2025 - Ukraina Taga-Karpaatia rattamatk

Sõda?

See on kõigi esimene küsimus: "jäid ellu? droone nägid? rindele ei tahetud saata? kuidas üle piiri saite?"

Taga-Karpaatia on muust Ukrainast mägedega ära lõigatud. Sõda on siit väga, väga kaugel. Siin ei ole rakette ega droone, ei ole komandanditundi ega häireid. Sõda meenutasid värsked hauad kalmistutel, paar plakatit "tule meie väeossa" ja mõned mälestus-fotod külades. Piiri lähedal vaatasid paar kontrollposti meie passe (et kas tõesti välismaalased). 

Ühiskond on sõja tõttu kindlasti teistsugune. Mehi on vähem. Natali pidi ise saateautoga sõitma, sest pole ühtegi noort meest, kes seda teha saaks... Küllap on mõjusid veel palju, ma ju ei tea, milline on see piirkond ilma sõjata. 

See piirkond elab turismist. Puhketalud ja suusamäed ja hotellid, suveniiride tööstus, mesindus - muud majandust seal ei tundu olema. Nii et iga turist on sinna väga oodatud! Vastuvõtt on soe ja külluslik. 

Sinna

Lennuk Tallinn - Varssav - Krakow. Sealt väikebussiga viis tundi Ukraina piirile. Lõikame läbi Slovakkia ja ületame Karpaatide aheliku, mis siin jätab metsaste küngaste mulje. Üle piiri läheme väikeses Ubla / Malyy Bereznyy piiripunktis. Grupijuht Mart jääb piirile mingeid oma asju klaarima, ülejäänud saavad väga ladusalt üle. Mart veedab piiripunktis vesteldes terve päeva ja jõuab meie juurde alles õhtusöögiks. 

Ukraina pool ootab meid Natali - meie juht järgmised kuus päeva. Saame teada, et meil on segagrupp eestlastest ja ukrainlastest. Tore!

Saame kätte oma rattad - esiamordiga maastikurattad. Hakkame sõitma otse piirilt.

Matkapäevad

... kulgevad rütmis "hommikusöök - sõit - lõunasöök - sõit - orgia". Rajainfo ja olulised kohad annab Natili meile Whatsappis ette. Ta ise sõidab autoga ees ja hoolitseb, et me ristmikel õiges suunas veereks. Külapoodidest saab jäätist ja õlut, nagu lõunamaa rattamatkal kombeks.

Esimesel päeval pärast lõunat saame rajuvihma hoo koos rahega. Ilma lööb pimedaks, tuul peksab vihma piki maad. Ootame Enega puu all suurema saju ära. Märjaks saame ikkagi - kogu mägine tee voolab kui jõgi, kuid ratastel pole porilaudu. Vihma saame edaspidi veel, kuid sellist padukat mitte. Olen õnnelik oma õhukeste riiete ja sandaalide üle, sest kuivan alati kiiresti ära. Õhtuks suur turismitalu "Turianski Yard", ujutava "luikede järve" ja küllusliku õhtusöök. 50 km. 

Teine päev algab äikesega, kuid päeval läheb ilm kenaks. Täna saame esimesed pikad ja järsud tõusud, 600 m kõrgune kuru enne Volovetsi võtab kõik võhmale. Ööbime Pilipetsi kuurort-külas. Enne küla saame korraliku kruusalaskumise. Matka pikim päev, 70 km ja 1000 meetrit tõusu.

Kolmanda päeva hommikul käivad virgemad Šipiti koske vaatamas. Taas tõus, jõuame ligi 900 m peale Sineviri / Mizhhirya kurule. Kurul on restoran, jäätiseputka, kirik, vaade. Õhtul jalutame Sineviri mägijärveni. Sinevir on sellekandi põhiline loodusime ja tõesti kena. See on matka kõrgeim punkt, täpselt 1000 meetrit merest. 57 km.

Neljanda päeva veereme allamäge ja käime vabaõhumuuseumis. Päev on vihmane, kuid õhtul liguneme tšanis - kuumaveekatlas. Kerge päev, 23 km.

Viienda päeva hommikul vaateme Arpadi kaitseliini II Maailmasõjast ja külastame kohalikku meiereid, sööme tigusid. Teravust lisas pikk kruusane-mudane laskumine. 43 km.

Kuuendal päeval sõidame lauget teed pidi matka lõppu Svalyavasse. Külapoed, vaated meist paremat kätt jäävatele mägedele. Kõik on rattasõiduga harjunud ja väntavad tublisti. 65 km.

Maastik on kogu matka üsna üheülbane - metsased lauged mäed kuni silmapiirini, orgudes järjestikused külad. Ühtegi kaljut me ei näe peale Šipiti kose. Ukraina Karpaatide kõrgeim tipp Hoverla on on üle 2 km kõrge ja tema hari on juba ilma metsata, kuid Hoverla jääb meist 60 km kaugusele ja teda me ei näe. Sineviri järv, mille üle ukrainlased hirmus uhked on, on vaid metsajärv - Soomes on selliseid tuhat tükki. "Teravate" mägede jaoks tuleb minna kas Tatratesse või Rumeenia Karpaatidesse. 

Vaatamisväärsusi on me matkal üllatavalt vähe. Loodusest siis Šipiti kosk ja Sineviri järv ja mägede vaated. 

Meierei Alam-Selitses ("Селиська сироварня") teeb meile ekskursiooni. Saame kõik valged kitlid, tädi räägib, ukrainlased tõlgivad. Hmm. Pärast saab maitsta juustu ja veini, on ka tehasepood. Jätab natuke uduse mulje. Mind väga ei huvita juustu tootmise protsess, vaid pigem majandus selle ümber - kes seda ostab, ja miks... Aga nüüd on mul Tallinnas külmikus kera haisvat Seliše juustu ja millalgi tuleb see nahka panna.

