati kurdab tervisehäda - kõrvad on lontis :( - ja saab selle vastu Triinu especiaalseid kikk-kõrvsuse terakesi.
Äraminek 11:30. Laskume kicast ja katkist teed pidi piki Tara orgu, möödume cemenditehasest ja segu-autodest, jõuame Brodi linna. Siin on sild, pood ja kõrc. Sild ja pood on ok, aga kõrc on super!!! Seintel paljad tibid segi õigeusu ikoonide, jalgpalliplakatite ja omanike piltidega. Leti taga on pirakas diivan. Sõbralik kõrcitädi annab kohvitassi kõrvale vett ja pakub sigaretti. Tema mees on samas kõrval juuksur.
Istume tükk aega ja unistame soojast merest & linnasaginast. Siis võtame rattad selga ja nühime Tara teist kallast pidi uuesti üles...
Poolel teel teeme siesta. Mul on veidi paha (pirnidest?) ja ma ei söö.
Veel 10 km tõusu - lähen ühtlases tempos teistest pikalt ette - sõites on tervis parem kui seistes - ja 10 km langust Sutjeska rahvusparki. Vahepeal Vaade Mäeharjalt. Siit algavad sõjast laastatud alad. Kuuliaukudega majad; hüljatud majapidamised; mahajäetud koolikompleks, palliplacil kasvamas rohi... Külapood sõelapõhjaks lastud majas, kus ilmselgelt elab hea hulk perekondi... Poe ees kraavis on lõke, kust korraga kostab pauk; külamehed viipavad & naeravad meile ja hüüavad "bin Laden, bin Laden".
Tjentištes on kamp; vana pioneerilaager vist. Sääsene jõeäär nõukaliku masspeldiku ja dušiga. Osad hoiduvad pissimast, teised jälle vahivad nostalgicedes kõik kabiinid läbi. Vecus vett tõmmates saab ühtlasi varbad puhtaks :) Laagris lällab õnnelikult Ilus Vaade. Neil mäe peal juba käidud ja nad on teist ööd siin kambis. Alvarid on täna rattaci mäkke ronind ja nad on kusagil üleval plaaniga homme tipp võtta.
Kohvi tegemine ja kohvi joomine on Bosnias tähtis, umbes nagu teevärk Jaapanis.
Mäeharjal poes paneb müüjanna poole ajast mu odava Nokia kiitmisele. Dobar telefon! C kamerom!
Mitmel meist on kerge kõhuhäda, mul kah.
Päev 4: Maglić
7 km, jalgsi tõus ~1550m pealt 2386m tippu, laager @ 600m
Mina Kailiga ronin rasket rada mööda Maglići tippu, ülejäänd tuterdavad niisama üles-alla.
Kati turcub ja plärcub, sest kohalik mägigiid-bussijuht viis meid Maglići kõige raskema raja juurde ja enamik meist ei saand tõusuga hakkama. Mina jälle ujun õnnetaevas, sest eneseületus oli ikka niiiii suur!!!!
A hommikust peale:
Saame 05: üles ja 07: mägibussile. Hind on õhtuga võrreldes 2x tõusnud ja bussijuht täielik umbtümikas. Ülessõit on 15 km mecavahelist kruusa, Alvarid on siin vingelt mõnu saanud! Teel vahime Skakavaci koske ja ise seda teadmata ka Perucica ürgmeca. Juht proovib meid kose juures maha raputada, a Kati ei lase; siis viib meid mingile teeristile ja viitab, et Maglić on paremal.
Kott selga ja jalad alla ja 5 km tõusu - Alvari laagrisse!!! Neil siin superkena koht Maglići-vaate ja päikesetõusuga, 1670m, oleme kadedad. Alvar Kalli on all, ülejäänd mäel. Siit algab rada, mida Kati eelmisel aastal EI roninud.
