Koola poolsaar, Hibiinid 2007

Viis päeva suusamatka Hibiinide mäestikus, Koola poolsaarel, Põhja-Venemaal. Kirovskist üle Vorkiuai (või Loparski) kuru Tulijõe orgu, korraks Kaskasnjunijõe orgu, siis sama teed tagasi. Kõrgus paarsada meetrit, maksimum 550-750 meetrit (eri kaardid annavad eri andmeid). Laiuskraad 67° 50' ümber. Kevad 2007, täpsemalt 9. - 13. aprill.Talvematk on võhiku jaoks müstiline tegevus. Metsa, talvel, lumega, külmaga? Telk, raske seljakott, oma söök kaasas? Lisaks veel mäed? Kuidas nad jaksavad, kuidas elus püsivad, mis imeinimesed seda üldse suudavad? Pole võimalik ju! Ma tean küll, et on ilus, a on see seda piina väärt? Selgub, et on :) ja et polegi nii raske. Vähemalt meie matk ei olnud. Külm, lumi, suusad, mäed - see on puhas mõnu! Füüsilist koormust saime mõõdukalt, lõkke ümber istumist palju.

Külmetamist vähe, loba ja naeru palju.

Meie matk oli muidugi lihtne. Lühike - viis päeva, neli ööd. Madalal - paarisaja meetri peal. Ilm ideaalne - päike, tuulevaikus, vaid üks tuuline ja lumesajuga päev. A matkatud saaks ka koleda ilmaga, kõrgemal, kauem ja külmemas. Nii et hirm suusamatka ees sai minu jaoks murtud. Lähen veel!

Laupäev

Öise bussiga hommikuks Peterburi. On ootamatult tuuline ja külm. Käime matkapoes (Irbis, Fontanka ja Nevski nurga lähedal keldris), Iisaku katedraali tornis kultuuri panemas, kaubamajas, söömas. Pärastlõunal rongile - ees on 1250 km sõitu Apatitõ linna, Koola poolsaare keskele.

Pühapäev

Rongiga Apatitõsse, mikrobussiga Kirovskisse, hotelli "Sport".

Läeme "Severnajja" sööma (koht ise imeb, a seened on neil head!), jooma, korraks "Spordi" kõrtsi tantsima, siis magama.

Kirovsk on KOLE. Põhja-Vene tööstuslinn. Stalinistlikus stiilis magalablokid, tehaste suits ja sudu, tühjad majad, kesk linna uhkeldav marmorist kultuuripalee. Mitmemeetrised lumehanged ja mäed ümberringi ei muuda seda muljet. Turistina korra vaadata põnev, sattuda siia enam ei tahaks. Kurb koht.

Esimene matkapäev

Mikrobuss viib meid linna äärde, sealt ronime - suusad seljas - tehase prügimäele. Tund puhast tõusu!

Siit algab mägi. Kuru on näha. Suusad alla, ronima. Järsk nõlv toob higi välja, a saame kärmelt üles - kõik ronivad tublilt - ja minu jaoks tuleb kuru ootamatult vara. 750m, vist. Linn ja tööstus kaovad, teiselt pool on metsik loodus. Jee.

Kurul päike & tuulevaikus, naudime veidi vaadet ja ennast, saame esimese söögi. Siis alla - kes suuskadel, kes jalgsi. Jõeorgu mööda metsapiirini, metsas veel edasi ja vara laagrisse.

Kõik teevad midagi - toovad puid, vett, panevad telke ja kokkavad. Koostöö sujub.

Telgis külm. Mina magan, mõned mitte. A see tuleb ka matka ainus külm öö.

Karmenil läheb suusasideme rihm, Veiko leegib ette varurihma tooma ja siis taha Karmenit aitama. Las seekord leegib, a siit edasi kuni matka lõpuni teeb Mart tänuväärt laibaka-tööd.

Varajased ärkajad - Catleen Kertu Raivis - võtavad hommikuse kokanaadi enda peale. Samuti matka lõpuni.

Teine matkapäev

Ukerdame metsas ja orus ja jõe peal. Jõgi kohati lahti. Õhtul miniradiaal Kertu juhtimisel. Leiame buraniraja, siis ronime Mardi eestvõttel veidi mäkke ja sõidame puude vahelt otse alla laagrisse. Lahe.

Saab selgeks, et plaanitud trassi ei läbi me mitte kuidagi.

Kaitti teeb endale metroo. Mul jalad märjad, istume mitmekesi lõkke ümber ja kuivatame jalavarje. Tore seltskondlik tegevus.