Vabaõhumuuseum Kolotšavas - külalistest elevil onu räägib vana-aja elust olust. Ukrainlased tõlgivad. Siin on  olnud keerukas ajalugu, sest seda piirkonda peavad enda omaks ungarlased, tšehhid-slovakid, "päris ukrainlased", vist ka rumeenlased. Ajalooliselt oli siin palju juute ("Viiuldaja katusel" toimub kusagil siinkandis) ja onu jutust on tunda, et neid ei sallitud. Vaatame pärast kõrtsis üht vana filmi, kus "kurjust" esindab rikas juut... Kohalik rahvas on russiinid / ruteenid, neil on oma keel. Meie venestamise asemel oli siin "ungaristamine", ametlik haridus oli ungari keeles, oli vahe küla- ja riigkoolidel... 

Anekdoot muuseumist. Kõigepealt pikk ja detailirohke ja segane eellugu. Siis küsib naine mehelt: "miks sul nii suured jalad on". Mees: "poisina käisin karjas ja jooksin palju ilma kingadeta ringi ja nii need jalad kasvasid." Naine :"oleks võind parem ilma püksata joosta." 

Arpadi liin oli II Maailmasõja kaitseliin, mis rajati Nõukogude vastupealtungi kaitseks. Nupukalt ja hästi tehti, ehkki ma ei saa aru, kas tast oli siis kasu ka või mindi lihtsalt ümbert. Näeme üht punkrit ja kuulame juttu juurde. Wikpedia - https://en.wikipedia.org/wiki/%C3%81rp%C3%A1d_Line

Karude vanadekodu Sineviri kandis - siia on kogutud loomaadadest ja veel kust kogutud hüljatud karud. Hmm. 

Pilipetsi kuurort-küla. Siin peaks olema suusakuurort (ja varasematel matkadel on rattaga suusanõlvu pidi üles sõidetud). Käime siin suures vasest kuumavee-katlas (tšan, chan), mis on Taga-Karpaatia viis sauna teha. Mõnus.

Süüa saame nii et vats ägiseb. 

Esimesel õhtul on laual sellised hulgad nii head lihakraami, et ma pole aastaid niimoodi söönud. Ukraina pekk mitmel viisil, puhas liha, palju muud. Laud on lookas. Vahepealsed päevad on leebemad, kuid ikkagi sööme palju ja hästi. Aga põhiline on viimane õhtu "Lesja juures". Meile tehakse bogratšit. Mu Eesti ukraina sõbrad noogutavad selle peale kiitvalt - jaa, bogratš on sündmus, mitte toit! Suures katlas õue tule peal hautatakse kuivalt ära liha, pekk, köögiviljad, pannakse lisaks paprikat ja muud kangemat, lõpuks lastakse see veege leemeks keeda. Vaatame pealt ja aitame natuke ja jutustame kohalikega, läheb üsna mitu tundi. 

Lisaks bogratšile on laual veel... palju muud. Süüa saab oigamiseni. 

Muid toite:

• Maisipuder ukraina pekiga.

• Ukraina borš. 

• Muud supid, kõik väga maitsvad. 

• Kartulid - saan aru, et Natali ekstra tellis meile, "imelikud külalised kaugelt põhjast tahavad kartulit."

• Imelised õhulised sõrnikud. (Proovin pärast matka kodus sõrnikuid teha, tulemus on mingi plönn.)

• Dolma-laadne toode, viinamarjalehe sisse pööratud riis lihaga.

• Magusad kirsipelmeenid ukraina peki ja halja viinaga. 

Taimetoitlasel pole siin suurt midagi peale hakata. 

Sõites võis küladest lihtsalt viinamarju napsata. Üles leiab nad lõhna järgi - viinamarja-taimede lähedal on tugev, magus-kirbe hais. 

Jookidest samuti puudus ei ole. 

Kõrtsides on kohalikku õlut ja see on päevase janu kustutuseks hea.

On nalivkasid ja nastoikasid. Nalivka on magusam ja ~20 kraadi, nastoika kibedam ja ~40 kraadi. Tehakse neid kõigest. Viimasel õhtul trimpame isetehtud rohelist... ma ei teagi kumba, suurest pudelist, kui üks tühjaks sai, toodi kohe teine. Ukrainlased teevad meile konjakit välja.

Grupi kiituseks tuleb öelda, et mitte keegi mitte kordagi ei joonud nii, et seda näha oleks, ei päeval ega õhtul. 

Mured ja hädad - neid nagu polnudki. 

Paar rattarehvi läks katki ja Natali parandas ära. Üks kett läks katki ja Natali alguses parandas, siis vahetas. 

Üks ukrainlane kukkus laskumisel (oli ise liiga julge). Üks eestlane kukkus seisva ratta pealt. Mina sain mesilase käest nõelata - korralikult, ka kaks nädalat hiljem on "punn" paista. 

Mul kukkus sõites telefon maha ja Jevgeni leidis selle tee pealt üles. Vedas!!! 

Korraldus oli suurepärane. Mart hoiatas meid ette, et Ukrainas ei pruugi asjad sujuda. Natali matk aga jooksis nagu kellavärk. 

Viiteid

• Grupijuht Natali:  https://www.instagram.com/arven_natali/

• Natali jutuke meie matkast: https://www.instagram.com/p/DOl4kjHiP31/

• Natali firma, "velo-onud": https://www.instagram.com/velovuyki

• Šipiti kosk: https://en.wikipedia.org/wiki/Shypit