OK, minek. Kati annab vabakäigu. Rohune ja lahtise klibuga rada, ebamugav, aga märgitud ja mindav. Tee peal saan Alvari plikadelt kepi (nood on ocustand tipust loobuda). Kimame Kailiga kõige ees.
2:30 pärast kohtame nelja alvarlast. Need, et edasi tuleb tõesti mägi-RONIMINE ja ärgu me mingu, ülesminek on ohtlik ja samast allatulek täielik enesetapp. A me teame Kati eelmise aasta ohutust rajast ja läheme ikkagi. Löön kepi maasse ja -
Ongi ohtlik. Libisemine = kindel surm. Kõhe, hirmus. Tegelt tehniliselt kerge, aga all on tühjus ja me pole sellega harjunud. Kalju on pude ja variseb, kukutame Merlele peaaegu et kivi kaela. Veereb pikalt ja kaja kõmiseb järgi... Sein on järsk ja vaadates täica mitteronitav. Kaili minust veel ebakindlam, ehkki võhma on tal rohkem kui mul.
Aga eneseületus ja üksteise julgustus aitavad, saame üles! Üle harja ja veel paar sammu ja olemegi tipus!
Tunne eufooriline nagu raskes tipus ikka. Siin on R Srbska lipp, grupp kohalikke, vaated, paistab Bobotov Kuk. Soe ja hämmastavalt tuuletu. Mõnuleme pea tunni, sööme tipušokolaadi "Nurr", paneme võileibu ja õlut, teeme kohalikega pilti, regime end zhurnaali. Ärategemise meeleolu on ja enesega rahulolu.
Kuidas alla? Sama teed ei julge, ausalt, olekski enesetapp, kardaks alla surnuks kukkuda. Teeme Katile paarisekundise kõne ja saame sellega kergema raja peale. (Veel üks rada läheb hoopis Montenegrosse; Maglić on piiri peal ja naabertipp on juba teises riigis.) Ronime ja jookseme ja poeme läbi kääbusmändide ja eksime korraks võpsikusse ja oleme kahe tunniga ristteel. Seal on ees Veronika ja Holger; teised jäävad poolteist tundi hiljaks. Bussijuht närviceb, aga ootab. Priit hirmutab, et Kati ja teised püüdsid järsku rada pidi üles minna. Brrrrrr! Õnneks siiski ei.
Alla, hotelli restosse sööma, ja siis paar km eemale Sutjeska jõe äärsele heinamaale ööbima. On miini-ala, aga Kati tunneb seda kohta.
Saame hilise pesuõhtu; mägijõgi on näkke täis.
Srblased kracisid tipus lipualuse peale oma nimed. Slaavi värk.
Siin on ekstra sügavat sinist tooni lilled.
Libenäo võim näitab kenasti, mida annab siin kolkas keelteoskus.
Kati tige kuni matka lõpuni. Ta on Maglići ocas küll juba käind, a ikkagi. See on Bosnia kõrgeim tipp ja tähcaim rahvuspark, kuid turismivärk on siin täiega p-s. On üks nõukalik kamp ja üks poollagund hotell, kinnine baar ja paar väsind poodi. Kõike korraldab hotelli Libenägu, kelle polügloti-oskuse tipp on väljendid "mixed fleisč" ja "super super". Hale. Samas, arenend turism tooks köisraudtee ja kõrged hinnad... A no vähemalt mingi kaart võiks neil olla! Ja arusaam, kust õige rada läheb!
Päev 5: Zelengora
Sutjeska jõe äärest üles Zelengora mägedesse
32 km, laager mäeharjal @ 1500m
Õhtune pesusessioon jätkub hommikul. Triinu: "peanahk tõmbab külmast kokku." Seejärel 17 km tõusu imekaunis Sutjeska kanjonis. (See teeb viib Dubrovnikusse; autod on head). On kicas, kaljune, lauge tõus. Zelengora maastik on malbe, ROHELINE, lehmade ja kivirünkadega. Kui just meca ees pole, on imeilus :) Paistavad Volujaki massiiv ja Lebršniku sein. Vahepeal on taas miini-alad; teeme lolli nalja, aga oleme ettevaatlikud.