Kolmas matkapäev - "radiaal"

Käime teises orus, ülalpool metsapiiri. Tibid kimavad ees, täitsa pöörased! Kell 13:54 keerame alla tagasi, saame vaid veidi metsast kõrgemal kaunis mäeorus olla. Valgus on üleval ilus, ühtlane. Alla tulla raske - suusad ei libise värskel lumel, pakib. Mina panen küünalt alla, a puusuuskadel jama, kraabitakse ja kopsitakse ja visatakse kuuseoksi rajale. On janu - söön lund, teised ka. Teeme veel Veiko GPS-saki (mäkke ja tagasi) ja oleme laagris.

Õhtuks saame kõik näod punaseks, ehkki päris päikest pole olnud hetkegi.

Neljas matkapäev

Ukerdame metsas ja orus ja jõe peal. Nagu teine päev tagurpidi. Sula.

Viies matkapäev

Metsast välja, üles kurule. Taas vaikne ilm ja päike. Alguses rabavad noored ees, siis võtab Much juhtimise endale. Veab ühtlases tasases tempos, grupp on koos, ei väsita ega aja nahka märjaks. Krdi kerge minek on! Oleme ülal nagu nalja.

Kertu jookseb ja teeb kurule naerunäo pähe.

Allaminek on järsk. Suusad selga, kepid lahti, astmed ette. Libisedes kukuks vastikusse auku ja saaks paarkümmend meetrit lendamist. A me ei libise.

Sõites alla, prügimäele, suusalifti juurde õllekasse. Siin saabub muidugist eufooria, külm õlu, kallistused ja sööming.

Õhtu Kirovskis. Saabunud on kevad, sula ja pori. Linna sööma ei saa - kõik kohad täis. Käime poes, keedame hotellis pelmeene, sööme matka ülejääke, kallame sportlased muljetega üle. Räägime palju roppe nalju ja läeme (Catleen Mart Kaitti Tanel ma) öösel hotelli kõrtsi tantsima. Vene muusika, tibid (ilmselt Peterburist) tantsivad seinakarniisi peal - täitsa edev elu on.

Pärast matka

Rongiga Peterburi, tellitud bussiga Tallinna. Tavapärane "eee... mul on tegelt mees/naine ka" stseen. Kati & Iida on vastas, anname kotid autosse ja kõnnime Veikoga jala koju.

Rongisõit

... on nii matka alguseks kui lõpuks väga mõnus. Looderaudtee rong on puhas ja korras, voodil värsked linad ja kempsus paber. Jälgime kohalikke kutselisi rongireisijaid. Rongiga tassitakse lapsi, koeri, kasse. Poole aega istume väiksema kambaga restoranvagunis, sööme "Pealinna" salateid ja joome konjakit. Söök-jook on head ja teenindus kah. Samal ajal voolab akendest mööda ilmetu Venemaa - sinna minnes lumelaikude, tulles pori ja kaseurbadega. Kandalakshas näeme Valget merd. Mõni peatus on pikk, paarkümmend minutit. Tädid müüvad perroonil pirukaid ja kala ja althõlma viina. Ühel öisel peatusel ronin raudtee kohale sillale ja vaatan kogu seda saginat. Ebamaine tunne on. Pildistamiseks olen kahjuks liiga purjus. Viin on siin ju odav. Rongis juua tegelt ei tohi - rongimiilits käib ja palub ka meil viinapudelid paremini ära peita.

Rongime 1250km 22 tunniga, pole üldse paha. Rong on täpselt graafikus. Öösel lobiseme pikalt, pärast magame kui nunnud.

Palju pisiasju

- hommikune kokanaat: Kertu Catleen Raivis - on tõeliselt tublid.

- õhtune kokanaat - Kristiina Kaire - on ka tõeliselt tublid.

- sõdurpoisid on ka tõeliselt tublid!!! Sebivad laagris kogu aeg midagi kasulikku teha.

- Mart-mehhaanik-laibakas on tõeliselt tubli.

- Veiko on kõigi lemmik ja tibimagnet. Kimab laagrisse, puud kaenlas, nagu suuskadel Kalevipoeg. Veikol on ka kõige lahedam tutvumisvein - Briti sõduri kuivtoidupakk.

- näeme värskeid suusajälgi 1x metsas ja 1x kurul, muidu on täiesti inimvaba matk.

- kuivi puid on metsas küllalt.

- hommikuti linnulaul. kevad?

- 95% tehnojamadest on sidemed, a Mart teeb kõik korda.