Enne kuru tee kaheks; Kati Kaili Juhani mina lühemat-järsemat pidi. Spordi- ja fotosessioon. Kohalikud küsivad teed.
Siesta 1280m Čemerno kurul. Ignoreerime AINULT JUUSTUSAIA müüva mutikest. Tomati-sibulasalat soola & pipraga, jumalik!!!
Siit keerame päris mägedesse. Kruus, tõus! Kergem küll kui Kati kirjeldatud, aga ikka. Palju rattalükkamist, palju vaateid.
Ja õhtulaagriks sai siis selline seis:
- Triinu istub ühelt mäenõlvalt teisele, plokk käes, ja joonistab.
- Kati ja Juhani jooksevad edasi-tagasi ja pildistavad hullunult.
- Holger keerleb ühe koha peal, kaamera käes, ja filmib u kümnendat panoraami järjest.
- mina seisan, mokk töllakil, ja vahin igas suunas avanevaid vaateid.
Ülejäänd kolm grupiliiget hakivad ja küpsetavad midagi.
Ehk siis - päikeseloojang Zelengora mägedes, meil laager avatud mäeharjal ja vaated pea IGAS SUUNAS. Kõik on nii super-super kui üldse olla saab.
Ilus Vaade oli siinkandis juba eile, Alvarid andsid alla ja jäcid Zelengora vahele.
Paljudel on kerged vaevused; väsind, põlvevalud, kõht. Mul on reiepealsed valusad.
Kasvab palju sirmikuid, a pole panni ega praadimiseks õli; Holger pakub "sirmikud ketiõlis" recepti
Me sõidame palju vähem (v molutame mõttetult palju rohkem) kui mulle meeldiks.
Päev 6: Zelengora
32 km, laager heinamaal @ 1200m
Ärkame Katiga enne päikest. Kati avab õigel hetkel naabrite telgiukse ja päike tõuseb neile oce magamiskotti.
Tõus! Ilusad mäed on. Palgi-veoautod ja -traktor ja -virnad hiigeltüvedega; paar tüve annavad koorma täis. Eestis sellist ürgset meca ei leia. (Mecavargus on suur siin probleem ja ega meiegi tea, kas näeme röövleid või õigeid mecamehi.)
Vaarikasessioon. Holgeril läheb kumm. Hea, et me teda ootame, sest ta pump ei toimi. (Ega me tegelt ei oodanud, lihcalt vaarikatest ei saanud tulema.) Veronikal põlv haige, tõstame ta raskemast kraamist tühjaks ja jalutame ta ratta järsematest kohtadest üles.
Üle mecapiiri. Vaated kaljustele tippudele. Tee ääres autovrakid.
Kuru.
Tipuke kuru kõrval. Kati Kaili Juhani mina teeme fotosessiooni, plikad sinimustvalges, J mustas ja mina punases. Parajalt loll tuju on, avarus ja kõrgus ja mäeõhk paneks nagu laksu alla.
Järveke. Ujume, peseme, pugime. J & Kaili leiavad endale priva-järve (Kati praak tegelt); käin neid luuramas, aga midagi amoraalset ei tuvasta. Siin on katkise kummiga motomehed Dubrovniku kandist.
Pärast siestat läheb tee päris hulluks. Suured lahtised munakad, vihmadest ära uhutud tee...
Talutame rattaid käekõrval mäest alla. Põnev on :) Kõik on ettevaatlikud ja keegi ei kuku, ehkki jala paneb maha nii mõnigi.
Õhtuks leiab varjulise heinamaa. Jaguneme: mehed teevad lõket ja räägivad dünamotest, naised keedavad ja küpsetavad. Kui õhtusöök valmis (imehea supp + tee puskariga), siis läheb lõbusaks! Naerame kaua, tublimad jäävad välja magama.
Puu all oli täpselt puu varju kujuga lambakari.
Päev 7: Zelengorast Sarajevosse
92km, öömaja Sarajevos
Mägede rahust suurlinna saginasse
Jätkame hüplikku laskumist halval kruusakal. Käed surevad vibracioonist ära; kindad v abiks. Tuleb vastu heinalistega auto, mis vist keerab meie laagriheinamaale. Onud on kuidagi moslemid ja kurja olemisega. 10 km pärast on 45 min õlle-čipsi-ploomipeatust. Olen kärsitu ja tahan kiiremini edasi, aga no ei saa, molutame rsk. (Hommikul läks liikuma saamiseks ka pea 3 tundi).
8 km kohvikuni; tore Bosnia kohvi on. Trsa küla vist.
Ja siis algab asfalt! Lauge tõus üle Treskavica aheliku serva suure Sarajevo maanteeni. Siis megalaskumine alla, uus kerge tõus, siesta Trnovo külas, lõpetuseks liiter jäätist, ja taas laskumine. Hea sile asfalt ja lauged kurvid, nauding!!! Millalgi algab taas kanjon; no on see vast ilus maa!
Läbime kärmelt "koridori" föderaciooni aladelt (st mitte-Srbska-Bosniast) Gorazhde enklaavi, ja jõuame Sarajevo eeslinnadesse. Kirillica asendub nemetskimi bukvami, aga kohvikus soovivad onud ikka "elagu Respublika Srbska!!!" A pmst saame tollest liba-Serbiast nüüd välja.
... ja Sarajevosse sisse. Läheme "lennujaama teed". Pommitatud hooned, mahajäetud majad, kogu maa teest mägede poole on elutu. Keset pikka paneelelamut haigutab auk, paar "boksi" on olematuks lastud, ülejäänud majas aga elatakse. Kurb. Kati: purustusi vähem kui aasta eest, asjad paranevad, isegi kesklinna ekstra-pommitatud pilvelõhkuja on taastamisel!!!
Läbi linna. Autod ole ratastega harjunud, tuututavad ja ei taha teed anda. Üks MÜKSAB Katit kotist, õrnalt, aga meelega. Saame kesklinna, tirime end v järsust mäest üles ja oleme kohal: öömaja Bistrik. Õlletehas 5 ja türgi kesklinn 10 minutit.
Kiir-grupipesu ja linna peale! On pühapäeva õhtu ja linn on melu TÄIS. Ma ei ole nii tihedat õhtu-elu varem näinud! Sagin, humanoidid, jalutustänavad, kohvikute read, mošeed, poed - kõik lahti ja rahvast tulvil. Palju siin on turisti, palju kohalikku - ei tea.
Kõnnime koos ja lahus, joome kohvi ja sööme bosnia eri-pirukat (sirnica, mesnica, zeljanica - täidisega torukestest koosnev rasvane struktuur), hingame sisse suurlinliku õhku ja erinevate inimeste saginat. Sarajevo on multikultuurne, kontraste täis, mošee ja katedraal ja turg ja sünagoog ja sõjavare lõdvalt kõrvuti, kaetud moslem ja supersexy turisti-tibi samas kohvikus, korraga lõunamaine ja idamaine ja ebamaine. Siin poleeritud tänavaplaatidel kõndides ei saa mõistus aru, kuidas võis sellist linna piirata ja pommitada, v kuidas v millega sai see paradiisi-oaas ennast kaicta. Aga millal sõda või vaen mõistusest hoolib...
Kümneks õlletehase restorani. Liha :) ja jäle euromusa, vist siin põhiliselt söövate euro-ametnike rõõmuks. Ning muidugi - SARJEVA TEMNA!!!
Külakohvikus istuvad serbi onud icitavad Kaili rattapükstes peput. Plaanime hankida rattakad, kus "paks" osa oleks roosa v punane.