- esimesel ööl külmusid kontaktläätsed telgis ära. võtsin tagavarad ja olin hoolikam.

- teiseks õhtuks on suuskadel liikumine kehas sees, käid ringi ja ei saa arugi. Kepid on telgivaiadeks, kulgeme laagri ümbruses ilma.

- kolmandaks õhtuks ei tunne enam seljakotti.

- kakal käia on kõige mugavam mahakukkunud puutüve peal. istud nagu potil :)

- on soe. ma ei pand kordagi kõiki riideid korraga selga. a meil muidugi vedas, saime head ilma ka.

- magan telgis Eve ja Aive vahel.

- lund metsas meeter-poolteist. Suuskadeta vajub munadeni sisse. Lõke vajub hommikuks sügavale auku.

- unt sõi me kisselli ära! pärat palju undinalju.

- mets loomajälgi täis, a kedagi ei näe.

- Kertu on kõige hoogsam ja teeb raja äärde :)sid, memmi ja "siin oli toreloom" kirju.

- Mart teab kõige rohkem roppe nalju. Minu lemmik - "internatsionaal".

- taas leiab tõestust, et inimestele meeldivad teised inimesed.

- tahan Rootsi.

- ei mõtle kodust.

Varustus

- Seljakott - lõhun matkale minnes liftis oma koti ära, saan ta Ingridi rinnarihma abil korda. 75L kott on suur küllalt, mahub oma kola ja söök ja grupi kola. Kott alguses ~22 kg, lõpus ~17 kg.

- Suusad - kõik suusad on kusagil head ja kusagil nõrgad. Plastikud on metsas pehmed, a muidu kõige paremad. Puusuusad klombivad. Kaitti & Tõnis lõhuvad oma suusad viimasel laskumisel ja jätavad nad mäele.

- Klambrid - minu omad pidasid vastu viimase laskumiseni, siis tuli kukk suusa küljest lahti. Vanade sidemete ja rihmadega on pidev jama.

- Telk - meie gaasiküttega imeõhuke telk on ok. Tõnise ahjuga telk on keerukam üles saada, a parem sees mõnuleda.

- Peno - lõhun oma kalli isetühjeneva teise ööga ära. a meil penosid palju, kõik ok

- Magamiskott - mu soe -20C kott on v hea.

- Söök - sai ilmselt liiga palju, eriti magusat. Toome kõike mäelt tagasi.

- Jook - isegi seda sai liiast! Minu 1.5L brändit lõppes viimasel kurul, a mõni tõi tagasi ka.

- Saapad - lasid läbi ja hõõrusid veidi. Kuivatasin igal õhtul. Klambrite rihmad tegid läbi saapa varvastele haiget, a seda tundsin alles pärast matka Kirovskis.

- Primuse termoskruus on teoorias OK, praktikas igavene sitanikerdis.

- Bahillid hädavajalikud, eriti laagris.

Pilte...

... teha ma ei viitsinud. Endal fotokat polnud, teiste oma laenata ei viitsinud.

Kes käisid?

Punane "ahjuga" telk: Tanel Kristiina Karmen Catleen Much Tõnis Juhani Priit

Valge "külmetav" telk: Kertu Eve Aive Kaire Kaitti Veiko Raivis Mart Kaur

Sportlased: Hector Pille Jaanas Urmas Ingrid

Kõik olid ilgelt head matkajad. Keegi ei virisenud ega jonninud ega ajanud mingit oma liini, kõik tegid grupi heaks küsimata tööd ja olid üksteise vastu head. Kõik 17 inimest. Uskumatu, a tõsi. Tõsisemaid suhtedraamasid vist ka ei tekkinud. Matk muidugi kestis vaid 5 päeva kah...

Kokkuvõte

Mu melanhoolne meelelaad tegelt ei sobi matkamiseks üldse. Teen tühjast paanikat ja mõtlen endale igasugu jamasid välja. Selle varjamine pideva lobaga tähendab, et ma käin mõnele inimesele paratamatult närvidele. (Hiltunen ei andesta mulle mu Nepaali matka möla elu lõpuni. A noh, mis teha, tuleb leppida.

Igatahes on nädalaks või paariks endale matkanägu ette tõmmata, poolvõõras seltskonnas ringi lustida ja ilusat loodust näha väga mitmetpidi kasulik. Võiks öelda, et suisa teraapiline. Seega, matkan edaspidi veel. Nüüd siis tean, et ka suusamatkan.

Erilised tänud

Much.

Juhani.

Kati.