Ühe tõusu lõpus on kurul puna/valgete vaidaga tähistet miiniväli.
Kesk suurt maanteed paneb pull (v härg) lehma. Autod ootavad ja sõidavad ringi. Lehmad on siin vabapidamisel ja kulgevad suvalt mööda küla, õnneks on nad kaugelenähtavalt valget värvi.
Sarajevo on meie jaoks odav; peenes kohas peatänaval on kohv 1 KM (kilomeeter, ~ 8 EEK).
Päev 8: Sarajevost Bjelašnicasse
40km, metsane laager @ 1200m
Läheme civiliseerunud Sarajevost Bjelašnica mägedesse, vaatama Euroopa kõige arhailisemaid mägikülasid.
Äike, sajab! Ukerdame linna peal, joome karavan-serais kohvi, paneme sirnicat, hulgume poodides ja türgi turul. Saame sümpaace eesti sõdurpoisi käest ekstravärske miinikaardi ja POCKET MINE AWARENESS GUIDE'i; viimase panen lenksukotile. Turismi-infost ja miskist mägiklubist saame Bjelašnica kaardi ja sõidusoovitusi. Paime. Teeme veel ühe õlleringi tehase restos (siin tabab meid me sõdurpoiss; talle lubasime ammu Sarajevost kaduda; muigab). S Temna on endiselt hea!!!
Vihm kaob, sõitma! 15 km Sarajevost väljasõitu sujub temna-süstist hoolimata suht okeilt. Korra kaotame üksteist ära ja korra ei leia õiget teeoca üles, a muidu juhib Kati meid nii Sarajevvo sisse kui sealt välja väga kindla käega. Respect!
Lauge tõus juba tuntud teel, siis keerame mägedesse. Läheb kohe järsuks! Aga asfalt on hea ja minna on kerge. Saame ka tunnikese äikest, ümberringi müristab ja sajab väga jämedat vihma, aga siis asendub sadu vikerkaarega ja päike tuleb ka välja ja kõik on taas hästi.
Õhtuks B suusakeskusesse. Siin on üks töötav hotell ja paarkümmend ehitatavat. Need kõik peavad valmis saama selleks hooajaks! Täica crazy; mitu rida sarnases stiilis hotelle samas kohas koos, igast kostab kopsimist ja masinamürinat, ehitus käib. Koht on ilus, vaadet ilmestavad kõrgemal asuvad tipud ja madalamal olevad pilved, aga too optimism äri arendusel... eks nad ise tea.
Sõdurpoiss on Priit Leontjev; ta töö on kolmest omavahel sõdind armeest üks kokku õmmelda.
Kati ostab S restost kaks õlleklaasi ja toob need üle mägede tervelt koju.
Päev 9: moslemi mägikülad ja maailma lõpp
33km, laager kiviaedade vahel lagedal mäeküljel @ 1500m
Hommik algab päiksega ja jätkub pilvega; oleme niiskes & külmas udus. Keegi on me eilse kus-kusi nahka pannud.
Joome hotellikõrvases kõrc-putkas kohvi. Siin saan ka oma ainsa kukkumise, panen kõrciesises lahtises kruusas kergelt käpa maha. Kiigume, vahime allpool paistvaid pilvi, ja väntama.
Tõus, aga asfalt. Möh? Vahime oma 1:50000 kaarti ja taipame: kaart on vana, tee aga uus. Nojah, tuleb siis silte usaldada :(
Näeme ohtralt värskeid miinilinte ja korra ka demineerijaid. Mehed sahistavad tee ääres võpsikus, miinivesti & kaicekiivriga sideohvicer ning kiirabi passivad veidi eemal teel. Peame korraks kinni. Meid talutakse, siis aetakse ära.
Esimene küla: Šabici. Siin on keskaegsete hiid-hauakivide (stecci) kogum e nekropolis. Jätavad keldiliku mulje, ehkki ei ole.
Tee Š - Umoljani läheb kanjonis ja piki vana märgit matkarada; jälle on krdi ilus! Ka mäe peal on neid vanu hauakive, kahes kohas on keset mäekülge ka lihcalt surnuaed kui selline.
Teine küla: Umoljani. See oli tore & vana & ehe kuni sõjani, siis pommitati ta maani maha ja praegu on kõik uus. Vana on vaid minareti maakivist alus. Minaretti ennast ümbriceb säravast alumiiniumist kest, kokku annab see teravatipulise silotorni mulje. Käib hoogne ehitus, külas on teinegi mošee. Midagi arhailist siit ei leia, a inimesed on lahked ja suhtlevad.
Kolmas küla: Gradina. Umoljanist 100m kõrgemal. Suveküla, ja tõesti VANA! Majad pea maani katusega, osmikjad, mördita laotud, pooleldi kivist ja pooleldi roostes plekist. Maja ja lauda vahel vahet ei tee. Arhaikum! Õhk sõnnikust paks, ja kõik on nii rõhuvalt algeline, et vahi või silmad peast välja. Saame vett, ostame kodujuustu ja imehead saia. On näha, et turism on ocapidi ka siin: naised pakuvad kootud sokke ja kindaid. Igikoledad minu arust, aga mõni ostab. Tädi, kes meile saia müüb, läheb kärmelt ahneks ja hakkab või eest hingehinda küsima.... pähh.
Pildistatud / vahitud / äri tehtud, teeme külast väljas siesta. Lukomiri poolt tuleb giidiga matkagrupp ja siis üks keeleoskaja maailmarändur / kohalik, kes Kailiga pikalt saksas lobiseb ja teed näitab.
Edasi! Tee saab sisuliselt oca, ka kaardil on siin vaid rada. Matka kõige rängem tõus üldse; trügime rattaid, vahel kahekesi ühe kallal. A see on lühike kacumus, siis saame samamoodi alla jalutada ja siis tuleb juba lauge tee ja org ja korralik kruusakas. Lagedatel mäekülgedel on kivist aiad ja hunnikud. Vaidleme: kas kivid on ära koristatud ja riita laotud, või alles maailma algusest saadik laiali laotamata?
Kiviaiad, tee ja elektriliin viivad meid Lukomiri külla. Keegi on selle defineerind kui "kõige arhailisema mägiküla Euroopas". Vaevalt küll. Majad on kahekorruselised ja mördiga ja akendega. Katused on roosteplekist ja lautadest ulatub sõnnik külatänavale välja, aga keset küla põleb ka päeval tänavalatern ja surnuaed on suht moodsa olemisega.
Lukomir on tee lõpus. Keegi ei sõida siit asja pärast läbi; valge inime satub siia vaid ekstra seda küla ja külanikke vahtima. Sellest hakkab meil paari sekundiga halb. Tunne kui loomaaias, sina vahid "neid" ja nemad ootavad sinult "seda". Jah ootavad, sest tänava äärde on riputatud lambanahad ja memmed kudumitega vaatavad meid kucuvalt. Teel siia sõitis meile vastu .no diplomaatide jeep. Turism ei ole Lukomirile võõras; ja Lukomir teab seda hästi. Meie tahame aga hoopis süüa ning kaupleme endale saia & juustu (ja saame tasuks incidendi memme, taadi ja 15-km (120 EEK) leivapäciga).
Jookseme sest inim-loomaaiast läbi, kellegi sõnnikuhunnikust üle, lehmadest-lammastest mööda, künkast üles... ja leiame end maailma lõpust. Siin on Rakitnica kanjon, 800m sügav, ja me oleme selle ääre peal. Edasi ei saa, kuristik on ees ja vasakul ja paremal. Kõik!
Istun ja jäängi istuma, kuni alla kiirustavad Kati jt mu järele hõikavad.
Päevad 10 ja 11: tagasi bussi
110 km + 69 km
Sellega on matk minu jaoks läbi. Mitte et kaks järgmist päeva halvad oleks: Teeme Lukomiri lähedal kiviaedade vahel laagri, laskume järgmisel päeval mägedest alla asfaldile, uhame kahe pika päevaga rannikule. Teele jäävad Hercegoviina kaunimad õied Mostar, Blagaj, Počitelj, Buna jõe algus ja Neretva kanjon, a neid me peaaegu ei näe. Erandiks muusikaga čill-out Počitelj'is, mis lihcalt imeb meid korraks endasse. On lõbus, saame üksteisega hästi läbi, käime Mostari silla all vastuvoolu ujumas ja teeme Juhanile grupika ja käime ploomiraksus ja joome palju veini ja sõidame kottpimedal öisel maanteel ja läbime mitmeid toredaid tunneleid, aga - matk on sisuliselt läbi. Kõik, aitäh.
Kojusõit
Tagasitee teevad kaks asja: Alvari lobagrupp ja Kati-Kaili bussidisko. Kaili magus irve, kui ta neljakäpakil, uus CD suus, kurja muusikakuradikese kombel mikseripuldi poole ronis... Triinu eemalolev-õnnis tancunägu... Ivo igahommikune maksa-čahhh... Alvari igiliikurlik selckondlikkus.... Bussi esioc magab ja on paduigav, ärgates vaid pissipeatuste ajaks.
Liptovska linnas on suur sööma ja järve ääres jooma + sõjaväepolicei.
Eesti on meie saabumise puhul sügavas udus.
Veidrad matkatarbed
- Juhanil ja Kailil on kaasas lõikelaud.
- Triinul on "tabletid räige armukadeduse vastu".
- Veronikal on väike must kleit.
- Kati tassib üle mägede klaasist õlleklaase.
Raha, keel ja rahvus
Montenegros käibib puhas EUR.
Bosnias saab paber-EUR eest osta, tagasi saab kohalikke kilomeetreid (KM). Matkajale omavaheliseks arvelduseks väga suupärane; "oled mulle viis kilti võlgu".
Keel on lihtne; saame hästi hakkama. MESA NEMA OVDJE!, koostab Triinu.
On rahvuslikku või siis Bosnia jaoks "välismaist" nacionalismi. Republika Srbska ja selle rahvas arvavad, et see on Serbia; horvaadi aladel arvatakse, et Horvaatia. Kõige lihcamini saab vahest aru tähestiku ja õllesortide järgi. Sarajevo õlut ei saa ei "Serbias" (ruulib Niksicko) ega "Horvaatias" (Karlovacko). Ühcest Bosnia riigist on asi väga kaugel!!! Aga Eestiga on sõbrad kõik, me oleme "bivshii CCCR" ja OK.
Tehnika
Rattad pidasid hästi vastu. Läks 1 sisekumm Kailil ja mitu tükki Holgeril (süüks traat-väljas väliskumm). Läks kaks kodarat, Kailil ja Holgeril. Käigud jupsisid mitmel ja pidurid tahcid regulli, a Holger ja Juhani said kõik korda & käima. Üldine häda olid ebakindlad rattajalad (-toed), mis kotiga ratta all ära vajusid.
Rattakotid: head matkakotti pole mu silm veel näind. Plikade jaoks on moodsad poekotid enam-vähem, a meestele jäävad lihcalt väikeseks. Iseenda träni mahub ära, aga tee pealt kaasa ostetav toidukraam (saiad juurikad puuviljad juust....) ja joogipoolis enam mitte, ning 6L pada ei mahu ühtegi moodsasse kotti. Lisaks peaks alati olema võimalus mõne nõrgema naisterahva kraam meeste vahel ära jaotada...
Lenksukott oli supermõnus. Lisaks pisi-tränile loksus seal mitu päeva 3 kg tomateid :)
Viidad
Packing list
Viidad Wikipediasse